"Igas vanuses inimeste hulgas on neid, kes on soojalembesed, ja neid, kes eelistavad õhemalt riietuda," ütleb Tartu Ülikooli (TÜ) peremeditsiini kaasprofessor Marje Oona. Ta möönab, et siiski kipub just nooremate seas olema rohkem neid, kes külma ilmaga palja pea, kaela või suisa säärtega ringi liiguvad – kas siis on parasjagu niimoodi trendikas või ununes kiiruga mõni riietusese maha.

"Samas on üldreegel see, et noorematel inimestel ongi kehatemperatuur keskmiselt mõnevõrra kõrgem kui eakatel ja seetõttu külmataluvus suurem," märgib Oona. TÜ inimese füsioloogia professor Eero Vasar nõustub, et noored inimesed tajuvadki külma mõneti isemoodi ja seda mitmel põhjusel. "Ilmselt on noored inimesed palju liikuvamad. Nad on pidevas tegevuses, põletavad tõhusamalt energiat, ja kui suudetakse hoida keha maha jahtumast, siis ei pääse ka külm näpistama," arutleb Vasar. 

Mida vanemaks inimene jääb, seda enam asendub lihaskude kehas rasvkoega. Lihased on professori sõnul aga organismi kõige võimsam vahend, millega kehas sooja tekitada ja püsitemperatuuri säilitada. Rasvkude katab keha küll nii-öelda soojapolstrina, kuid sellest ei piisa Vasara sõnul sooja kiireks juurde tekitamiseks. "Erand on pruun rasvkude, mida täiskasvanud inimesel on vähe," täpsustab ta.

Teismeliste puhul loeb Vasara sõnul seegi, et neile meeldib koos tegutseda: vanemate arvamuse kõrval muutub üha olulisemaks eakaaslaste arvamus. "Sellest tulenev positiivne emotsioon ei ole ebaoluline väliskeskkonna ebasoodsa mõju trotsimisel," märgib Vasar. See tähendab, et kui sõbrad kiidavad teatud moel riietumise heaks, võib sellest saadud meeldiv tunne noore inimese külmaaistingu tasa teha.

Tasuta ülivõimeid pole

Eero Vasara sõnul suudab inimene kehatemperatuuri muutmata viibida teatud temperatuurivahemikus, umbes 13–52 °C vahel. Sellest allpool ootab juba ees külmavalu ja ülalpool kuumavalu. "Igasugune valu, sealhulgas krooniline valu, on väga tugev stressor. See omakorda kurnab organismi vastupanuvõimet väiksemaks," kirjeldab Vasar.

Teisisõnu aitab pikaaegne stress tema sõnul küll kehal paremini valu taluda, kuid taluvusvõime tuleb immuunsuse arvelt. Näiteks tippsportlased võivad küll olla ülimalt heas kehalises vormis, kuid jäävad väga kergesti haigeks. "Või siis võtame üliõpilased pingelise eksamisessiooni ajal. Kui nad eksamikadalipu läbivad, tekib pingelangus. Kui siis tulevad viirusnakkused, jäävad väga paljud neist haigeks," toob Vasar näiteid. 

Nimelt leidub inimese nina, suu ja silmade limaskestades ainet nimega immunoglobuliin-A. Tegu on plasmavalguga, mis toimib kehas haigustekitajate vastu antikehana. "Kui mõõdame inimese limaskestal immuunoglobuliin-A-d, siis peale tugevat stressi on selle tase niivõrd nõrgenenud, et igasugused viirused tulevad sisse," märgib Vasar.

Teisest küljest loeb professori sõnul see, kui tõhus on iga inimese keha termoregulatsioon. Kui inimene end talisupluse või kuuma saunaga harjutab, suudab tema keha oma temperatuuri tõhusalt reguleerida väga erinevates keskkonnatingimustes. "Vananedes jätkuvalt harjutades on võimalik vältida termoregulatoorse süsteemi tõhususe vähenemist ja tagada hea tervis kõrge vanuseni," ütleb Vasar. Harjutamine kulub marjaks ära ka seetõttu, et soojust transpordib kehas veri, kuid inimese vananedes ei tööta tema vereringe enam sama hästi kui varem.

Jahe nina meeldib viirustele

Kui hea või halb on siiski noorel inimesel talvel paljapäi, kinnasteta, paljaste pahkluudega või lühikeses jopes ja nabapluusis ringi liikuda? Marje Oona sõnul on sellega nii ja naa: "Kui olla õues lühikest aega ja endal on enesetunne mugav, siis suurt kahju ei sünni. Talvel palja peaga käimisest ei jääda ajukelmepõletikku ega nabapluusiga õues olemisest ei saada munasarjapõletikku."

Niisamuti ei põhjusta palja peaga käimine Oona sõnul otsejoones kõrvapõletikku. Küll aga võib paljaste pahkluudega või paljakäsi külma käes viibides mõnikord tekkida nahale külmakahjustusi: nahk muutub siis kuivaks, ketendavaks ja punetavaks. "Töötervishoiust on teada, et pikka aega külmas ja niiskes keskkonnas töötajatel on suurem risk liigeskahjustuste tekkeks. Kas ka lühikeste õueskäikude puhul liigeskahjustuste risk suureneb, ei ole teada," lisab Oona.

Küll aga võib paljapäi või nabapluusiga õueskäimine talvel soodustada kaasprofessori sõnul teatud juhtudel nohu või põiepõletiku teket. Nimelt halveneb külma käes limaskestade verevarustus, pakseneb lima ja väheneb limaskestade isepuhastumisvõime. "Lisaks paljunevad nohu tekitavad viirused palju paremini, kui nina on jahedam," osutab Oona.

Vabatahtlikel tehtud katsed on tema sõnul näidanud, et ka jalgade tugev jahutamine soodustab seda, et ninna sattunud viirus tõepoolest väljendunud haiguse esile võib kutsuda. "Nii et vanaemade soovitusel hoida külma ilmaga pea ja jalad soojas on oma teatud tõetera sees," tõdeb kaasprofessor. Eero Vasara sõnul tulebki siin mängu eespool mainitud stressitaluvuse ja immuunsuse vahekord.

Igaühele oma

Marje Oona ja Eero Vasar on ühel meelel, et inimeste külmataluvus ongi erinev. "Kõigile ühtmoodi sobivat rõivastusviisi või kindlat rõivakomplekti, mis külma ilmaga tingimata seljas peab olema, olemas ei ole," ütleb Oona. Siiski peaksid tema sõnul end väga külmade ilmadega soojas hoidma krooniliste haigustega inimesed. Viimaste seas esineb äärmuslike külmalainetega rohkem infarkti- ja insuldijuhtumeid, aga ka tavalisest suuremat suremust.

Samuti tõdevad mõlemad teadlased veelkord, et inimene ise saab külmataluvust karastamisega treenida. Hea näide sellest on Vasara sõnul just talisuplemine: kes end pisitasa külma veega harjutanud pole, võibki esimesel korral üle pingutada ja tohutu külmastressi tõttu uppuda. "Samas kui inimene on harjutanud, siis tal tekib sarnane efekt nagu treeninguga, et keha suudab stressi maha suruda," võrdleb professor.