Kui satud varakevadel kollast liblikat silmama, siis suure tõenäosusega on see lapsuliblikas (Gonepteryx rhamni), kes hakkab juba märtsis ringi uitama ja on Eestis vägagi levinud liblikaliik.

Kõik ei olegi kollased

Kollaste tiibadega on vaid isased lapsuliblikad. Emaste tiivad on palju heledamad, kaugelt vaadates lausa valged. Seetõttu ajavad inimesed neid mõnikord segamini kapsaliblikatega, kes tegelikult nii varakult väljas pole.

Kapsaliblikate tiibadel on ka tumedamaid toone, emasel lapsuliblikal on aga tiivad ühtlaselt heledad. Küll aga on nii erkkollastel isastel kui heledamatel emastel tiibade peal pisikesed oranžikad täpid.

Et lapsuliblikad on väga head lendajad, võib neid kohata ka keset linna või suurt tööstusmaastikku toitu otsimas: menüüsse kuuluvad türnpuu ja paakspuu.

Talveunele lisaks ka suveuni

Kevadel kohatud lapsuliblikate järeltulijad saavad lennuvõimeliseks keset suve, aga kui on väga palav, siis langevad nad omamoodi suveunne ja kõige soojemal ajal neid näha pole. Alles ilmade jahenedes tuleb lapsuliblikatel jälle suur lendamise tuhin peale. Tänu pikematele uinakutele võivad nad elada üsna kaua: isegi 13 kuud.

Lepidopteroloog Allan Selini sõnul on liblikate tegelik eluiga aga palju lühem: "Liblikate peamine surmapõhjus on, et nad süüakse ära. Mõne liigi puhul on liblikana veedetud aeg ainult kaks ja pool päeva." Suured vaenlased on kiilid, kes on Selini sõnul karmid kiskjad ning näiteks mustlaik-apollo Saaremaa alamliigi lausa välja söönud.

Meile silmailu pakkumine ja niisama kaunilt ringi lendamine liblikate prioriteetide hulka ei kuulu. Kevadistel toimetustel on üksnes praktilised eesmärgid: "Liblikas on põhimõtteliselt lihtsalt tiibadega suguorgan," võtab Selin teema kokku.

Majutus viimase hetke pakkumisena

Talvituskoha otsingutele lapsuliblikas eriti palju aega ega energiat ei panusta. Eesti eluslooduse raamatus kirjeldab Rein Kuresoo, kuidas lapsuliblikad lendavad ringi nii kaua, kuni külm nad kasvõi otse lennu pealt maha niidab. Seal, kuhu tol momendil maandutakse, jäädaksegi talvekorterisse kuni kevadine päike neid äratama tuleb.

Siit ka nõuanne: kui leiad külmal ajal looduses jalutades mõne kuldset suve ennustava lapsuliblika või heledama emase, kes on justkui surnud, siis ära teda puutu. Võimalik, et ta siiski ei ole surnud, vaid lihtsalt talveunes uut kevadet ootamas.

Nimetus lastega seotud pole

Mitmetes teistes keeltes vihjab lapsuliblika nimi isase isendi erksale toonile. Soome keeles on vasteks sitruunaperhonen, vene keeles limonnitsa, mis mõlemad viitavad sidrunile.

Selin on püüdnud välja selgitada, kust eestikeelne termin pärineb. Esmapilgul viitaks see justkui lapsukestele, ent ilmselt seost siiski pole.

Selin peab siiani tõenäoseimaks ideed lapsuliblika nimetuse lõunaeestikeelsest päritolust, kus sõna "lapsutama" tähistas plaksutamist.

"See liblikas lendab pisut omamoodi, justkui plaks-plaks. Kui kevadel akna peale satub, siis on see laksutav lennuviis eriti hästi silmatav," pakub Selin enam kui sada aastat käibel olnud nimele konteksti.