Kevadel virgunud koerliblikate (Aglais urticae) eesmärk on kindlustada liigi jätkumine. Kui nad on edukad, siis võib suve alguses kõrvenõgestel näha väikeseid mustvalgeid ogadega kaetud röövikuid, kes lasevad kambakesi heal maitsta.

Suve keskpaiga lähenedes asuvad nad oma toidutaimede küljes pea alaspidi rippudes nukkuma ning väljuvad kookonist liblikana suve teises pooles.

Augustis võib koerliblikaid kohata kõikjal. Lepidopteroloog Allan Selini sõnul nende hulgas aga kevadel nähtud liblikaid enam pole, kuna nemad on selleks ajaks ära söödud või muul moel otsa leidnud.

Koerliblikad elavad erinevatel maastikel nii inimeste lähedal kui ka inimestest eemal. Külmade saabudes otsivad suvel liblikaks saanud isendid omale rahuliku paiga, kus talvituda. Sobivad näiteks vanad puuõõned, praod kivimüürides või ka kütmata toad.

Kui juhtub, et suvest saadik kasutamata olnud suvilasse jõule pidama minnes maja üles köetakse, võib nurgast välja ilmuda ka unine koerliblikas. Liiga varajane ärkamine võib tema jaoks osutuda saatuslikuks, mistõttu kõige õigem oleks ta uuesti magama panna.

Selle korraldamiseks ei tule teha muud, kui liblikas õrnalt kinni püüda ja toimetada mõnda kõrvalhoonesse või kuuri, kus kindlasti ei köeta. Jahedama õhu kätte sattudes saab koerliblikas loodetavasti ka ise aru, et tuleb edasi magada ning oodata kevadet, mil loodus koerliblika röövikutele kõrvenõgeste näol toidulauda katab.