Kui laps kurdab hommikul, et kõht valutab, võib selle taga olla ühe põhjusena ärevus ja tahtmatus kooli minna. "Samas kõht võib valutada nii paljudel põhjustel, et kui laps sedasi ütleb, siis peaks edasi küsima ning jälgima, milline on lapse liikumine," soovitas Ingerainen saates "Terevisioon".

Tavaliselt soovitab ta lapsevanematel last veidi eemalt jälgida. "Kui seal on mingi tõsine haigus, siis lapsed ei liigu tavapäraselt. Nende liigutused on imelikud. Nad väldivad teatud kehaasendeid," kirjeldas ta.

Laps ei pruugi osata oma ärevust sõnadesse panna ja kirjeldab seda näiteks pea- või kõhuvalu kaudu. Ingeraineni sõnul tunnetab laps hästi vanema reaktsiooni: "Kui ta selle ära õpib, et vanem reageerib kõhuvaluteate peale sedasi, siis [ta teab, et] on sedasi. Lapsed õpivad need käitumise mallid väga ruttu ära."

Teisalt võib Ingeraineni sõnul olla, et laps otsib vanema tähelepanu. Samuti võivad kõhuvalujutu tagant paista koolikiusamise jäljed. Oluline on seegi, kas laps saab oma argiärevust kehalise aktiivsusega maandada. "Minu arvates kõik algab sellest, et last üksi tegelikult ei ole olemas. Lapse elu ja elukvaliteet sõltub sellest, millised täiskasvanud on tema ümber, ja kuidas seda kujundatakse," sõnas perearst.

Laias laastus taandub küsimus lapse ja vanema suhtele. "Kuidas ta on kogu aeg kulgenud? Kas toimuvad ühised jalutamised, ühised üritused, õhtused ettelugemised?" tõi Ingerainen näiteid. Mida parem on lapse ja vanema suhe, seda paremini teeb vanem vahet lapse vaimse ja füüsilise tervise muredel. "Kui on ikkagi hirm, tasub küsida nõu, [näiteks] pereõe käest. Tasub uurida tema sõprade käest, kuidas on tema käitumine enne olnud," soovitas perearst.

Ärevad olukorrad on elus tavapärased ega kao ka täiskasvanuna kuhugi. Sestap tasuks last Ingeraineni sõnul nendeks ette valmistada. Arstina on ta kohanud vanemaid, kes ei tunne oma lapse käekäigu vastu suurt huvi, ent reeglina tunneb vanem oma last kõige paremini. "Sel juhul, kui tekivad küsimused, siis pöörduge julgelt perearstikeskusesse," märkis ta.