Neandertallaste geenipärand vähendab skisofreeniariski

Neandertallastelt päritud geenivariant tänapäeva inimeste aju kuklasagara mahtu. Väike anatoomiline nihe annab selle kandjatele aga üllatava eelise, langetades skisofreeniariski.
Max Plancki evolutsioonilise antropoloogia instituudi teadlased Hugo Zeberg ja Svante Pääbo võrdlesid kolleegidega töö raames tuhandete inimeste geeniandmeid iidsete fossiilidega. Üheskoos tahtsid nad aru saada, millise jälje jättis neandertallaste geenipärand nüüdisinimese aju ehitusele. Kitsamalt võtsid uurijad luubi alla neli geenivarianti, mis muudavad varasemate andmete põhjal inimese kuklasagara mahtu.
Neist kolme esines ka aafriklastel, kuid neljandat kandsid vaid maailma teistest piirkondadest pärit inimesed. Teadlased kõrvutasid seda iidsete fossiilidega ja avastasidki, et kõigi viie uuritud neandertallase pärilikkusainest puudub ühes kindlas kohas täpselt neli DNA-tähte. Teistel inimeste lähisugulastel, denisovlastel, see eripära puudus. Küll aga kannavad seda geenivarianti umbes viiendik Euroopa päritolu inimestest.
Seejärel võtsid uurijad appi Suurbritannia biopanga terviseandmed ja ajukuvad. Nad avastasid, et neandertallaste pärand mõjutab otseselt aju tagaosas asuva kuklasagara mahtu. Iga geenikoopia vähendab nägemismeele kaudu saabuvat infot töötleva kiilu mahtu 0,85 kuupsentimeetri võrra.
Hugo Zeberg nentis väljaandele ScienceAlert, et taoline anatoomiline eripära oli teadlaste jaoks ootamatu. Kolpade põhjal olid neandertallaste kuklasagar tänapäeva inimeste omast keskmiselt märksa suurem. Üksik geenivariant ei pruugi teadlase sõnul anda aimu aga neandertallaste aju üldisest kuju.
Täpsemalt asub geenilõik 14. kromosoomis ja juhib teise aju arengut suunava geeni DAAM1 tegevust. Teadlased eeldavad, et puuduvate DNA tähtede ehk nukleotiidide tõttu muutub ka selle geeni aktiivsus. Ahelreaktsioon suunab aju arengut varajases eas.
Ühtlasi näib olevat mutatsioonil vaimse tervise vähemalt mõningatele tahkudele soodne mõju. Teadlased uurisid psühhiaatrilise geneetika konsortsiumi andmebaase ja otsisid seoseid vaimsete haigustega. Nad avastasid, et neandertallaste geenivariant seostub märgatavalt madalama skisofreenia riskiga.
Üks geenikoopia langetab haiguse avaldumise tõenäosust viis protsenti. Mõlemalt vanemalt iidse variandi pärinud inimestel areneb skisofreenia välja peaaegu kümnendiku võrra harvemini. Uuringu kaasautor Svante Pääbo märkis ajakirjale Science, et geeni haigusriskiga siduvad täpsed mehhanismid jäävad teadlastele veel segaseks.
Barcelona Ülikooli neuroteadlane Cedric Boeckx tõdes samale väljaandele, et inimese aju loovus ja skisofreenia oht võivad käia käsikäes. Ta pakkus, et neandertallaste geenivariant kujutab endast evolutsioonilist tasakaalustajat, mis aitab vaimsete häirete riski kontrolli all hoida.
Koolitee pikkus
Inimesed kipuvad vahel aju osade suurust seostama ekslikult ka vaimse võimekusega. Ilmunud töös otsisid teadlased seoseid geeni ja üldintellekti vahel, kuid ei leidnud sellest ühtegi tõendit. Seega ei tee see neandertallaste pärand inimest rumalamaks ega targemaks.
Sama kehtib haridustee pikkuse kohta. Isegi kõige äärmuslikum statistiline mudel osutas, et varianti kandvate inimeste keskmine koolitee on vaid paari nädala võrra lühem. Uurijad osutasid, et 15 aasta pikkuse keskmise haridustee juures puudub sel numbril praktiline tähtsus.
Harjumustele avaldab geenivariant vaid õhkõrna mõju. Andmed näitasid, et selle kandjad osalevad pisut meelsamini spordiklubide ja usurühmade tegevuses. Autorid eeldavad oma teadustöös, et selline käitumine tuleneb ilmselt madalamast skisofreenia riskist, sest risk ise kipub sedasorti sotsiaalset tegevust pärssima.
Teadustööl on samas ka omad kitsaskohad. Kuigi geenivariant seostub väiksema skisofreeniariskiga, ei tähenda pisut väiksem kuklasagar automaatselt tervemat vaimu. Zeberg selgitas väljaandele ScienceAlert, et madalam haigusrisk ja väiksem ajuosa maht võivad olla kaks sõltumatut nähtust.
Amsterdami Vabaülikooli geneetik Danielle Posthuma osutas Nature'i uudisteportaalis uuringu teisele kitsaskohale. Ta tõdes, et geenid tegutsevad alati laiemas keskkonnas ja ajastute vahetudes muutub ka nende roll. Tänapäevane statistika ei luba seetõttu teha põhjapanevaid järeldusi neandertallaste enda vaimse tervise kohta.
Indiana Bloomingtoni Ülikooli kognitiivteadlane Thomas Schoenemann märkis ajakirjale Science, et geeni ja aju suuruse seos vajab siiski kriitilist pilku. Kui see geen tegi neandertallaste aju väiksemaks, on vastuolu suurte kuklasagaratega fossiilidega veelgi ilmsem.
Uued geneetilised leiud aitavad täpsustada, kuidas neandertallaste pärand tänapäeva inimest kujundab. Tulevased katsed loomade ja ajumudelitega võiks täpsemalt selgitada, mil viisil juhib geen DAAM1 aju arengut.
Uuring ilmus Ameerika Ühendriikide teadusakadeemia toimetistes.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa


























