Evolutsiooni vingepussina on osal mesilastest tekkinud isu raipeliha järele. Liigi Trigona necrophaga esindajad on omamoodi raisamesilased, kelle ainulaadsed soolestikumikroobid võimaldavad neil liha seedida, vahendab Gizmodo.

Rühm California Ülikooli entomolooge ehk putukauurijaid võttis ette uurimisretke Costa Rica metsadesse. Metsas jätsid nad lihamaiastele mesilastele siia-sinna kanalihast peibutuspalu. Nii püüdsid nad mitu raisamesilast kinni ning said üksikasjalikult analüüsida viimaste soolestikku ja geene.

Uuringu kaasautori Doug Yanega sõnul on tegu ainsate mesilastega maamunal, kes on arenenud toituma millestki muust kui taimsest toidust. Uurija sõnul on tegu üsna märkimisväärse toidusedelinihkega.

Tavalistel mesilastel on tagajalgade küljes paunakesed, kuhu kogutud õietolmu lillelt lillele lendamise ajal talletada. Raisamesilased täidavad oma tagajalapaunakesi aga lihatükkidega, osutab uuringu kaasautor Quinn McFrederick.

Silmanähtavate väliste erinevuste kõrval tahtsid uurijad mõista ka mesilaste sees toimuvat. Enamiku mesilaste sooltes elutseb viit tüüpi mikroobe, kes aitavad putukatel toitu lagundada. Mis juhtub aga siis, kui mesilane vahetab õietolmu toore kana ja õienektari vere vastu?

Küsimusele vastamaks kogusid uurijad isendeid mesilasliikidest, kes söövad liha vaid harva, ning liikidest kes piirduvad rangelt taimse toiduga. Nad võrdlesid kumbagi tüüpi liikide soolemikroobe raisamesilaste omadega. Nii ilmnes, et liigi T. necrophaga isendite soole mikrobioom oli selgelt erinev ja mõeldud just liha lõhustama.

McFredericki sõnul leidus raisamesilaste mikrobioomis erinevalt teistest mesilastest happelembeseid baktereid. Viimased sarnanevad raisakotkaste, hüäänide ja teiste raipetoiduliste loomade kõhubakteritega. Uurija oletab, et happelembesed bakterid kaitsevad raipesööjat roiskunud lihas leiduda võivate haigustekitajate eest.

Uurimisrühma oletamisi hakkas mesilasliik liha sööma, sest looduslik konkurents õienektarile oli tihe. Olgu tegelik põhjus milline tahes, on raisamesilased uurijate sõnul hoiatav näide, mida evolutsioon teha võib, kui loomade põhitoidus loodusest kaob.

Uuring ilmus Ameerika mikrobioloogide ühingu ajakirjas mBio.