Kaukaasia eestlasi kimbutasid aastakümneid kohalikud hobusevargad

Kaukaasia eesti asunike kallid hobused sattusid korraga nii kohalike tavade kui ka kolonialismivastase viha märklauaks. Eesti Rahva Muuseumi vanemteaduri Aivar Jürgensoni ajakirjas Tuna ilmunud ülevaade näitab, et keisririigi võimud lahendasid vaid 5–10 protsenti hobusevargustest.
Agraarühiskonnas tähendab töö- ja kariloomadest ilmajäämine majapidamisele suurt kaotust. Loomad võivad langeda metsloomade saagiks, vigastada end töö käigus ja surra haigustesse, kuid läbi aegade on loomadest ilma jäädud ka varguste tõttu.
Hobuse vargus tekitab mitmekordset kahju: omanik kaotab lisaks loomale ka väärtuslikku tööaega. Hobusest ilmajäämine tähendas töö seiskumist, ja kui looma otsinguilt naasti tulemusteta, võis tööseisak kesta pikemalt. Olukorras, kus sagedaste varguste tõttu oldi sunnitud pidama viletsamaid hobuseid, vähenes aga tööviljakus, mis halvendas omakorda pere majanduslikku seisukorda.1
Hobusevargus kujutas endast ohtu tervele kogukonnale. Seetõttu on arusaadav, et varguste vastu astusid nii võimud kui ka kahju kannatanud kogukonnad.2 Paljudes kultuurides on hobusevargaid peetud lindpriideks ja mõnel pool karistatud koguni surmanuhtlusega.3 Vene keisririigis olid karistused hobuse-, aga ka veisevarguste eest 19. sajandil siiski pigem leebed, ent kahju, mida talunikud seeläbi kandsid, suur.
Artiklis võetakse vaatluse alla loomavargused Suhhumi ringkonna eesti asundustes nende loomisele järgnenud esimestel aastakümnetel. 1880. aastatel piirkonda asunud eestlaste külades sai hobuse- ja veisevargustest püsiv ja terav probleem. Ülevaade antakse loomavarguste ulatusest, organiseeritusest ja sesoonsusest, varaste võrgustikest ning nende tegevust soodustanud geograafilistest ja halduslikest oludest.
Eraldi tähelepanu pööratakse loomavarguse tähendusele Kaukaasia põliselanike tavaõiguses ja näidatakse, kuidas põliselanike ja kolonistide suhtumised selles osas erinesid. Siinses kirjutises käsitletud juhtumite kaudu avaneb pilt vastastikusest umbusust, aeglasest ja sageli ebaõiglasena tajutud ametkondlikust asjaajamisest ning võimude püüdlustest loomavargusi ohjeldada.
Lisaks saab ajakirjas Tuna lugeda Eesti sotsialistide seas 1934, aastatel riigpöörde eel tekkinud sisetülist, vennastest Pihelgatest ja Eesti pagulaskunstnike eluolust Geislingenis teise maailmasõja järel
Eesti asunikud kurtsid hobusevarguste üle oma käsikirjalistes tekstides, mida säilitatakse Eesti mäluasutustes, aga ka kirjades, mida saadeti Eestis ilmunud ajalehtedele. Põhiosa artiklis kasutatud materjalist pärineb aga Gruusia Riikliku Ajalooarhiivi Kutaisi Keskarhiivist, kuivõrd Suhhumi ringkond koos sealsete eesti küladega kuulus 19. sajandi lõpul Kutaisi kubermangu koosseisu.
Sealses arhiivis säilitatav ametkondlik kirjavahetus ja kahjukannatajate kaebused peegeldavad eelkõige riigiesindajate ja kolonistide suhtumisi vargustesse. Piirkonna põliselanike abhaaside vaatenurk kajastub neis materjalides pigem kaudselt, niivõrd-kuivõrd seda vahendavad ametnikud, kolonistid või põllumajandustegelased. Suhhumis asuvas Abhaasia Riiklikus Arhiivis pole vaadeldava perioodi ja teema kohta paraku materjale säilinud, sest Gruusia-Abhaasia sõja käigus põletasid Gruusia sõdurid suurema osa arhiivist.
Hobusevargustest Vene keisririigis 19. sajandi lõpukümnendeil
19. sajandi viimastel kümnenditel olid hobusevargused kogu Vene keisririigis suureks probleemiks. Kriminaalsus oli riigi maapiirkondades 1880.–1890. aastatel tõusuteel. Sagenesid talupoegade kaebused võimudele nii kuritegude rohkuse kui ka kohalike võimuesindajate passiivsuse kohta nende avastamisel. Samuti kurdeti korrakaitsjate korruptsiooni üle. Kõige tõsisemaks mureks peeti just hobusevargusi, mis põhjustasid kaasaegsete hinnangul suuremaid kahjusid kui epideemiad, ikaldused ja muud õnnetused.4
Eriti levinud olid hobusevargused riigi äärealadel. Seda on põhjendatud nii kaugusega keskvõimust kui ka välispiiride lähedusega. Viimane andis võimaluse smugeldada varastatud loomad üle piiri, kus nende jäljed haihtusid. Mitmed Vene impeeriumi lõuna- ja läänepoolsed kubermangud, kus hobusevargustega eriti suures hädas oldi, piirnesid Austria-Ungari ja Osmani impeeriumiga.5 Venemaa Kaug-Idas smugeldasid hobusevargad varastatud loomi Hiinasse.6 Nõnda kurtsid ka Suhhumi ringkonna eestlased, et neilt varastatud hobuseid viidi üle riigipiiri Türki ja Pärsiasse.7
Selline tegutsemine annab tunnistust organiseeritud kuritegevusest. Enamasti olid hobusevargad koondunud jõukudesse, millel võis olla liikmeid mitmekümnest mitmesajani. Ühed valisid hobused välja ja andsid kaasosalistele teada nende asukoha, teised viisid loomad kokkulepitud ajal minema, kolmandad aitasid neid edasi müüa.8 Varastega koostööd teinud kaupmehed märgistasid varastatud hobused ümber ja peitsid nad oma tavakauba sekka.9
Hobusevaraste võrgustikesse kuulus ka külainimesi, kes oma majapidamistes varastatud loomi varjasid. Kui vargust kohe ei avastatud, muutus röövitud loomade jälitamine peaaegu võimatuks, sest hobused anti kiiresti edasi järgmistele varastele, kes viisid nad kuriteopaigast üha kaugemale. Mõni päev hiljem olid varastatud loomad juba mitmesaja kilomeetri kaugusel, kus nad müüdi laatadel ja turgudel maha. Tšingiz Ahmedovi esitatud statistikast Harkivi kubermangus aastatel 1890–1899 varastatud hobuste kohta selgub, et neist leiti üles vaid 5,1 protsenti.10 Vene keisririigis oli vastav näitaja keskmiselt 10% ringis.11
Varaste võrgustikud olid nutikalt üles ehitatud. Näiteks aeti Saraatovi kubermangust varastatud hobused üle Volga või Sura jõe, kust neid sai hõlpsasti toimetada Pensa, Simbirski või Samaara kubermangu. Hersonist varastatud hobused viidi eri teid pidi müügile Jekaterinoslavi, Kiievisse, Podooliasse või Bessaraabiasse.12 Ka Eesti aladel liikusid varastatud hobused ühe võrgustiku liikme käest teise kätte, kuni jõudsid järgmisesse valda, maakonda või koguni teise kubermangu, kus ootasid ees juba uued edasimüüjate võrgustikud.13
Hobusevargad eelistasid oma valgustkartvaid asju ajada öösel. Hooajaliselt kattus varguste kõrgaeg Kaukaasias põllutööde kõrgajaga – maist oktoobri ja mõnel pool novembrini, kui hobuseid peeti karjamaal. Sel ajal oli varastel lihtsam tegutseda ja pikematel sügisöödel ka mugavam varastatud loomi varjata.14 Eestis seevastu eelistasid hobusevargad pigem talvist aega, sest teeolud olid siis üldjuhul paremad. Lisaks oli talveöödel, mil kõrvalistel teedel liikus vähem inimesi, põgeneval vargal hõlpsam pääseda tunnistajatest.15
Paljurahvuselises Vene impeeriumis tuleb hobusevargustest kõneldes silmas pidada aga ka etnilisi ja kultuurilisi eripärasid. Venemaa sisekubermangudes olid vargad enamasti venelased. See tähendab, et nii kurjategijad kui ka kahjukannatajad kuulusid samasse kultuuriruumi ja jagasid üldjuhul sarnaseid väärtushinnanguid.
Vene keisririigi lõunapoolsetes piirkondades puutusid vene ja teistest rahvustest asunikud kokku aga sellistegi hobusevarastega, kes lähtusid sootuks teistsugustest väärtuskategooriatest. Paljud karjakasvatajatest põliselanikud kasutasid hobusevargust osana vastupanust 19. sajandi teisel poolel alanud Vene agraarkolonisatsioonile16 ja samasugune oli olukord ka Kaukaasias.
Hobusevargus Kaukaasia põliselanike kultuurides
Paljudes Kaukaasia ühiskondades oli hobusevargus osa sõjapidamisest ning vaenlase hobuse röövimist peeti vägiteoks.17 Omavahel sageli vaenujalal olnud mägikogukondades täitis see ka noorte sõdalaste initsiatsioonikatse rolli, millega noormees sai tõestada oma vaprust ja osavust.18 Isegi Kaukaasia vägilaseepikas kujutatakse hobusevargust austusväärse teona, mille abil kangelane tõestab oma mehisust.19 Paljudes Kaukaasia piirkondades oli levinud tava, et noormees pidi enne abiellumist hobuse varastama – mida kaugemalt ta hobuse koju tõi, seda kõrgemalt tema saavutust hinnati.20
Seega toimis hobuse varastamine omamoodi küpsuse mõõdupuuna ja kinnistas mehe staatust kogukonnas: kui Abhaasias öeldi abielluda otsustanud mehe kohta, et ta pole veel ühtki hobust varastanud, rõhutati sellega tema ebaküpsust pereeluks.21
Küll tuleb silmas pidada, et hobuse varastamist oma hõimukaaslaselt või kogukonnaliikmelt peeti kuriteoks ka Kaukaasia mägilaste seas ning selline tegu nõudis hüvitamist. Näiteks kui šapsuug22 varastas hobuse teiselt šapsuugilt, pidi ta varastatud hobuse tagastama ja lisama sellele veel seitse hobust. Kabardas lõigati hobusevarga hobusel saba maha ja ta tohtis edaspidi ratsutada vaid sabata hobustel, mis oli omamoodi häbimärk.
Samuti oli Kabardas keelatud hobusevarastelt kingitusi vastu võtta. Nad muutusid ühiskonna heidikuteks või lindpriideks, keda võidi koguni külast välja saata.23 Seega eristati Kaukaasia ühiskondades hobusevargustega seoses selgelt oma ja võõrast ning ranged karistused oma kogukonna liikmelt hobuse varastamise eest piirasid selliseid juhtumeid tõhusalt.
Ulatuslikumaks probleemiks muutusid hobusevargused Kaukaasias alles
19. sajandi teisel poolel, kui piirkond allutati Vene riigile ning hobusevargusi hakati menetlema Vene seaduste kohaselt.24 Põliselanikud ei pidanud teistest Vene keisririigi osadest massiliselt Kaukaasiasse rännanud kolonistidelt hobuste varastamist kuriteoks ja ka karistused hobusevarastele olid Vene riigis võrdlemisi leebed.
18. märtsil 1880. aastal vastu võetud seaduse järgi ähvardas ühe hobuse varastanud isikut vanglakaristus kolmest kuust kuni ühe aastani. Sarivaras võis sattuda vanglasse pooleteiseks kuni kaheks ja pooleks aastaks, maksimumkaristus oli aga kuus aastat.25
Et nimetatud karistused Kaukaasia põliselanikke kuigivõrd ei heidutanud, näitab hobusevarguste sage käsitlemine 19. sajandi viimastel kümnenditel Kaukaasias tegutsenud Vene ametnike raportites ja kirjades. Nii kirjutati tšerkesside kohta, et hobuste ja veiste varastamine oli nende seas laialt levinud.
Kuigi ametnikud püüdsid nähtusega võidelda, raskendasid seda nii varastatud loomade müümise lihtsus kui ka varguse jälgede varjamine varaste kaaskondsete poolt.26 Viimast soosis aga jällegi põliselanike tavaõiguse vastuolu Vene õigusnormidega. Nagu märgiti ühes Suhhumi ringkonna maakogukondi käsitlevas ametkondlikus aruandes, olid abhaasidel, kes pidasid kinni oma traditsioonilistest kommetest, "erilised arusaamad kuritegudest ja kurjategijatest ning karistustest".27
Lisaks on hobusevarguste sagenemist Abhaasias põhjendatud traditsioonilise abhaasi ühiskonnakorralduse lagunemisega: kui Vene võim jättis senised väikeaadlikud privileegidest ilma, hakkasid nad elatist hankima hobuste ja veiste vargusega, sest pidasid lihtinimese kombel töötamist oma seisusele sobimatuks.28
Hobusevargusi nimetas üheks piirkonna suuremaks probleemiks ka 1890. aastatel Suhhumi ringkonna ülemaks olnud sakslane Viktor A. Brakker. Tema hinnangul oli see nähtus sügavalt juurdunud nii abhaaside kui ka piirkonda kolonisatsiooni käigus saabunud mingrelite29 seas.30 Brakker märkis, et ringkonnas elavad mingrelid varastavad nii hobuseid kui ka veiseid abhaasidega võrreldaval hulgal, kuid jäävad valdavalt karistamata.31 Heal juhul suudeti Abhaasias tabada neljandik hobusevarastest, enamasti aga mitte niigi palju.32
Hobuste ja sarvloomade vargused sagenesid Abhaasias suve saabudes, mil taimestik muutus lopsakamaks. Kui talveperioodil tuli varastel loomi varjata külades asuvates lautades, mis tähendas suuremat võimalust vahele jääda, oli suvel olukord lihtsam. Puud, põõsad ja ronitaimed läksid lehte, metsad muutusid raskesti läbitavaks, avatud lagendikud, mis talvekuudel olid kaugele nähtavad, kasvasid kiiresti täis meetrikõrguseid sõnajalgu. Võserikud olid heaks peidupaigaks varastatud loomadele.33
Suvi oli ka aeg, mil karjused – aga ka loomavaraste võrgustike liikmed – liikusid loomakarjadega kõrgematele mägikarjamaadele. Mägedes kohtuti teiselt poolt Suur-Kaukasust saabunud Kubani oblasti karatšai, kabarda ja teiste karjustega, aga ka hobusevarastega, kellel olid kaasas sealsetelt elanikelt varastatud loomad. Mägedes toimus varastatud loomade vahetamine või müük.
Võimud püüdsid seda takistada, sulgedes ajutiselt teed, mis viisid hobusevargustega kuulsaks saanud abhaasi ja mingreli kogukondade juurest üles mäekurudesse. Sildadele pandi vahipostid, kuhu valvuriteks värvati talupoegi kreeka ja armeenia küladest.34
Hobusevargused Estonia külas
Suhhumi ringkonna Gumista jaoskonnast, kuhu 1880. aastate esimesel poolel rajati eesti külad Estonia ja Linda35, olid Vene koloniaalvõimud pagendanud 1870. aastate lõpus sealsed abhaasidest põliselanikud. Selle ajendiks oli abhaaside Vene-vastane ülestõus Vene-Türgi sõja (1877–1878) ajal.
Keiser Aleksander II ukaas 31. maist 1880 kehtestas aga ka Abhaasiasse jäänud põliselanikele mitmeid keelde ja piiranguid, sh keelu elada Kodori ja Psõrtša jõe vahelisel alal.36 See oli piirkond Suhhumi linna ümbruses, mida Vene võimud soovisid koloniseerida asunikega muudest riigi piirkondadest ja välismaalt, et edendada teravilja- ja puuviljakasvatamist.

Venelaste, kreeklaste, armeenlaste, bulgaarlaste, grusiinide/mingrelite, sakslaste ja moldaavlaste kõrval saabusid ka eestlased: 1894. aastal oli Estonias 105 majapidamist, Lindas 117 ja Linda küla naabruses asuva saksa küla Neudorfi eesti osas 21.37
Estonia küla asub Kodori jõe paremkaldal, mille vasakkaldalt algas abhaasidega asustatud Kodori jaoskond. Kuna jõgi oli piiriks abhaaside ja kolonistide küla vahel, sattusid abhaasi hobusevaraste sihtmärgiks eriti sageli just Estonia elanikud. Nagu vahendavad eestlaste mälestused, läksid neilt varastatud hobuste ja lehmade jäljed sageli Kodori jõeni ja kadusid seal.38
Mõne eestlase majapidamisest varastati aastate jooksul kuus kuni seitse looma, seega oli probleem tõsine ja asunikud pidid varguste vastu tarvitusele võtma rangeid meetmeid. Estonia elanike mälestustes on rõhutatud, et loomi hoiti öösiti tallides ning lautades mõnikord lausa mitme luku taga. Ööseks seati igal külatänaval üles vahipostid, kus perekonnad järjekorras vahti pidasid.39 Alati polnud aga sellestki abi.
Kuigi karjavarastega olid hädas ka teistest rahvustest kolonistid, domineerivad Suhhumi ringkonna Gumista ja Gudauta jaoskonna varastatud kariloomi puudutavas dokumentatsioonis 1890. aastate esimesel poolel eestlaste kaebused. Miks just eestlaste? Võimalik, et eestlased olid teistest kolonistidest varmamad kaebusi esitama.
Eestlaste endi sõnul oli aga üks põhjusi see, et neil oli kombeks osta häid ja kalleid, seega varastele ihaldusväärsemaid hobuseid.40 Sellist väidet võiks pidada eestlaste enesekiituseks, kui seda poleks kinnitanud ka ametnikud: Suhhumi ringkonna ülema Brakkeri kirjast Kutaisi sõjakubernerile selgub, et eestlaste hobused maksid 120–150 rubla, samal ajal kui ühe hobuse normaalhind oli tollal 80 rubla.41
Et eestlaste hobused olid kallimad kui teistel piirkonda asunud rahvastel, on märkinud ka sündmuste kaasaegne, Abhaasia põllumajanduse edendamise eest seisnud agronoom Gerassim Rõbinski.42
Alates 1881. aastast kehtis Suhhumi ringkonnas kord, et kui hobusevarast kätte ei saadud, aga kahjukannatajal õnnestus tõestada oma looma jäljed mõnes teises külas, tuli selle kogukonnal kas varas välja anda või looma omanikule kahju hüvitada. Kui looma omanik varguse avastas – tavaliselt juhtus see hommikul –, tuli varguse kohta koostada akt, millele kirjutasid alla külakohtunikud43 ja maakordnik (urjadnik).
Kodori jaoskonnas oli kuritöö ametlikuks registreerijaks Kodori valveposti ülem. Tema saatel võeti jälg üles ja kui teisel pool Kodori jõge õnnestus jäljed uuesti üles korjata, liiguti neid mööda edasi. Kodori jõgi voolab aga laias kivises sängis, milles vooluvesi ei ulatu peaaegu kunagi kaldast kaldani. See tähendab, et vargal oli võimalik juhtida röövitud loom jälgede hajutamiseks kuivale kivisele pinnale jõe vastaskaldal ja seal mõnda aega edasi liikuda. Kui jäljed hiljem pehmemal pinnasel uuesti nähtavale tulid, oli sageli raske tõestada, et need kuuluvad just varastatud loomale. Kui seda siiski suudeti ja saadi ka tõestada, et jäljed viisid mõne külani, jätkati menetlust juba seal, sealsete külakohtunike ja tunnistajate osavõtul.44
Kogu protsess oli küllaltki aeganõudev. Külakohtunike ja urjadniku akti põhjal koostas kohaliku jaoskonna valitsus protokolli Suhhumi ringkonna ülemale, kes saatis esildise Kutaisi sõjakubernerile. Sõjakuberner langetas kõiki asjaolusid arvesse võttes otsuse, mis saadeti sama teed pidi tagasi esmalt Suhhumi ringkonna ülemale, kes edastas selle jaoskonna ülemale ja too andis urjadnikule korralduse otsus täitmisele pöörata. Tihtipeale jäi aga menetlus Kutaisi sõjakuberneri kantseleis toppama, sest sealt nõuti üha täiendavaid andmeid.45
Toimikutest nähtub, et enamasti kulus sellise menetluse käigus tulemuseni jõudmiseni mitu kuud. Tulemus ei rahuldanud aga sageli kahjukannatajaid. Eestlastelt varastatud hobuste puhul vaieldi ametnikega tihti nende hinna üle. Kuna eestlaste hobused olid keskmisest kallimad, nõudsid omanikud varastatud loomade eest kõrgemat hinda, kui seadus ette nägi.
Toon ühe näite. Ööl vastu 13. novembrit 1892. aastal varastati Estonia küla elanikult Joosep Pindilt hobune. Kodori valveposti ülema juuresolekul suudeti tuvastada varastatud hobuse jäljed, mis viisid läbi Kodori jõe abhaaside Atara külani. Hoolimata korduvatest nõudmistest ei andnud aga Atara elanikud varast välja ega leidnud ka hobust üles ja nii algas vaidlus looma hinna üle. Kuigi Pint hindas oma hobuse väärtuseks 130 rubla, määrati Atara kogukonnalt talle lõpuks välja normaalhinnana kehtestatud 80 rubla.46 Kogu protsess kestis kolm kuud ja päädis seega vaid osalise hüvitusega.
Taolisi juhtumeid oli palju. Siinkohal väärib märkimist, et eestlased kandsid varastatud looma eest hüvitist saades peaaegu alati kahju, enamasti oli kahjutasu vaid 80 rubla, nagu norm ette nägi,47 või sellest veelgi vähem – mõnikord vaid 6548 või koguni 50 rubla.49

Vahel õnnestus kahju menetlemise järel või selle käigus hobune siiski üles leida ja omanik sai looma tagasi. Näiteks läks nõnda Estonia küla elanikult Hindrik Steinbachilt 31. detsembril 1892. aastal varastatud hobusega, kelle jäljed viisid mingrelitega asustatud Nikolajevskoje50 külla. Kuna sealt kuu aja jooksul varast ega hobust välja ei antud, nõudsid võimud kohalikult kogukonnalt Steinbachi kasuks välja 85 rubla. Ent 1893. aasta kevadel saadi varastatud hobune Estonia külast sadakonna kilomeetri kauguselt kätte ja anti omanikule tagasi, varguses süüdi tunnistatud Nikolajevskoje küla mingrelist elanik mõisteti aga Suhhumi vanglasse karistust kandma.51
Huvipakkuv on Estonia küla elaniku Aadu Adleri hobuste varastamise juhtum 1893. aastast. Ööl vastu 10. oktoobrit viidi tema tallist minema kaks hobust. Hommikul üles võetud jäljed kulgesid mingrelitega asustatud Anastasjevka külani.52 Tunnistajaks kutsuti Anastasjevka külavanem, kellega koos jälgi edasi uuriti ja avastati, et need viisid üle Kodori jõe abhaaside Atara külani.
Seal kutsuti tunnistajaks kohalik külavanem ja üheskoos jõuti jälgi mööda järgmise abhaaside küla Adzjubžani. Sealne külavanem välja ei ilmunud53 ja lõpuks pidi hobused hüvitama Adzjubža kogukond kokku summas 130 rubla.54 Siit näeme, et külavanemad olid vägagi huvitatud näitama, et jäljed viisid nende külast edasi, sest vastasel juhul pidi küla varastatud looma hüvitama.
Ohtlik oli jätta loomi suvel järelevalveta karjamaadele. Suhhumi ringkonna karjavargusi käsitlevates dokumentides kurtsid ametnikud, et vargusi on kerge toime panna, sest inimesed jätsid oma loomad sageli järelevalveta. Leiti, et loomi ei tohiks välja lasta üksikult, vaid karjadena ning kogukonnad peaksid nende valvamiseks palkama karjuseid.55 Palju raporteeriti juhtumitest, kus hobused või veised olid kaduma läinud valveta karjamaadelt, ning sellistel juhtudel jäid sageli tuvastamata ka varastatud loomade jäljed.56
Nii juhtus ka Estonia külas, kus öösiti olid loomad küll lukustatud lautades-tallides, kuid päeval järelevalveta. Näiteks laskis Estonia küla elanik Peeter Puusta 1893. aasta 1. augusti hommikul oma kaks hobust karjamaale ja kui ta neile pärast lõunat järele läks, olid hobused kadunud. Mees otsis loomi õhtuni, kuid tulemusteta. Järgmisel päeval jätkas ta otsinguid küla ümbruses ja leidis õhtul oma loomade jäljed Estonia ja Dranda küla piirilt, kus need suundusid Kodori jõkke.
Ülejärgmisel päeval tegi ta varguse kohta avalduse. Koos kohale kutsutud Kodori valveposti ülemaga tuvastati, et jäljed viisid abhaaside Abžidža kogukonna maadele. Hobust aga sealt ei leitud, nii et Puustal tuli leppida Abžidža kogukonnalt väljamõistetud hüvitisega.57
Puusta talu asus Estonia küla jõepoolses osas, kust üle jõe oli näha abhaaside Abžidža kogukonna Dopuakõti küla. Eelkõige kannatasidki Estonia külas hobusevarguste tõttu jõepoolse osa elanikud. Suhhumi ringkonnaülem Brakker oli probleemist teadlik ja laskis panna valvepostid Kodori jõe ületuskohale. Sestpeale ületasid dopuakõtlased jõge kaugemalt, kuid varastasid loomi jätkuvalt eelkõige neilt eestlastelt, kes elasid jõele lähemal.58
Estonia külas toime pandud hobusevarguste puhul ilmneb, et Kodori jõest kujunes nii füüsiline kui ka sümboolne piir kolonistide ja põliselanike vahel. Estonia küla asend ja eestlaste suhteliselt kallimad ja paremad hobused muutsid selle küla hobusevaraste jaoks eriti atraktiivseks. Kuid abhaaside jaoks oli eestlaste küla ka piiriks, kust algas abhaasidelt sundvõõrandatud maa.
Hobusevarguste kriminaalse aspekti kõrval tuleb seetõttu näha ka koloniaalset aspekti, millele lisandub tavaõiguslik moment: abhaaside jaoks polnud võõrastelt kolonistidelt hobuste varastamine kuritegu. See asjaolu suurendas eestlaste haavatavust, samal ajal kui riiklik hüvitussüsteem ei kompenseerinud tegelikku kahju.
Loomavargused Linda ja Neudorfi külas
Juurdlusdokumentidest selgub, et Estonia külast varastasid loomi peamiselt Gumista jaoskonnaga piirnevast Kodori jaoskonnast pärit abhaasid ja varastati peaaegu alati hobuseid. Mingreli karjavarastest on Estonia puhul juttu vaid mõnel üksikul korral. Kodori jaoskonnast eemale jääva Linda küla ja selle vahetus naabruses asunud saksa-eesti segaküla Neudorfi puhul torkab aga silma, et sealsed eestlased süüdistasid vargustes peamiselt ümberkaudsete külade mingreleid.
Erinevalt Estoniast varastati Lindast ja Neudorfist eelkõige veiseid. Olgu siinkohal märgitud, et mingrelite puhul ei olnud tegemist Abhaasia põliselanikega – nende põline kodumaa Mingreelia piirneb Abhaasiaga lõunas. Kuna looduslikud olud, samuti põllukultuurid ja töövõtted on Mingreelias Abhaasiaga sarnased, kasutasid tsaarivõimud mingreleid Abhaasiast minema aetud abhaaside maade koloniseerimisel. Seetõttu oli ajaks, mil eestlased Abhaasiasse jõudsid, piirkonnas asutatud juba hulk mingreli külasid.
Niisiis olid eestlaste naabruses elavad mingrelid oma olemuselt samuti kolonistid, kuid suhtusid hiljem saabunud eestlastesse ikkagi kui sissetungijatesse, mida tasub silmas pidada ka karjavarguste kontekstis.
1890. augustis varastati Neudorfi küla elanikult Jüri Künnapaselt kaks hobust, kelle jäljed viisid läbi Kelasuri küla Merheuli külla. Mõlemas külas elasid mingrelid. Künnapas pöördus hüvitise saamiseks korduvalt kohalike võimude ning 1891. aasta juunis ka otse Kutaisi sõjakuberneri poole, kuid tema taotlus jäeti rahuldamata, sest hobuste jäljed polnud võimuesindajate hinnangul piisavalt tõendatud.59 Vahepeal varastati Künnapase lukustatud laudast aga ka tema ainus allesjäänud hobune.
Jäljed viisid jällegi Kelasuri külla ja sedakorda suudeti seda ka tõestada. Künnapasele mõisteti Kelasuri kogukonnalt hobuse eest välja 50 rubla.60 Mõistagi oli selline hüvitis hobuse eest väga väike – näiteks lehma puhul oli tavaline hüvitusmäär 40 rubla.
Kui Linda külas varastati ööl vastu 19. novembrit 1891 Hans Talfeldti lukustatud laudast tema ainus hobune ja Kaarel Oja samuti lukustatud laudast lehm, viisid nende jäljed – siksakitades, et võimalikke jälitajaid eksitada – lähedal asunud mingrelite külla Besletkasse (Besleti). Kuna sealne kogukond jälgi õigeks ei tunnistanud, esitasid eestlased kaebused otse Kutaisi sõjakubernerile.61
Viimane nõudis juhtumi kohta täiendavaid andmeid Suhhumi ringkonna ülemalt, kes kinnitas, et varastatud loomade jäljed olid niiske ilma tõttu selgesti nähtavad ja eestlastest tunnistajate poolt tõendatud. Seetõttu õnnestus varastatud loomade omanikel saada Besletka kogukonnalt hüvitist.62
Mõistagi oli jälgi keerulisem tõendada kuival perioodil. Samuti ilmneb dokumentidest, et jäljed pakkusid küllaldaselt tõlgendusruumi, mida kahtlusaluste külakogukondade liikmed ametlikust süüdistusest pääsemiseks ka agaralt ära kasutasid. Väideti näiteks, et süüdistajad on jäljed võltsinud.63 Jälgede tõlgendusvõimaluste poolest on ilmekas järgmine näide.
Kui Neudorfi küla elanikult Jüri Ololt varastati ööl vastu 17. juunit 1891. aastal hobune, kelle jäljed viisid jällegi mingrelite Kelasuri külla, üritasid sealsed ametikandjad tõestada, et need suundusid Kelasurist edasi kreeklaste külla Aleksandrovkasse. Aleksandrovka külavanema soovil kontrolliti jälgi ja selgus, et Aleksandrovkani tulid hoopis ühe Suhhumi kaupmehe hobuse jäljed. Igal juhul lahenes asi sel korral eestlase kasuks, kellele määrati Kelasuri elanikelt välja 60 rubla.64
Vahel olid varastatud loomade jäljed aga sedavõrd ebamäärased, et kahjukannatajad vaidlesid kahtlusalustega, kas need üldse kuuluvad hobusele või hoopis lehmale.65
Talveperioodil olid ka Linda ja Neudorfi eestlaste loomad lautades-tallides luku taga. Kui loomi varastati, rõhutati aktides sageli, et uksed ja lukud olid ära lõhutud. Suvisel ajal olid sealsed veised erinevalt Estonia küla omadest, keda öösiti lautades peeti, enamasti ööpäev läbi vabalt karjamaadel ja võserikes ilma järelevalveta ja võisid liikuda ise asulatest eemale ja olla kaugematel rohumaadel mitu päeva.
Sageli teatasid omanikud siis vargustest, kuid mõne aja pärast tulid loomad ise metsast koju või avastas nad peremees või mõni külaelanik.66
Linda ja Neudorfi elanike kaebused olid suunatud peamiselt Gumista jaoskonna mingrelite külade Besletka, Kelasuri ja Merheuli kogukondade vastu. Kuna vargaid saadi kätte vähe, on võimatu teha üldistusi nende rahvuse või päritolu kohta. Lisaks kohalikele mingrelitele kahtlustasid eesti asunikud loomavargustes ka mingreleid Mingreeliast, imereetlasi67 ja isegi Ida-Gruusiast pärit rändlevaid kitsekarjuseid, kes käisid aeg-ajalt oma karjadega Abhaasias ja varastasid väidetavalt ka loomi.
Nõnda on üks eesti asunik irooniliselt kirjutanud, kuidas kitsekarjused "hulk hobuse raudu leiavad, milledel meie kõige suuremaks nuhtluseks meie hobused külges on – ja viivad "leitud" vara mägedesse, kust keegi midagi tagasi saada enam ärgu lootku".68 Esitatud tsitaadis vihjatakse niisiis ka eelkirjeldatud hobuste vahendamisele üle mägede Kabardasse ja mujale Põhja-Kaukaasiasse.
Hobusest ilmajäämine oli sedavõrd tõsine kaotus, et võis viia asuniku täieliku vaesumiseni. Paljudes eestlaste kaebustes kõneldakse rängast majanduslikust löögist, mida loomade röövimine nende majapidamisele põhjustas. Hobune oli kallis loom, nii et selle ostmiseks võisid olla kulunud kõik asuniku säästud69 ning uue looma hankimine ei pruukinud tulla rahapuudusel niipea kõne alla.
Seda enam, et hobuse vargus võis takistada asuniku majandustegevust. Näiteks kaotas Neudorfi küla elanik Jüri Künnapas oma viimase hobuse varguse järel võimaluse põllusaadusi linna müügile transportida.70
Kui varast teolt ei tabatud, loomade jälgi ei leitud või need olid liiga ebamäärased, ei saanud võimud asunikke varaste leidmisel aidata. Venemaa muudest kubermangudest on aga teada, et kui elanikud said ise hobusevargad kätte, jäeti nad sageli võimudele üle andmata. Sellel ei nähtud mõtet, sest karistuseks olnuks vaid mõni kuu vangistust, misjärel varas oleks oma tegevust jätkanud. Pealegi võisid ülesantud hobusevargad hiljem külaelanikele selle eest kätte maksta.
Seetõttu polnud haruldane, et kahjukannatajad rakendasid varaste kallal hoopis omakohut.71 Kirjanduses on näidetena esitatud juhtumid, kus vargal nüliti käed ja jalad, enne kui tal pea kirvega pooleks löödi, või peksti ta esmalt poolsurnuks ja visati siis lõhkuma aetud hobuse kapjade alla.72 Hobusevarguse eest rakendatud omakohtust andsid tunnistust ka jõgedest leitud surnukehad, millel olid käed selja taha seotud ja suus hobuse suitsed, mis olid kinnitatud kukla taha.73
Levinud oli hobusevaraste sandistamine, et nad ei tuleks enam varastama,74 ja esines koguni juhtumeid, kus politsei ise andis vargad kättemaksuks külaelanike kätte.75
Suhhumi ringkonnas oli omakohus samuti levinud. 1892. aastal algab üks ajalehes Novoje Obozrenije ilmunud loomavarguste teemaline artikkel vabandusega: ilmselt on lugejad juba tüdinud lugemast igapäevaseid teateid loomavarguste tõttu toimuvatest mõrvadest ja kehavigastuste tekitamisest Suhhumi ja Zugdidi76 piirkonnas.77 Seda, kas ka eesti külades loomavaraste kallal omakohut rakendati, ei ole siinkirjutajal õnnestunud välja selgitada.
Omakohut sai mõista vaid juhul, kui varas tabati teolt. Politsei materjalid kajastavad küll üksikuid teolt tabamise juhtumeid, kuid mitte eestlaste külades. Teisalt ei saa välistada, et mõni varas võidi kätte saada ja karistuseks teise ilma saata ka eesti külades, kuid kriminaaltoimikutesse selle kohta andmed ei jõudnud. Loomavaraste kallal rakendatud omakohtust ei tehta arusaadavatel põhjustel juttu ka eestlaste külakroonikates, kuigi muid vägivaldseid juhtumeid on neis vahel kirjeldatud.
Küll tekib mõne eesti asuniku puhul kahtlus, et ta on langenud vargustest võimudele teatamise eest loomavaraste kättemaksuobjektiks. Näiteks varastati Linda küla elanikult Kaarel Ojalt 1891. aastal maisi ja majapidamisriistu ning laudast siga ja hobune ajal, mil ta ise ja tema pere haigena voodis lebasid.
Oja esitas kaebuse Besletka kogukonna vastu, kuid jälgi ei suudetud tuvastada ja Oja hüvitist ei saanud. Sama aasta novembris varastati temalt lehm, kelle jäljed viisid taas Besletkasse ja sel korral sai Oja – nagu juba eespool kirjutatud – Besletka kogukonnalt looma eest hüvitise.78 1892. aasta augustis varastati temalt aga jälle hobune ja nagu külavanema koostatud aktis seisab, seekord elumajast vaid 20 sammu kauguselt.79 Taas viisid jäljed Besletka külla.
Selliste sarivarguste puhul ühelt ja samalt isikult tekib kahtlus, kas Oja polnud sattunud Besletka elanike peale kaebamiste eest selle küla varga (või varaste) sihtmärgiks. Seega ei saa loomavargusi käsitleda üksnes majanduskuriteona, vaid need võisid toimida ka sotsiaalse surve ja hirmutamise vahendina.
Esitatud näiteid arvestades pole põhjust imestada, et Suhhumis üles kasvanud ja elanud eesti ajakirjanik ja ühiskonnategelane Rudolf Renning nimetas eestlaste ja mingrelite suhteid loomavarguste tõttu vaenulikeks ja tituleeris mingrelite Merheuli küla "väga kuulsaks hobusevaraste pesaks".80
Võimude meetmed varaste vastu
1890. aastate algul katsetasid Suhhumi ringkonna Gudauta jaoskonna võimud loomavaraste vastu ebatraditsioonilist lahendust, palgates loomavargusi avastama "detektiive" nimekate varaste seast, kes olid oma patte kahetsenud. Palka maksti neile kollektiivselt – nii põliselanikud kui ka kolonistid maksid kolm rubla aastas pere kohta, et "detektiiv" leiaks varastatud loomad üles või kindlustaks nende hüvitamise kahjukannatajale.
Meetmel oli siiski mitmeid puudusi: esiteks ei täitnud sellised "detektiivid" sugugi alati neile pandud ülesannet, veelgi olulisem oli aga võimudele osaks saanud mainekahju ja moraali õõnestamine, kui kõige hullematest kurikaeltest said nende usaldusisikud. Eestlaste seas tekitas süsteem rahulolematust, sest näis legitimeerivat kuritegelikke võrgustikke, mitte neid likvideerivat – detektiivid polnud suutelised kannatanule kahju rahaliselt hüvitama ja olevat toonud neile hüvitiseks rääbakaid ja vigaseid hobuseid.81
Suhhumi ringkonna Kodori jaoskonnas ja sellest lõunas asuvas Samurzakani jaoskonnas, kus loomavargused olid terav probleem, katsetati 1892. aastal loomavarguste menetlemisel korda, mis rajas vastutuse individuaalse süü asemel kahtlusaluste ringile. Neis jaoskondades, kus elasid valdavalt abhaasid, valiti elanike seast komisjonid, mis pidid varguste toimepanijad avastama ja neid karistama.
Paljastatud varastelt nõuti sisse varastatud looma(de) maksumus, millele lisati 50 rubla trahvi, kusjuures pool trahvist jäi komisjoni liikmetele nende tehtud töö tasustamiseks. Tabatud vargad kanti nn varaste nimekirjadesse ja kui järjekordset vargust ei suudetud lahendada, nõuti hüvitis sisse mitte külakogukonnalt, vaid kõigilt varaste nimekirjadesse kantud isikutelt.
Soovitud eesmärki ei saavutatud aga sellegi meetodiga – uurimiskomisjonid suutsid avastada vaid neljandiku vargustest. Ülejäänud juhtumite kahju jaotati nimekirjadesse kantud isikute vahel, kuigi enamikul juhtudest polnudki nad konkreetse vargusega seotud. Paljud nimekirjadesse kantud abhaasid pagesid ebaõiglaste karistuste eest oma kodupaikadest. Kuna uus kord kahjustas kogukondade toimetulekuvõimet, pöörduti peagi tagasi 1881. aastal kehtestatud korra juurde.82
Lisaks kehtestati hobustele ja veistele passid. Looma müües tuli ostjale anda külavanema kinnitatud tunnistus, milles olid kirjas looma tundemärgid, müüja ja ostja nimed ja aadressid ning märge selle kohta, kas loom on enda kasvatatud või ostetud – viimasel juhul pidi tunnistusel olema ka eelmise müüja nimi. Registreerida tuli ka loomade sünnid-surmad.83 See süsteem tähistas liikumist kollektiivsest karistamisest administratiivse kontrolli suunas.
Lisaks tegid võimuesindajatele muret loomavaraste võrgustikud. Varastatud hobused jõudsid suurtesse karjadesse, mis aeti suvekuudel mägikarjamaadele ning sealt edasi Kubani oblastisse, Kabardasse ja Karatšaisse. Nagu eespool öeldud, vahetati mägedes loomad Põhja-Kaukaasiast varastatud isendite vastu. Seetõttu üritasid võimud kehtestada kontrolli mägikarjamaade üle.
Kontrollima hakati mägikarjamaade rentnikke, karjuseid ning mägikarjamaadele viidavaid loomi, kellel pidid kaasas olema nende kuuluvust tõendavad dokumendid. Suhhumi ringkonna piiridele rajati 1893. aasta suveks ajutised valvepostid, mis mehitati ringkonna teenistuses olevate ratsapolitseinike ja kohalike usaldusväärsete elanikega.
Peamine valvepost rajati Suhhumist paarikümne kilomeetri kaugusele Tsebeldasse Bogatski silla juurde. Selle valveposti ülemana tegutsenud Murzukan Tširkbaja pidas korduvalt kinni nii üksikuid karja- ja hobusevargaid kui terveid varaste salku, kes ajasid karja mägedesse, aga peamiselt mägedest alla.84
Kuid uue korra kehtestamine ei sujunud tõrgeteta. Järgmine juhtum illustreerib võrgustike kiiret kohanemisvõimet ja püüdeid ametnikke üle kavaldada. Nimelt üritas Kodori jaoskonnas mägikarjamaid rentinud Habug Antšabadze 1893. aasta suvel varastatud hobuseid ikkagi Bogatski silla juurest mägedesse juhtida.
Tema kokku aetud karjas oli üle 200 hobuse. Selleks sõitis Antšabadze ise Bogatski silla juurde ja tegi seal valvet pidanud ratsanikega juttu, et nende tähelepanu hajutada. Samal ajal üritasid tema karjused loomi valvepostist kõrgemalt mööda juhtida, kandes seejuures ilmselt ka kaotusi, kui osa loomi kuristikku kukkus. Kui Antšabadze sügisel 200 hobusega uuesti mägedest alla tuli, puudusid neil dokumendid ja tekkis tõsine kahtlus, kas tegemist pole teisel pool mäeahelikke Kabardas või mujal varastatud hobustega.
Samal ajal koostas Suhhumi ringkonna ülem nimekirja kahtlastest isikutest ja tegi Kutaisi sõjakubernerile ettepaneku keelata nimekirja kantud isikutel mägikarjamaid rentida ja mägikarjamaadel viibida.85
1894. aasta jooksul kogusid ringkonna ametnikud andmeid kariloomade ja hobuste arvu ja kuuluvuse kohta ning kontrollisid mägikarjamaade kasutamist.86 Rajati ka uusi vahiposte teedele, mis viisid üle mägede teisele poole Suur-Kaukasust. Nagu raporteeris Suhhumi ringkonna ülem 1895. aastal, aitasid uued meetmed hobuste ja kariloomade vargusi Suhhumi ringkonnas vähendada.
Abi oli sellestki, et hobusevarastele hakati rakendama halduskorras väljasaatmist riigi sisepiirkondadesse – sõltuvalt kuriteo raskusastmest kolmeks kuni viieks aastaks.87 Süstemaatilise hobuste varastamise eest kohaldati ka alaliselt Siberisse saatmist.88
Võrgustike lõhkumine, loomade dokumenteerimine, karmimad sanktsioonid ja piirikontroll osutusid kõige tõhusamaks hobusevarguste vastu võitlemisel, sest võrgustike vahendusel oli juhitud just hobuseid suurte vahemaade taha. Lehmavarguste puhul, mis olid lokaalsemad, sõltudes vähem mägikarjamaade ja regionaalsete teede kontrollist, jäi nende meetmete mõju väiksemaks.
Lehmavargustest 20. sajandi algul
Kui hobusevaraste võrgustikud suudeti sajandivahetuseks suuresti neutraliseerida, jätkusid uuel sajandilgi veiste vargused, mis leidsid sageli aset naaberkülade vahel. Näiteks varastati 1. veebruaril 1900. aastal Neudorfi küla elanikult Jüri Ololt, kes oli 1891. aastal kaotanud varastele hobuse (vt eestpoolt), laudast lehm. Jäljed viisid Olo väitel selgi korral Kelasuri külla, mille kogukonnalt nõudis Olo hüvitiseks 60 rubla.
Kui menetluse käigus selgus, et Olo lehma jäljed kadusid juba Neudorfi küla maaüksusel, jättis Suhhumi ringkonna ülem aga kaebuse rahuldamata. Olo esitas nüüd kaebuse otse Kutaisi sõjakubernerile, kuigi tavaliselt sellised otsepöördumised tulemust ei toonud, ja nii läks ka sel korral – tuginedes kohalike ametnike esitatud andmetele, jättis sõjakuberner senise otsuse jõusse.89
Uuesti laastasid vargad Neudorfi ja nüüd ka Linda küla talunikke 1900. aasta aprillis, kui 8. aprillil viidi Linda küla elanikult Rudolf Naaberilt minema mullikas ja Neudorfist Jüri Künnapaselt lehm. Võimalik, et tegu oli sama varaste grupiga.
12. aprillil jäi aga Neudorfi külas elav Jüri Olo ilma ka mullikast.90 Kõik kolm esitasid kaebused naabruses asuva mingrelite Kelasuri küla kogukonna vastu, kuid jälgi ei suudetud tõestada ja nii jäid needki kaebused rahuldamata.91
Võib muidugi küsida, miks ei suudetud veiste vargusi lahendada, kui varastatud lehmi ei viidud enamasti kaugemale kui naaberkülla. Kohalike eestlaste sõnul peitus põhjus selles, et need söödi kohe ära.92 Kuna varastatud lehmi olnuks nende koduküla lähistel võimatu pidada ja erinevalt hobustest ei saanud neid ajada ka kaugele mägedesse, jõudsid veised nähtavasti lihana Suhhumi turule ja varaste endi toidulauale.
Arhiivimaterjalide seas leidub vaid üks teade juhtumist, kus vargad tabati varastatud loomaga liikvel olles: 11. aprillil 1900. aastal saadi Baklanka jõe äärest kätte Gudauta jaoskonnas asuvast abhaaside Blaburhva külast 6. aprillil varastatud pühvel ning vargad anti võimude kätte.93
Loomavargustele suudeti Suhhumi ümbruses piir panna alles 20. sajandi teise kümnendi alguseks.94 Uuesti sagenesid hobusevargused kodusõja aastatel, kui piirkonnas tegutsesid mitmesugused röövlibanded,95 kuid sel ajal rekvireerisid loomi juba ka sõjas võidelnud pooled.96
Loomavargustest nõukogude aastatel
Surve hobusevarastele ja nende jõukudele suurenes uuesti Nõukogude võimu kehtestamisega Abhaasias 1921. aastal.97 1923. aastast pärineb Abhaasi NSV kompartei ametlik dokument "Teesid võitlusest ebausu, eelarvamuste ja kahjulike kommete vastu".
Alustuseks tunnistatakse selles Abhaasia talurahva vaimupimedust ja kultuurilist mahajäämust, milles süüdistatakse omaaegset tsaarivõimude autokraatiat ja rahvuslikku rõhumist. Seejärel rõhutatakse vajadust nende nähtuste vastu võidelda, kusjuures ühe vaimupimeduse ja mahajäämuse väljendusena nimetatakse hobuste ja veiste varastamist.98
See tähendas, et hobuse- ja veisevargused seoti nüüdsest ideoloogiliselt mahajäämusega – tegemist polnud üksnes kuriteoga, vaid kultuurilise ja moraalse hälbega, mille likvideerimist esitati osana sotsialistlikust moderniseerimisest. Järk-järgult panigi Nõukogude võim loomavargustele Abhaasias piiri,99 millest annab muu hulgas tunnistust asjaolu, et Suhhumi piirkonna eesti külades ei olnud hobuse- või lehmavargustega seotud teemad 1920. ja 1930. aastatel enam aktuaalsed.
See ei tähenda aga, et need oleksid päriselt unustatud. 1930. aastatel kirjutas Estonia küla elanik ja kohalik literaat Jakob Pint näitemängu, mida mängiti 1937. aastal Abhaasia loodeosas Salme küla rahvamajas. Näidendi teemade seas olid ka omaaegsed hobusevargused ning üks tegelasi oli abhaasist ametnik, kelle poole tuli hobusevarguste korral pöörduda.
Viimane aga kaitses oma rahvuskaaslasi, nii et vargaid ei õnnestunud kunagi kätte saada. Kui näidendi käsikirja venekeelne tõlge jõudis enne lavastamist Nõukogude Abhaasia tsensorite kätte, kästi Pindil abhaasist ametniku nimi välja jätta, sest nagu Pint hiljem Kaukaasia eestlaste koduloo uurijale Jakob Nermanile selgitas, oli "abhaasidel suur lugupidamine oma ajalooliste tegelaste vastu".100
Mõistagi võis abhaasi tsensoreid häirida ka lihtsalt tõik, et abhaase üldse hobusevarguses süüdistati. Ilmselt oli abhaasi nõukogude nomenklatuuri jaoks tegemist hella teemaga, mis seostus igandliku nepotistliku mägilasekuvandiga ega sobinud seega uude sotsialistlikku ühiskonnapilti.
Kokkuvõtteks
Vene impeeriumis kujutasid loomavargused 19. sajandi teisel poolel tõsist probleemi. Ametliku statistika kohaselt avastati hobusevargustest keskmiselt 10 protsenti, sageli aga üksnes viis protsenti. Eriti suurt muret tekitasid hobusevargused riigi piirialadel, kus varaste jõugud smugeldasid loomakarju naaberriikidesse. Üks selliseid piirialasid oli ka Kaukaasia Musta mere rannik, kuhu rajati 1880. aastatel mitu eesti asundust.
Sattudes elama Kaukaasia põliselanike naabrusse, tuli arvestada pideva ohuga hobustele, sest võõrastelt kolonistidelt hobuste varastamist ei peetud seal kuriteoks. Vene võimude kehtestatud karistused hobusevarguste eest olid aga üldiselt leebed. Nii peegeldavad hobusevargused sügavamat väärtuskonflikti traditsioonilise kogukondliku moraali ja riikliku õigussüsteemi vahel.
Riik sai karistusi rakendada vaid siis, kui hobusevaras kätte saadi. Alates 1881. aastast kehtis Suhhumi ringkonnas kogukondliku vastutuse kord: kui hobusevarast kätte ei saadud, aga kahjukannatajal õnnestus tõestada oma looma jäljed mõnes teises külas, tuli selle kogukonnal kas varas välja anda või looma omanikule kahju hüvitada.
Arhiivimaterjalides domineerivad loomavarguste osas just eestlaste kaebused, mida võib seletada nii aktiivsema õiguskaitse poole pöördumisega kui ka asjaoluga, et paljude eestlaste hobused olid keskmisest kallimad ja seega varastele atraktiivsemad. Nii muutus majanduslik edukus turvariskiks.
Dokumentides ilmneb loomavarguste puhul selge ruumiline ja kultuuriline muster: kui Kodori jõe kaldal asuvast Estonia külast varastati peamiselt hobuseid ja vargustes süüdistati enamasti teisel pool jõge elavaid abhaase, siis Linda ja saksa-eesti segaasustusega Neudorfi külast, mis asusid Kodorist eemal, varastati ka lehmi ja vargustes süüdistati seal peamiselt naaberkülade mingreleid.
Nii sümboliseeris Kodori jõgi, mille võimud olid kehtestanud piiriks abhaaside ja kolonistide maade vahel, ühtlasi piiri põliselanike ja võõraste sisserännanute vahel ning abhaaside retkedes üle Kodori jõe hobuseid varastama võib lisaks kriminaalsele aspektile näha koloniaalse vastupanu vormi.
1890. aastatel hakkasid Suhhumi ringkonna kohalikud võimud võitlema varasemast aktiivsemalt hobusevaraste võrgustikega. Kehtestati kontroll liikumisteede üle ja katkestati kuritegelikud tarneahelad. Uued seadused võimaldasid ka loomavargaid ja võrgustike juhtfiguure riigi sisepiirkondadesse või raskematel juhtudel Siberisse välja saata. 20. sajandi teise kümnendi alguseks suutsid võimud loomavargustele Suhhumi ringkonnas piiri panna.
Uuesti sagenesid vargused kodusõja päevil, kuid vähenesid taas, kui Abhaasias kehtestati Nõukogude võim, mis suurendas uuesti survet loomavarastele ja nende võrgustikele.
Lisaks saab ajakirjas Tuna lugeda Eesti sotsialistide seas 1934, aastatel riigpöörde eel tekkinud sisetülist, vennastest Pihelgatest ja Eesti pagulaskunstnike eluolust Geislingenis teise maailmasõja järel
Allikad
1. Č. N. Ahmedov. Ugolovno-pravovaja i kriminologičeskaja harakteristika konokradstva v Rossii. – Vestnik Sankt-Peterburgskogo Universiteta MVD Rossii 2016, 2 (70), lk 11.
2. C. D. Worobec. Horse Thieves and Peasant Justice in Post-Emancipation Imperial Russia. – Journal of Social History 1987, 21 (2), lk 290.
3. G. Stuart. A View of Society in Europe in its Progress from Rudness to Refinement or, Inquiries concerning the History of Law, Government, and Manners. London: J. Murray, 1782, lk 163; Č. N. Ahmedov. Ugolovno-pravovaja i kriminologičeskaja harakteristika, lk 10, 11.
4. S. P. Frank. Crime, Cultural Conflict, and Justice in Rural Russia, 1856–1914. Berkeley, Los Angeles, London: University of California Press, 1999, lk 34, 77–78, 128.
5. C. D. Worobec. Horse Thieves and Peasant Justice, lk 282.
6. Č. N. Ahmedov. Ugolovno-pravovaja i kriminologičeskaja harakteristika, lk 12.
7. Suhum-Kalees. – Eesti Postimees, 13.05.1903, lk 3.
8. Č. N. Ahmedov. Ugolovno-pravovaja i kriminologičeskaja harakteristika, lk 11.
9. M. Galeotti. Vargad seaduses. Vene supermaffia. Tallinn: Ühinenud Ajakirjad, 2018, lk 18.
10. Č. N. Ahmedov. Ugolovno-pravovaja i kriminologičeskaja harakteristika, lk 12–13.
11. C. D. Worobec. Horse Thieves and Peasant Justice, lk 284.
12. Samas, lk 283.
13. K. Liloson. Hobusevargused Põlva kihelkonnas 19. sajandi lõpul. Bakalaureusetöö. Tartu: Tartu Ülikooli filosoofiateaduskond, ajaloo osakond, 2007, lk 24, 25.
14. C. D. Worobec. Horse Thieves and Peasant Justice, lk 283.
15. K. Liloson. Hobusevargused Põlva kihelkonnas, lk 19–20.
16. C. D. Worobec. Horse Thieves and Peasant Justice, lk 282–283.
17. Kak nakazyvali na Kavkaze za kražu konej 2018, vt https://news.rambler.ru/other/40075351-kak-nakazyvali-na-kavkaze-za-krazhu-koney/ (22.07.2026).
18. M. Gammer. Üksik hunt ja karu. Kolm sajandit Tšetšeenia vastupanu Vene võimule. Tallinn: EKSA, 2019, lk 27–28.
19. Nardid. Põhja-Osseedi rahva eepos. Tlk E. Tuganov. Tallinn: Varrak, 2005, lk 38, 44, 111, 114; Šotha Rusthaveli. Kangelane tiigrinahas. Poeem. Tlk J. Bedia. Tallinn: Eesti Raamat, 1991, lk 247.
20. Konokrady i gorskoe obščestvo. – Kavkazskij Uzel, 23.04.2012, vt https://www.kavkaz-uzel.eu/blogs/1927/posts/11314 (22.07.2026).
21. F. Iskander. Zvezdy i ljudi. – Rasskazy. Čast´ 12, lk 153, vt http://apsnyteka.org/1653-iskander_f_rasskazy_chast_12.html#2 (22.07.2026).
22. Šapsuugid on tšerkesside etniline rühm.
23. Kak nakazyvali na Kavkaze...
24. Samas.
25. C. D. Worobec. Horse Thieves and Peasant Justice, lk 284.
26. Nikolaj Ivanoviču Karlgofu ot komandujuščego vojskami pravoj kryla Kavkazskoj linii № 5190. 16. oktjabrja 1859 god. Stavropol´. – Transformacija obščestvenno-političeskogo ustrojstva narodov central´nogo i zapadnogo Kavkaza v istočnikah (1732–1892 gg.). Vypusk 6. Nal´čik, 2017, lk 119.
27. National Archive of Georgia, Kutaisi Central Archive (NAG, KCA) 186.1.126, l. 37, maakogukondade olukorrast Suhhumi ringkonnas, 1890–1892.
28. G. F. Čursin. Materialy po etnografii Abhazii. Suhumi: Abhazskoe gosudarstvennoe izdatel´stvo, 1957, lk 22.
29. Mingrelid ehk megrelid on grusiinide subetnos põhiasualaga Lääne-Gruusias Musta mere rannikul.
30. V. A. Brakker. Pamjatnaja zapiska o kolonizacij v Suhumskom okruge, sostavlennaja načal'nikom okruga polkovnikom Brakkerom, 1894, vt http://apsnyteka.org/1320-brakker_v_pamyatnaya_zapiska_o_kolonizatsii_v_sukhumskom_okruge.html (22.07.2026).
31. NAG, KCA 186.1.246, l. 285, Suhhumi ringkonna ülemalt Kutaisi sõjakubernerile, 21.06.1893.
32. G. A. Rybinskij. Narodnye mery protiv vorovstva skota. – Novoe obozrenie, nr 3048, 1892. Publitseeritud: Abhazija i abhazy v Rossijskoj periodike. Nr 2. Koost. R. Aguažba, T. Ačugba. Suhum, 2008, lk 312–315.
33. NAG, KCA 186.1.22, l. 140, Suhhumi ringkonna ülemalt Kutaisi sõjakubernerile, 1894.
34. NAG, KCA 186.1.246, l. 155, Suhhumi ringkonna ülemalt Kutaisi sõjakubernerile, 26.06.1893.
35. Linda küla jagunes hiljem Alam- ja Ülem-Lindaks. Artiklis vaadeldaval perioodil oli ametlikus dokumentatsioonis juttu vaid Lindast (ametlikult Lindau).
36. R. Guažba. Iz istorii Kavkazskoj konnoj tuzemnoj divizii: Abhazskie vsadniki. – Vojny na Kavkaze: uroki istorii. Materialy meždunarodnoj naučnoj konferencii, posvjašennoj 20-letiju načala Otečestvennoj vojny naroda Abhazii 1992–1993 gg. Koost. V. Š. Avidzba, S. Salakaja. Suhum: Dom pečati, 2014, lk 150.
37. T. A. Ačugba. Etničeskaja istorija abhazov XIX–XX vv. Suhum: Akademija Nauk Abhazii, 2010, lk 123.
38. Eesti Ajaloomuuseum (EAM) 284.1.11, l. 7, Jakob Pint. Mälestusi Musta mere ranniku eestlaste elu-olust, 1938.
39. EAM 284.1.14, l. 7–8, Robert Mikson. Mõned märkmed Estoonia asundusest Abhaasiast, 1959.
40. I. M. Suhhumis. – Olevik, 16.05.1894, lk 452.
41. NAG, KCA 186.1.246, l. 272, Suhhumi ringkonna ülemalt Kutaisi sõjakubernerile, 14.11.1893.
42. G. A. Rybinskij. Suhumskij okrug. Abhazija v sel'skohozjajstvennom i bytovom otnošenii. Tiflis, 1894, lk 22.
43. Külakohus oli külavanemast, selle abist ja igal aastal valitavatest kohtumeestest koosnev kohus kohalike õigusküsimuste lahendamiseks, vt J. Pihlakas. Kirjad Kaukasiast. – Sakala, 13.05.1889, lk 2–3.
44. NAG, KCA 186.1.295, l. 182, Kutaisi sõjakuberneri kantselei Suhhumi ringkonna ülemale, 21.05.1891.
45. Suhum-Kalees. – Eesti Postimees, 1.05.1903, lk 3.
46. NAG, KCA 186.1.246, l. 4–11p, ametkondlik kirjavahetus seoses Joosep Pindilt varastatud hobusega, 13.11.1892–14.02.1893.
47. Samas, l. 272, Suhhumi ringkonna ülem Kutaisi sõjakubernerile, 14.11.1893.
48. Samas, l. 213, Kodori valveposti ülema protokoll, 5.08.1893; Samas, l. 295, Kutaisi sõjakuberneri kantselei ülem Suhhumi ringkonna ülemale, 30.11.1893; Samas, l. 309p, Joosep Piiri kinnitus raha kättesaamise kohta, 1.03.1894.
49. NAG, KCA 186.1.295, l. 56, Kutaisi sõjakuberneri kantselei ülem Suhhumi ringkonna ülemale, 30.05.1892.
50. 1860. aastatel kreeklaste asutatud küla, kuhu 1880. aastatel asusid mingrelid, vt T. A. Ačugba. Etničeskaja istorija abhazov. Suhum, 2010, lk 122.
51. NAG, KCA 186.1.246, l. 12–13, Gumista jaoskonnavalitsusest Suhhumi ringkonna ülemale, 1.02.1893; Samas, l. 45–46, Suhhumi ringkonna ülemalt Kutaisi sõjakubernerile, 3.04.1893.
52. Sarnaselt Nikolajevskojele asutasid küla 1860. aastatel kreeklased, kuid 1880. aastatel asusid sinna mingrelid, vt T. A. Ačugba. Etničeskaja istorija abhazov, lk 122. Eestlaste kõnepruugis ka Anastassia, vt G. Vilbaste. Kaukaasia eestlaste sõnavara ja kohanimesid. Eesti Keele Instituudi eesti murrete ja soome-ugri keelte arhiivis (ES0012), ümber kirjutanud ja vormistanud A. Aule, vt https://ida.aule.ee/kirjutised/vilbaste1965.pdf, lk 85.
53. NAG, KCA 186.1.246, l. 292, Estonia külakohtu akt, 10.09.1893.
54. Samas, l. 295, Kutaisi sõjakuberneri kantselei ülem Suhhumi ringkonna ülemale, 30.11.1893.
55. NAG, KCA 186.1.22, l. 22, Suhhumi ringkonna ülem Kutaisi sõjakubernerile, 4.05.1892.
56. Samas, l. 120, Suhhumi ringkonna ülem Kutaisi sõjakubernerile, 1894.
57. NAG, KCA 186.1.246, l. 213–215, Suhhumi ringkonna ülem Kutaisi sõjakubernerile, 5.08.1893.
58. Samas, l. 272, Suhhumi ringkonna ülem Kutaisi sõjakubernerile, 14.11.1893.
59. NAG, KCA 186.1.246, l. 162–164, Jüri Künnapase palvekiri Kutaisi sõjakubernerile, 26.06.1893.
60. NAG, KCA 186.1.295, l. 51–56, Jüri Künnapase hobusevarguse juhtum, 18.02.–30.05.1892.
61. Samas, l. 131, Hans Talfeldt Kutaisi sõjakubernerile, 13.01.1892; Samas, l. 134, Kaarel Oja palvekiri Kutaisi sõjakubernerile, 13.01.1892.
62. Samas, l. 155, Suhhumi ringkonna ülem Kutaisi sõjakubernerile, 29.03.1892.
63. Samas, l. 189, Neudorfi ja Kelasuri külakohtunike akt, dateerimata.
64. NAG, KCA 186.1.295, l. 137, Gumista jaoskonna ülem Suhhumi ringkonna ülemale, 30.06.1891; Samas, l. 141, Aleksandrovka külavanema raport Gumista jaoskonna ülemale. Kätte sai Jüri Olo talle määratud hüvitise küll alles järgmise aasta teisel poolel, vt Samas, l. 271, Suhhumi ringkonna ülem Kutaisi sõjakubernerile, 13.11.1892.
65. Samas, l. 189, Neudorfi ja Kelasuri külakohtunike akt, dateerimata.
66. NAG, KCA 186.1.22, l. 140, Suhhumi ringkonna ülem Kutaisi sõjakubernerile, 1894; Samas, l. 215, Suhhumi ringkonna ülem Kutaisi sõjakubernerile, 15.06.1895.
67. Imereetlased on grusiinide etniline rühm Lääne-Gruusias.
68. T. Teder. Mõnda Kaukaasia rahvaste elust ja olust I. Suhhum-Kalee. – Wirmalise lisa, 7.04.1893, lk 232.
69. NAG, KCA 186.1.295, l. 131p, Hans Talfeldt Kutaisi sõjakubernerile, 13.01.1892.
70. Samas, l. 51, Jüri Künnapase palvekiri Suhhumi ringkonna ülemale, 18.02.1892.
71. C. D. Worobec. Horse Thieves and Peasant Justice, lk 286.
72. M. Galeotti. Vargad seaduses, lk 15.
73. Č. N. Ahmedov. Ugolovno-pravovaja i kriminologičeskaja harakteristika, lk 13.
74. C. D. Worobec. Horse Thieves and Peasant Justice, lk 289.
75. S. P. Frank. Crime, Cultural Conflict, and Justice in Rural Russia, lk 132.
76. Zugdidi on Abhaasiaga kagus külgneva Mingreelia pealinn.
77. G. A. Rybinskij. Narodnye mery, lk 312–313.
78. NAG, KCA 186.1.295, l. 134p, Kaarel Oja palvekiri Kutaisi sõjakubernerile, 13.01.1892.
79. Samas, l. 287, Lindau külavanema Gustav Likase raport Gumista jaoskonna ülemale, 13.08.1892.
80. RA, ERA.4932.1.79, l. 26, 28, [Rudolf Renning]. Märkmed Ukraina Taga-Kaukaasia eesti külade elu-olu kohta.
81. G. A. Rybinskij. Suhumskij okrug, lk 23–24.
82. G. A. Rybinskij. Narodnye mery, lk 312–313.
83. Suhum-Kalees. – Eesti Postimees, 13.05.1903, lk 3.
84. NAG, KCA 186.1.387, l. 3, Suhhumi ringkonna ülema raport Kutaisi sõjakubernerile, 15.01.1894.
85. Samas.
86. Samas, l. 171, Suhhumi ringkonna ülema raport Kutaisi sõjakubernerile, 14.03.1895.
87. NAG, KCA 186.1.434, l. 4p, Suhhumi ringkonna ülema raport Kutaisi sõjakubernerile, 15.08.1895.
88. Vt nt NAG, KCA 186.1.462, Perpinija ja Kokubava administratiivses korras väljasaatmine Siberisse süstemaatilise hobusevarastamise eest, 1896.
89. NAG, KCA 186.1.80, l. 44, Suhhumi ringkonna ülem Kutaisi sõjakubernerile, 4.07.1900.
90. NAG, KCA 186.1.80, l. 30, Suhhumi ringkonna ülem Kutaisi sõjakubernerile, 11.05.1900.
91. Samas, l. 88–101, Gumista jaoskonna kantselei kirjavahetus Kutaisi sõjakuberneri kantseleiga, 26.06.–19.10.1900.
92. Suhum-Kalees. – Eesti Postimees, 13.05.1903, lk 3.
93. NAG, KCA 186.1.80, l. 37, Gudauta jaoskonna ülem Suhhumi ringkonna ülemale, 7.06.1900.
94. Suhumi eestlastest. – Postimees, 3.01.1912, lk 2–3.
95. EAM 284.1.14, l. 7–8, Robert Mikson. Mõned märkmed Estoonia asundusest Abhaasiast, 1959.
96. Vt A. Jürgenson. Kodusõja sündmustest Abhaasia eesti asundustes 1918–21. – Ajalooline Ajakiri 2020, 3/4, lk 349, 350, 352.
97. M. Galeotti. Vargad seaduses, lk 19–20; G. F. Čursin. Materialy, lk 22.
98. Tezisy po bor´be s sueverijami, predrassudkami i vrednymi obyčajami. – Materialy po istorii Abhazii sovetskogo perioda. SSR Abhazija v pervom desjatiletii (1921–1931 gody). Narodnoe obrazovanie. Kul'tura. Nauka. Sbornik dokumental´nyh materialov. Tom II. Koost. A. J. Kuprava. Suhum: Akademija nauk Abhazii, 20
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa


















