Kas olete kunagi mõelnud, mis juhtub siis, kui peate veetma tund aega suletud ruumis inimesega, kes võib olla raskelt haige? Kas kuulate, nuusutate, silmitsete teda, et tuvastada tema haigus? Meil kõigil on vastus olemas – ja üllatuslikult on see vastus kogu maailmas üsna sarnane, kirjutab Tartu Ülikooli psühholoogia kaasprofessor Toivo Aavik.

Osalesin üleilmse teadlaste võrgustikuga uuringus, mis uuris, kuidas inimesed eri kultuurides tajuvad nakkushaiguste ohtu. Töö tulemusel avanes midagi väga inimlikku ning samas vägagi universaalset. Selgus, et meie meeled ja see, kuidas me neid usaldame, räägivad palju rohkem meie käitumisest, uskumustest ja riskitundest, kui seni teadsime.

Uuring, mille kaasautoriks olin koos teiste teadlastega, avaldati hiljuti teadusajakirjas Brain, Behavior, and Immunity. Töö keskendus esmapilgul täiesti lihtsale, kuid sisult sügavalt eksistentsiaalsele küsimusele: milliste meeltega me otsustame, kas keegi on haige või mitte?

Alateadlik küsimus: kas see inimene on ohtlik?

Uuringus osales 19 217 inimest 58 riigist. Nad kujutasid end ette olukorras, kus viibivad tund aega suletud ruumis potentsiaalselt haige inimesega. Nii pidid nad hindama viie meele – nägemise, kuulmise, haistmise, maitse ja puudutuse kasulikkust ning tõenäosust kasutada neid haiguse tuvastamiseks.

Tulemus oli rabavalt ühetaoline: nägemine oli ülekaalukalt esikohal, järgnesid kuulmine ning alles siis puudutus, lõhn ja maitse. Seda mustrit esines kõigis maailma nurkades: Ecuadori vihmametsadest Jaapani suurlinnadeni ning ka Eestis.

Meelekasutus järgib järjekorda nägemine > kuulmine > kompimine > haistmine > maitsmine. See viitab teadlaste hinnangul nähtusele, mida nimetasime n-ö turvaliste meelte hüpoteesiks: inimesed eelistavad meeli, mis võimaldavad haigust tajuda distantsilt ilma, et nad peaksid minema füüsiliselt lähedale. Kuigi haige inimese lõhn või puudutus võib anda olulist teavet, ei julge inimesed neid meeli kasutada – turvalisem on teha seda võimalikult kaugelt. 

Maailma ühine taju

Uuringu üks põnevamaid leide oli kultuurideülene üksmeel. Isegi seal, kus terviseteadlikkus, haridustase või patogeenide levimus varieerusid, jäi meelte järjestus samaks. See viitab sügavale ühisele inimpsüühikale – kas siis bioloogiliselt evolutsioonilisele või kultuurilise levikuga teadmisele.

Võiks ju arvata, et suurlinnades elamine rikub inimese loomulikud või loomalikud instinktid ning need muutuvad vähem tundlikuks nägemise mõjule. Uuringu põhjal on lood hoopis vastupidi – meie analüüsid näitasid, et riikides, kus on kõrgem inimareng ja madalam haiguskoormus, eelistati veel selgemalt neid n-ö turvalisi meeli. Võib-olla on see luksus, mida saavad lubada ühiskonnad, kus on vähem harjumust elada koos nakkusohuga.

Haigus kui sotsiaalne silt

Siiski pole see taju väärtusneutraalne. Viis, kuidas me tajume haigust või haigusele viitavaid märke kujundab paljuski ka meie ühiskondlikke otsuseid. Punetavad silmad või kahvatu jume võivad meis vallandada vältimiskäitumise isegi siis, kui inimene ei ole tegelikult üldse haige.

See loob pinnase erinevatele stigmadele ja sotsiaalsele tõrjumisele. Evolutsiooniliselt kasulikud tajumehhanismid võivad tänapäeval viia väga kergelt erinevate väärarusaamadeni ning sealt inimeste ebavõrdse kohtlemiseni. Nii tekib küsimus: kas meie meeled kaitsevad meid või hoopis eraldavad meid teistest inimestest?

Teadus annab tööriistad, aga meelevald jääb inimesele

Tänapäeval suudab meditsiin anda täpseid vastuseid. Laboritestide, diagnostika ja sümptomipõhise jälgimisega on võimalik inimese kohta palju teada saada. Ometi tuleb meie esimene hinnang ikka meelte kaudu. See kehtib ka arstide puhul: vaatame, kuulame ja tunneme, kas keegi tundub haige.

Kui midagi väga olulist sellest teadustööst kaasa võtta, siis seda, et inimene ei ole pelgalt bioloogiline organism, vaid ka sotsiaalne sensor. Püüame ohtu tajuda enne, kui see meid reaalselt puudutab, ning sageli teeme seda alateadlike eelistuste ja uskumuste kaudu.

Uus uuring ei anna kindlasti lõplikke vastuseid haiguse tajumise mõistmisse, kuid näitas, et meie tajud ei toimi vaakumis. Need on seotud meie teadmiste, kultuurilise konteksti ja ühiskondliku käitumisega. Ehk aitab see teadmine kujundada tervisekommunikatsiooni ja ennetusstrateegiaid, mis võtavad arvesse mitte ainult teaduslikku tõde, vaid ka inimliku instinkti.