Mis juhtub, kui inimene sureb, tema süda seiskub ja aju elektriline aktiivsus sisuliselt lakkab? Küsimus on inimesi paelunud aegade algusest peale, kuid sellele on olnud keeruline vastata.  Surnud inimesed ei räägi teadupärast reeglina oma kogemusest sõnagi. Siiski püüavad teadlased jõudumööda leida küsimusele mingitki vastust, vahendab Scientific American.

Tänu tehnoloogia arengule on aga surnud inimese ajju palju lihtsam piiluda kui kunagi varem. Juba praeguseks leidub uuringuid, mis kirjeldavad surmasuus olnud inimeste ajutegevust. Mõned nii-öelda surmalähedase kogemuse üle elanud inimesed on hiljem ka oma kogetut kirjeldanud.

Hiljutine uuring viitab, et mõne inimese aju hakkab elustamise ajal maruliselt tööle ka siis, kui inimese süda on seiskunud tund aega varem. Väike osa ellu jäänud patsiente suudab hiljem meenutada elustamiskogemust. Üks uurimisalune mäletas isegi sõna, mida korrati elustamistegevuse taustal.

Arstid näevad uuringusse kaasatud patsientide ajusalvestistes märke nii-öelda kirgastest sumalähedastest kogemustest. Töö juhtivautori ja NYU LangoneHealth Ülikooli kaasprofessori Sam Parnia sõnul polnud sellist oletust varem võmalik teha. Nüüd sai töörühm pakkuda aga nähtule sidusa ja mehaanilise seletuse.

Banaan, õun ja pirn

Sam Parnia sõnul on surmalähedasi kogemusi teada paljudest kultuuridest läbi ajaloo. Varem pidas osa lääne teadlasi neid lugusid hallutsinatsioonideks või unenägudeks. Viimastel kümnenditel on mõned töörühmad hakanud küsimuse vastu siiski tõsisemat huvi tundma ja nähtust teaduslikku meetodit rakendades uurima.

Uues uuringus otsis Parnia kollegidega meeldejäänud surmakogemuste bioloogilist alust. Selleks tegid nad koostööd eeskätt USA-s ja Ühendkuningriigis asuva 25 haiglaga. Koostööpartnerid kinnitasid lisaks tavapäraste elustamisvõtete tegemisele seiskunud südamega patsientidele pea külge väikesed seadmed, mis mõõtsid aju hapnikutaset ja elektrilist aktiivsust ilma ravi kuidagi segamata.

Ühtlasi uuris töörühm kogutud andmete põhjal, kas seiskunud südamega patsientide aju oli keskkonnas toimuvaga teadlikult või teadvustamatult kursis. Selleks pani haiglapersonal patsientidele pähe kõrvaklapid, millest kostus kolme puuvilja nimi: "banaan, õun ja pirn".

Parnia sõnul tähendab teadvustamatu õppimine, et inimene ei pruugi nende kolme puuvilja nime kuulmist teadlikult mäletada. Kui aga paluda sel inimesel nimetada kolm puuvilja, vastab ta oodatavast sagedamini täpselt samade sõnadega. Näiteks on varasematest uuringutest teada, et ka sügavas koomas inimesed võivad meelde jätta neile kõrva sosistatud puuviljade või linnade nimesid.

Uuringusse kaasatud haiglates seiskus 2017. aasta maist 2020. aasta märtsini patsientide süda 567 korral. Haigla töötajatel õnnestus koguda andmeid 53 patsiendi aju hapnikutaseme ja aktiivsuse kohta. 

Enamiku patsientide ajutöö lakkas täielikult. Umbes 40 protsendi patsientide ajus oli näha aga elektrilist aktiivsust. Varem või hiljem sarnanes aktiivsus vähemalt ligilähedaselt ajulainetele, mida näeb teadvusel olevate inimeste ajus. Mõnel patsiendil täheldati sellist ajuaktiivsust ka kuni 60 minutit peale südame seiskumist.

Kokku valimisse kaasatud 567 patsiendist jäi ellu 53 ehk umbes iga kümnes. Töörühm tegi intervjuu 28 ellujäänuga. Valimi suurendamiseks usutlesid nad veel 126 südameseiskumise üle elanud inimest, kes polnud uue uuringuga otseselt seotud.

Ligi 40 protsenti intervjueeritavatest mainisid, et kuigi konkreetseid mälestusi neil pole, tajusid nad elustamise ajal toimuvat. Umbes viiendikule neist meenus enda sõnul oma surmakogemus. Parnia sõnul kirjeldasid nad juhtunut moraalse hinnanguna kogu oma elatud elule.

Uue uuringu ellujääjaid intervjueerides tuli välja, et ainult üks inimene suutis meenutada talle elustamise ajal kõrvaklappidest mängitud puuviljanimetusi. Parnia möönab, et valimi väiksuse tõttu võis inimene kolm õiget puuvilja nimetada ka täiesti juhuslikult.

Elu käib silme eest läbi?

Töörühm püstitas oma leidude seletamiseks esmase hüpoteesi. Nad osutavad, et harilikult on ajus olemas pidurdusmehhanismid, mille mõjul pole inimene teadlik enamikust oma ajust toimuvast. Sellise pidurita ei saaks inimene maailmas hästi hakkama, sest kogu tähelepanu läheks teadlikult oma ajutöö tajumisele.

Töörühm oletab aga, et surevas ajus hakkavad pidurdusmehhanismid kaduma. Harilikult puhkeolekus olevad ajuosad muutuvad aktiivseks ja surev inimene pääseb ligi kogu oma teadvusele. Parnia oletuse kohaselt tekib inimesel järsku ligipääs kõigile oma tallele pandud mõtetele ja mälestustele. Ta pole kindel, miks see evolutsiooni vaates inimesele kasulik on, kuid oletab, et mehhanism valmistab inimest ette oma peagi saabuvaks surmaks.

Leid tõstatab küsimuse ka aju vastupidavusest hapnikuvaeguse tingimustes. Parnia sõnul osutavad leiud, et mõnda tavakäsitluses jäädavalt surnuks loetavat inimest annaks siiski endiselt elustada. Traditsiooniliselt arvavad arstid, et aju sureb viis kuni kümme minutit pärast hingamise lõpetamist. Nüüd õnnestus töörühmal Parnia sõnul näidata, et aju suudab hapnikuta hakkama saada mõnikord kauem. Teadmine võib tulevikus marjaks ära kuluda ajukahjustuste uute raviviiside otsingul.

Uuring ilmus ajakirjas Resuscitation.