"Me kategoriseerime moel või teisel kõike, mis meie ümber on, lihtsalt selleks, et oleks natukenegi kergem hakkama saada," ütleb Aalto Ülikooli värske neuroteaduse doktor Annika Kluge. Nii on elus tihti vaja kiiresti midagi arvata ka uutest võõrastest inimestest. "Kahjuks võib kategoriseerides tihti tekkida negatiivne suhtumine. Kategooriad vastanduvad alati millelegi ja esimene eristus on lihtne: kas ta on minuga sarnane või mitte?" avab Kluge ajus toimuvat.

Teisisõnu on stereotüüpide ja eelarvamuste teke mõneti paratamatu. Küll aga ei tähenda see värske doktori sõnul, et inimene peaks oma esmamulje pinnalt käituma. "Isegi kui teame, et meil võib olla mingi automaatne reaktsioon, võime selle alla suruda," selgitab ta.

Harilikult uuritakse inimeste eelarvamusi küsimustikega. Paraku ei pruugi tulemus olla kuigi täpne, sest inimene võib küsimustikule anda n-ö soovitud vastuse. Oma doktoritöös pakkus Kluge välja, et tõhusam võib olla kasutada kombinatsiooni sorteerimistestist ja ajukuvamisest magnetentsefalograafiga (MEG). Selleks hindas ta kolme konfliktijuhtumi põhjal, mis toimus uuritavate ajus, kui nad pidid hindama oma n-ö vastaspoolega seotud materjali. "Leidsime, et meie meetod töötas: nägime ajus eelarvamustele viitavaid reaktsioone," osutab värske doktor.

Vihakõne võib imbuda minapilti

Annika Kluge doktoritöö koosnes kolmest juhtumiuuringust. Neist esimese eesmärk oli kontrollida, kas MEG-i abil ajulainete kuvamine on meetodina eelarvamuste hindamiseks üldse sobiv. "Esimene andmestik pärines Iisraelist. Seal on teada, et poliitiliselt vasakpoolsete ja parempoolsete juutide vahel on tugevad negatiivsed hoiakud. Nad ütlevadki ise välja, et vihkavad teineteist," kirjeldab Kluge. 

Uuritavatel tuli lahendada kohandatud varianti Harvardi Ülikooli teadlaste loodud testist. Seal pidid nad liigitama ühte või teise kategooriasse sõnu ja pilte. Esmalt söödeti neile ette üldisi positiivseid ja negatiivseid sõnu, nagu rõõm, naer, surm või kurbus. Seejärel tuli sama teha juba erinevate parem- ja vasakpoolsete poliitikute, erakondade ja kodanikuühenduste nimedega. "Järgmiseks panime kaks asja kokku: ühele poole tulid positiivsed ja parempoolsed ning teisele poole negatiivsed ja vasakpoolsed sõnad," kirjeldab Kluge.

Tema sõnul oli näha, et sõnade liigitamine läks uuritavatel palju kiiremini, kui ülesanne ühtis nende oma arvamusega: "Kui sa arvad, et testkategooria, mida sa positiivsete sõnadega samale poole liigitad, ongi positiivsem asi, on seda palju lihtsam teha." 

Testi teises pooles olid testkategooriad vahetuses: näiteks pidid parempoolsete vaadetega uuritavad nüüd samale poolele liigitama positiivseid sõnu ja vasakpoolse poliitikaga seonduvat. "Tuleb välja, et kui sa ise oled parempoolne, on sul seda palju raskem teha. Sa teed rohkem vigu ja sul läheb rohkem aega. Kui siis võrrelda testi kahe poole reaktsiooniaegu ja vigade määra, saab kätte skoori, mis näitab, millised hoiakud sul on," kirjeldab Kluge.

Samamoodi võrdles ta testi kaht poolt ajutasandil. Uuring kinnitas, et MEG sobib eelarvamuste uurimiseks. Uuritavate ajus oli näha kaht eraldiseisvat reaktsiooni, mis tekkisid siis, kui ülesande ülesehitus oma arvamusega kokku ei läinud. "Üks reaktsioon oli hästi kohene ja automaatne. See peegeldab, et inimestel oli peas valmis automaatne hoiak, mis aktiveerus kohe, kui nad nägid mõnd poliitilist nime," meenutab värske doktor. Teine aeglasem reaktsioon tekkis hiljem, kui inimene pidi langetama valiku, kuhu mingi sõna liigitada.

Lisaks täheldas ta, et parempoolsete vaadetega uuritavad vihkasid vasakpoolseid rohkem kui vasakpoolsed parempoolseid. Samuti ilmnes, et vasakpoolsetel Iisraeli juutidel olid ka enda rühma kohta automaatsed negatiivsed hoiakud. "See võib olla seepärast, et nad on oma ühiskonnas vähemus. Avalikkuses on nende kohta palju halvustavat kõnet," pakub Kluge. Ehkki keegi enda rühma suhtes halba sõna ei öelnud, tuli ajust kiire negatiivne seos vasakpoolsusega siiski välja. "See näitab, miks vihakõne on halb," tõdeb Kluge.

Aju ei ole värvipime

Järgmises uuringus kogus Annika Kluge ise Soomes andmeid. "Võtsime ette Soome immigratsiooniteema. Uue konservatiivsema valitsusega on see pisut rohkem esil, aga andmete kogumise hetkel oli inimeste suhtumine enamuses positiivne," sõnab ta. 

Ehkki Soome on maailma õnnelikemate maade seas, on sealgi moslemite tööhõive teistega võrreldes oluliselt madalam. Samuti näitab Kluge sõnul osa küsitlusi, et moslemid on Soomes kõige vähem soovitud rahvarühm. "Tundus, et kusagil pinna all võivad ikkagi olla mingid negatiivsed hoiakud. Need mõjutavad just tööhõivet ja suhtumist, kuid nendest avalikult palju ei räägita," seletab ta.

Kluge valim koosnes üldiselt sallivatest uuritavatest ehk keskkoolinoortest ja tudengitest. Küsimustiku vastuste põhjal suhtusid nad kõik sisserändajatesse üsna positiivselt. Liigitamistesti tulemus sai värske doktori sõnul samas segane. "Kui siis ajupilti vaatasime, leidsime ühe protsessi, mis erines kahe sorteerimisülesande vahel. See oli seotud just nägude töötlemisega ajus," meenutab ta.

Uuritavatele näidati stereotüüpseid portreepilte valge nahaga soomlasest ning veidi tumedama naha või pearätiga moslemist. "Leidsime seose, et mida kehvem oli suhtumine sisserändajatesse, seda rohkem teatud ajupiirkond aktiveerus. Kuigi kõik vastajad olid mingil määral kas neutraalsed või hästi meelestatud, siis neutraalsetel aktiveerus näotöötlemispiirkond rohkem," võrdleb Kluge.

Ta möönab, et katserühm polnud väga suur ja põhjapanevaid järeldusi siit teha ei tasuks. "Praegu on põhiline järeldus siit, et isegi kui sa ei taha mingeid negatiivseid hoiakuid väljendada, siis võib-olla tekib sul ajus erinevate inimeste töötlemisel ikkagi erinev protsess," ütleb ta. Välistada ei saa sedagi, et uuritavad tahtsid kindlasti tagada, et nad ei väljenda mingit negatiivset hoiakut ja pöörasid sellele testi ajal erilist tähelepanu.

Enda äärmuslikkus ehmatab

Oma doktoritöö kolmandas uuringus proovis Annika Kluge, kas inimeste negatiivseid hoiakuid on võimalik mõjutada. Kuna parasjagu oli koroonaaeg, valis ta teemaks vaktsiinipooldajate suhtumise vaktsiinivastastesse. "Leidsime, et see on hea teema suhtumise mõjutamiseks, sest halb suhtumine vaktsiinivastastesse tuli välja igal tasemel: nii küsimustikus, testis kui ka ajulainetes," põhjendab ta.

Uuritavate mõjutamiseks proovis ta uue informatsiooni taktikat. Esmalt laskis ta neil kuulata vastaspoole ehk vaktsiinivastaste sõnumeid. "Tegime kõik testid uuesti ja avastasime, et see süvendas negatiivseid hoiakuid. Need sõnumid ikkagi rääkisid risti vastu sellele, mida inimene ise usub," kirjeldab värske doktor. Kõige selgemalt tuli suurenenud viha vaktsiinivastaste suhtes välja just aju tasandil.

Seejärel esitas Kluge kolleegidega uuritavatele nende oma rühma äärmuslikke ehk vaktsiinivastaste vastaseid sõnumeid. "Näiteks olid seal väited, et "Kõik vaktsiinivastased tuleks töölt lahti lasta" või et "Nad kõik tuleks koonduslaagrisse elama saata"," sedastab Kluge. Niivõrd äärmuslikke väiteid nähes hakkasid uuritavate ajus negatiivsed hoiakud vaktsiinivastaste suhtes leebuma.

Nähes oma rühma sõnumit, arvab inimene, et ta peaks sellega nõustuma, oletab Kluge. Kui aga inimene väitega tegelikult ei nõustu, hakkab ta kahtlema ka rühma ülejäänud sõnumites. "Sa pead uuesti mõtestama kogu oma rühmakuuluvust ja iseenda seisukohti. Saad oma mõtlemise n-ö lukust lahti ja vähemalt korraks selle teemaga seoses su negatiivsed hoiakud vähenevad," arutleb värske doktor.

Ära vaidle, vaid võimenda?

Uuringu laiem sõnum on Annika Kluge sõnul, et väga pingelises inimrühmade vahelises olukorras ei tasu hakata lihtsalt vastu vaidlema. "Kommunikatsioonis on hea teada, et vaidlemine ei tööta. Inimene ei reageeri sellele positiivselt. Kui sa saad panna ta kahtlema tema enda seisukohtades neid üle võimendades, võib see töötada," osutab ta. Kluge oletab, et seda on lihtsam saavutada üks-ühele teise inimesega rääkides. Kuidas seda massitasandil saavutada, võiks tema hinnangul olla põnev tulevane uurimisteema.

Aalto Ülikooli õppima läks Kluge seal välja töötatud MEG-masina tõttu, mida Eestis pole. "Elektroentsefalograafile jääb pealuu ette ja nõrgendab elektrilist signaali palju. Seevastu MEG mõõdab magnetlaineid ja neid ei häiri pealuu üldse. Need tulevad sealt puhtalt läbi ja signaali on lihtsam vaadelda," selgitab ta. Miinuspoole pealt on MEG kallim ja nõuab, et uuritav istuks kindlalt paigal. 

Järgmiseks plaanib Kluge jätkata uurimistööd Aalto Ülikooli majandusteaduskonnas, kes näeb uues aju-uuringu meetodis potentsiaali. "Neid huvitab, kuidas firmajuhid teevad otsuseid. Kas otsuseid mõjutab näiteks see, kui palju juhatuses on naisi või mehi? Teiseks, kas otsused või ettepanekud on erinevad, kui neid teeb kas naine või mees?" avab ta.

Annika Kluge kaitses doktoritöö "Neural oscillations underlying the expression and modulation of intergroup bias" 19. juunil Aalto Ülikoolis. Tööd juhendas professor Iiro Jääskeläinen Aalto Ülikoolist. Oponeeris kaasprofessor Jennifer Kubota Delaware'i Ülikoolist.