"Liblikad kõhus" on väljend, mida kasutatakse ärevuse, erutuse või närvilisuse tunde kirjeldamiseks kõhus. Sellel tundel on füsioloogilised alused, mis on seotud autonoomse närvisüsteemi tegevusega, eriti sümpaatilise närvisüsteemi aktiveerumisega. Kui inimene tunneb ärevust või erutust, aktiveerubki sümpaatiline närvisüsteem, mis vastutab "võitle või põgene" reaktsiooni eest," selgitas Vasar.

Sümpaatiline närvisüsteem on seotud mitme kehas toimuva muutusega. Näiteks vabastavad süsteemi lõpmed stressiolukorras noradrenaliini ja neerupealised adrenaliini. Need virgatsained-hormoonid suurendavad südame löögisagedust, kiirendavad hingamist ja tõstavad vererõhku, valmistades nõnda keha ette kiirelt reageerima.

Sümpaatilise närvisüsteemi aktiveerumine suunab verevoolu olulistesse lihastesse ja südamesse, mis tähendab, et omakorda väheneb vere hulk seedesüsteemis. Taoline verevoolu ümberjaotus võib põhjustada kerget ebamugavustunnet või tunnet, et kõht on "tühi" või kõhus "keerab".

Samuti mõjutab sümpaatiline närvisüsteem seedesüsteemi, mis saab aktiveerudes vähem verd. Närvisüsteemi aktiivsuse muutudes võib see põhjustada kõhu lihaste kokkutõmbeid või spasme, mis tekitabki lõppkokkuvõttes "liblikate tunde".

Professor Vasara sõnul on autonoomse närvisüsteemiga tihedalt seotud ka seedetrakti suur närvivõrgustik, mida nimetatakse soole närvisüsteemiks. Kui sümpaatiline närvisüsteem on aktiveeritud, saadab see signaale ka nendele soole neuronitele, tekitades selle kaudu ebamugavustunnet või isegi iiveldust.

Nagu nimetus viitab, on autonoomne närvisüsteem inimese tahtest sõltumatu närvisüsteemi osa, mis aitab kiiresti reageerida erinevatele väljakutsetel (sümpaatiline närvisüsteem: põgeneda/võidelda) või taastada organismi toimimiseks vajalikke varusid (parasümpaatiline närvisüsteem: puhata/seedida). "Lihtsustatult on tegemist kahe vastandliku, aga teineteist täiendava süsteemiga, mis aitavad tagada meie eksistentsiks vajalikku dünaamilist püsivust," lisas Vasar.

Armastus ja liblikad

Ometi seostatakse kõhus laperdavaid liblikaid armumistundega. Eero Vasara sõnul ongi armumise ajal kogetav "liblikad kõhus" keeruline kombinatsioon neurokeemilistest ja hormonaalsetest muutustest. Need on osa loomulikust emotsionaalsest ja füsioloogilisest vastusest, mis aitavad kaasa sideme loomisele ja suhte arengule inimeste vahel.

Lisaks autonoomse närvisüsteemi aktiveerumisele, sellest tulenevale psühholoogilisele ootusele ja erutusele ning adrenaliini ja nonadrenaliini vabanemisele, põhjustab armumisel kõnealust tunnet näiteks ajus vallanduv dopamiin. Selle kõrgenenud tase võib tekitada eufooriat ja intensiivseid emotsioone. 

Samamoodi on Vasara sõnul "liblikate tundega" seotud nn armastuse hormoonid oksütotsiin ja vasopressiin. Ehkki nende mõju seostatakse enamasti pikaajalise kiindumuse ja sidemete loomisega, võivad nende taseme tõus ja seotud emotsionaalsed reaktsioonid mõjutada ka seedesüsteemi.

Seejuures pole "liblikate tunne" kuidagi juhuslik keha kõrvalnäht, vaid täidab Vasara sõnul mitmeid olulisi funktsioone, mis on seotud nii inimese füsioloogilise kui ka psühholoogilise seisundiga.

"Kui tunneme "kõhus liblikaid", on meie keha valmis reageerima. See ongi osa sellest "võitle või põgene" reaktsioonist. Armumise kontekstis võib see tähendada, et me oleme valvel ja valmis tegema midagi, mis aitab meil väljendada oma tundeid või arendada suhet," selgitas professor. 

Lisaks kasvatab "liblikate" tunne inimese teadlikkust ja tähelepanu. Näiteks armumise ajal suunab see tähelepanu isiku suunas, kellesse oleme armunud, aidates meil olla rohkem kohal ja reageerida tundlikult teiste signaalidele ja vajadustele.

"Füsioloogilised reaktsioonid, sealhulgas "liblikad kõhus", aitavad tugevdada meie emotsionaalseid kogemusi. Need reaktsioonid võivad süvendada meie tundeid ja tugevdada emotsionaalset sidet teise inimesega," lisas Vasar. 

Üldises plaanis annavad taolised keha reaktsioonid inimesele märku, et toimub midagi olulist. Professori sõnul on ka liblikad meie keha viis öelda, et mingi inimene või olukord on meie jaoks tähtis ja väärib tähelepanu. Ühelt poolt võib see motiveerida tegutsema, kuid teisalt aidata ka uue olukorraga kohaneda, valmistades keha ette suhtega seotud väljakutseteks ja võimalusteks.

Ehkki kõhus elutsevaid liblikaid seostatakse ennekõike armumisega, kutsuvad sarnast tunnet Vasara sõnul esile ka mitmed teised olukorrad ja kontekstid. Näiteks võib liblikad samamoodi kõhtu ajada ärevust ja närvilisust põhjustav eksam, meeliülendav kunstielamus või elevust tekitav kauaoodatud sõbra külaskäik.

"Kuigi "liblikad kõhus" tunne võib esineda positiivsetes olukordades, nagu armumine, on selle mehhanismid tegelikult väga sarnased ärevusega. Mõlemad tunded on seotud ootuse ja teadmatusega, mis võivad põhjustada sarnaseid füüsilisi sümptomeid," nentis professor.

Tema sõnul on kõigi nende tunnete ühisnimetaja keha autonoomse närvisüsteemi aktiveerumine, mis tekitab füüsilisi sümptomeid seedesüsteemis. Olenemata sellest, kas tunne on seotud armumise, ärevuse, elevuse või meeleliigutusega, on see lihtsalt märk meie keha ja meelte intensiivsest reaktsioonist olukorrale.