Teadaolevalt Eesti suurima erakogu kokku korjanud Jürivete erihuvi on olnud tuhanded pisikesed Eesti putukad, millel võhik silmaga vahet ei pruugi teha. Pisiliblikatele orienteeritud kollektsioon sisaldab enamiku Eestis levivatest ja registreeritud liikidest. 

Suured ja väikesed liblikad

Nagu enamik harrastajaid, korjas ka Jürivete algul võimalikult ilusaid ja suuri liblikaid, kuid kui Eesti 30 aastat tagasi taasiseseisvus, tekkis eriline fookus. "Siis tulid siia Soome lepidopteroloogid, kes tundsid varasemalt suletud piirkonna vastu huvi. Küsiti nõu, et kes teil tegeleb nende pisikeste liblikatega. Mina vangutasin pead ja ütlesin, et praegu ei tegele mitte keegi. See oligi nagu minu au küsimus, et kas tõesti ei saa ma sellega hakkama," ütles Jürivete saates "Pealtnägija".

Kui tänapäeval reisivad Eesti putukahuvilised vabalt Sumatrast Amazonaseni, siis poole enda karjäärist pidi Jürivete piirduma Nõukogude Liiduga, mille soojemad piirkonnad ta putukajahil põhjalikult läbi sõitis. "Ma olen liblikate püüdmisel elus tohutult palju vaeva näinud – roninud kõrgetes mägedes, turninud kaljude peal, tundnud tegelikult hirmu," sõnas Jürivete. 

Ühine kirg

Jürivete kirge jagas tema abikaasa, kes osales mitmetes seiklustes – näiteks eksiti 1990. aastate lõpus putukajahi hasardis kogemata üle Eesti-Vene kontrolljoone ja satuti lühidalt pokri. Kahjuks suri Urmase abikaasa raske haiguse tagajärjel poolteist aastat tagasi.

Putukapüüdja ei jookse ainult võrguga mööda niitusid, nagu tavaliselt ette kujutakse, vaid lendajaid meelitatakse ka valgus- ja lõhnapüünistega. Üks ühine projekt abikaasaga ongi Nõmme aed, mida nad 1984. aastal soetamisest saati kujundasid putukate paradiisiks.

Põhikohaga masinamäärdeainete spetsialistina tegelev Jürivete tegi oma Nõmme linnaosas asuvast tuhanderuutmeetrisest aiast mutukate oaasi keset linnadžunglit. Mehe sõnul lendab õigel aastaajal tema hoovis ruutmeetri kohta kõige rohkem erinevaid liblikaliike Eestis.

Hindamatu kollektsioon

Ehkki Jürivete on rangelt võttes harrastaja, on ta kirjeldanud üle 200 pisiliblika ja kümmekond suurliblika liiki Eestis, lisaks kümmekond liiki mujal maailmas. Koos teiste entusiastidega on ta koostanud kolm Eesti liblikakataloogi. 

Nagu mujal maailmas, on Jürivete täheldanud Eestis putukate arvukuse ja liigirikkuse vähenemist aastakümnete jooksul. "Meil on praegu väga tõsine, laialdane urbaniseerumisprotsess, ja see tähendab seda, et inimene loob endale ise kunstlikult sellist meeldivat, mugavat elupaika ja ega loodusel sinna väga suurt paika jäetud ei ole," rääkis Jürivete.

Sel suvel loovutas Jürivete oma umbes 50 000 isendi suuruse kollektsiooni Maaülikoolile hoiustamiseks ja teaduse tegemiseks. "Ükskõik, kes tahab hakata tulevikus uurima putukaid, uurima pisiliblikaid süvitsi, nendele on Jürivete kollektsioon  hindamatu. See on väga hea võrdlusmaterjal ja ilma selleta õppida ja aru saada pisiliblikatest Eestis on üsna lootusetu," kommenteeris entomoloog ja Maaülikooli vanemteadur Olavi Kurina. 

Viimased aastad on Jürivete keskendunud uuele nišile – kiletiivalistele, kelle hulka kuuluvad näiteks mesilased, herilased ja kimalased. Eriti huvitub ta erakmesilastest, kelle jaoks rajas ta aeda spetsiaalsed pesad.