Ehk on nii mõnigi lugeja olnud olukorras, kus kolleeg näitab pilte oma isuäratavast lõunasöögist. Kes tunneb, et tal hakkab pelgalt pilti vaadates suu vett jooksma, võib tulevikus olla veelgi täbaramas olukorras. Hiina ja USA teadlastel valmis seade, mis jäljendab kandja suus talle pildil näidatud toidu maitset, vahendab The Guardian.

Seadme loojad nimetavad seda e-maitsjaks. See võib kasutust leida virtuaal- ja liitreaalsuse süsteemides, kus vidin annab helile ja pildile maitse näol uue tajumõõtme juurde. E-maitsjast võib töörühma sõnul abi olla nii biomeditsiinialastes uuringutes kui ka mängumaailmas, veebikaubanduses ja kaugõppes. Samuti võib see kasutust leida kaalujälgimise, maitsetestide, taastusravi ja virtuaalsete toiduelamuste vallas.

Päris valmis e-maitsja loojate sõnul veel ei ole. Näiteks ei suuda vidin veel õigesti jäljendada vürtsika ja rasvase toidu maitset.

Viie maitse segu

Praegu jagavad inimesed omavahel virtuaalselt pilte ja helisid, mille intensiivsus võib mõnel juhul tekitada isegi kehalisi tajukogemusi näiteks ajada kananaha ihule. Lõhna ja maitse jagamisega on lugu olnud aga märksa keerulisem. Teadlasrühmad on seda varem üritanud teha. Nagu osutavad uue töö autorid, tuleb maitse edasi andmisel ületada mitu takistust. 

Kui näiteks keelt elektrooniliselt või soojusega otse stimuleerida, saab esile kutsuda ainult üksikud maitsed. Kemikaalide kasutamine seaks kahtluse alla meetodi usaldusväärsuse. Lisaks paiknevad maitsepungad keelel niimoodi, et nende tundlikkus eri maitsete suhtes võib piirkonniti veidi varieeruda, millega tuleb samuti arvestada.

Uue töö autorid kirjeldavad oma e-maitsjat, mis koosneb kahest osast. Esiteks on vidinal tajuplatvorm ehk n-ö elektrooniline keel. Kui sellele ette anda tükike toitu või vedelal kujul joogiproov, teeb platvorm järeldusi viie põhimaitse sisalduse kohta proovis. Need järeldused saadab platvorm traadita andmete kujul edasi e-maitsja teisele osale.

Seadme teine osa vastutab maitse jõudmise eest kasutaja suhu. Seade surub väikeste elektromagnetiliste pumpadega vedelikke läbi geelikihi, milles on viit söödavat maitsekemikaali sisaldav geel. Nii on võimalik kontrollida, milline maitse seadme kasutaja suhu päriselt jõuab.

Seadmes kasutatud viis maitsekemikaali jäljendavad igas toidus või joogis leiduvaid ühendeid. Magusa maitse eest vastutab e-maitsjas glükoos, hapule maitsele vastab sidrunhape ning soolast maitset annab edasi naatriumkloriid ehk lauasool. Kibeda maitse jaoks kasutab seade magneesiumkloriidi ja umami maitse jaoks glutamaati.

Töörühma sõnul võimaldab nende e-maitsja viia maitsed keelel kindlate piirkondadeni. Edusamm võimaldab uurida lähemalt inimese maitsmismeelt. Seadme ühe autori ja Ohio Osariigiülikooli teadlase Yizhen Jia sõnul meenutab e-maitsja suhupandav osa kõrt, mida saab vajadusel liigutada ühte või teise keelenurka.

Autorid tegid oma seadme prototüübiga juba esimesi katseid. Nad palusid kümnel vabatahtlikul degusteerida ja hinnata seadme loodud vedelike hapuka maitse tugevust. Vabatahtlikel õnnestus üldjoontes kirjeldada vedelike hapusust 70-protsendilise täpsusega.

Teises katses laskis töörühm kuuel vabatahtlikul hinnata maitsekemikaalide segude maitset. Segud pidid maitse poolest meenutama viit erinevat toitu või jooki – limonaadi, kooki, praemuna, kohvi ja kalasuppi. Vabatahtlikel paluti iga vedelikku maitsta ning öelda, mis toit see nende arust oli. Ehkki vürtsika maitsega jäädi hätta, vastasid katses osalejad 87 protsendil juhtudest õigesti.

Teadustöö avaldati ajakirjas Science Advances.