Barcelona botaanikainstituudi bioloog Gerard Talavera silmas Prantsuse Gujaana rannal lendlevaid harilikke ohakaliblikaid juba 2013. aastal. Kuna liik Lõuna-Ameerikas loomupäraselt ei ela, hakkas Talaverat huvitama, kuidas võisid räsitud olemisega liblikad sinna sattuda. Teadlased teadsid juba varem, et ohakaliblikad on suured reisisellid. Nõnda võisid olla nad ka külalised Põhja-Ameerikast, vahendab Smithsonian Magazine.

Liblikate päritolu välja selgitamiseks oli välistatud neile tillukeste raadiosaatjate külge haakimine. Seeläbi pidi Talavera töörühm leidma loomingulisema taktika. Püütud isendite pärilikkusaine järjestamine näitas, et nad olid lähisuguluses Euroopa ja Aafrika liblikate, mitte aga Põhja-Ameerikas elavate ohakaliblikatega. Samuti leidis töörühm nende kehadelt õietolmu, mida kohtab vaid Aafrikas Saheli piirkonnast.

Otsustavaks sai aga uudne tehnika, mis võimaldab määrata elusolendite sünnikoha nende kehas leiduvate keemiliste elementide teisendite põhjal. See näitas, et ohakaliblikate teekond algas Euroopast. Kokku läbisid Lõuna-Ameerikasse jõudnud liblikad seega enam kui 7000 kilomeetri pikkuse teekonna.

Kuigi liblikate saavutus võib tunduda muljetavaldav, pole see sugugi üle jõu käiv väljakutse. Sarnaselt suure tiivaulatusega lindudele said nad loota tuulte abile. Soodsate tuulte korral oleks võtnud lend üle Atlandi ookeani viis kuni kaheksa päeva. Ainult enda keharammule toetudes oleks suutnud liblikad lennata vaid 780 kilomeetri kaugusele.

Nõnda võib targalt tegutsedes saavutada nii mõndagi suurejoonelist ja õrna ilu ei tasu alahinnata.