Tartu Ülikooli entomoloogia kaasprofessor Tiit Tederi sõnul on Eestis tosin liiki kiilassilmasid. Enamik talvitub vastsena, harilik kiilassilm aga valmikuna, kellele meeldib end peita näiteks puukoore alla või vanade lehtede vahele. Ta ei põlga ära ka inimese rajatud kuure, kasvuhooneid ja elumaju.

Mõned külma ilma, lume ja lindude eest tuppa peitu pugenud kiilassilmad võivad kütteperioodi tulles avastada end väga suvistest oludest ning rahuliku talvitumise asemel asuvad hoopis ringi lendama.

Just siis jäävad nad ka inimesele silma ja võivad tekitada hirmu, nagu oleks majja mingid kahjurid elama asunud. Tegelikult on kiilassilm hoopis kahjurite hävitaja ja seetõttu iga aiapidaja suur sõber.

Putukamaailma dinosaurusel on omad veidrused

Tederi sõnul on kiilassilmad üsna arhailised olendid, kelle juured ulatuvad ligi 250 miljoni aasta taha. Pika evolutsiooni jooksul on neil välja kujunenud mitu põnevat omapära.

Näiteks pistavad kiilassilmad oma munad peaaegu sentimeetri pikkuse peenikese varre otsa seisma. Munad on küll harjumuspärase ovaalse kujuga, aga selline arhitektuuriline lähenemine nende paigutamisel on putukate puhul üsna erandlik.

Tederi sõnul võib olla tegemist kohanemisega, mis aitab ära hoida kannibalismi. Ühele lehele muneb emane mitukümmend muna ja varajasemad koorujad võivad nälja kustutamiseks õdesid-vendi einena kasutada. Kui munad pole lehe peal puntras koos, vaid igaüks oma ridva küljes, on väiksem tõenäosus, et uus põlvkond end aplusega tasalülitaks. Ka sipelgatel ja teistel tillukestel kiskjatel on neid sealt raskem kätte saada.

Kiilassilmal on kehaväline seedimine nagu ämblikulgi. See tähendab, et kui kiilassilma vastne oma õõnsad lõuad lehetäile või liblikaröövikule sisse lööb, juhib ta ohvri kehasse kõigepealt seedeensüüme, mis saagi organid mõne minutiga ära lagundavad. Seejärel imeb ta poolseeditud vedeliku ohvri seest oma kõhtu.

Tühjaks imetud lehetäisid aga niisama kõrvale ei heideta. Täide kestad ja ka muu lähiümbruses oleva sodi kleebib vastne maskeeringuna selja peale. "Olen korduvalt saanud inimestelt fotosid ja küsimusi, et mis see tillukene liikuv sodihunnik või prügitomp küll on," muigab Teder.

Pole just tavaline, et putukad on võimelised valmikuna värvi muutma, talvituvad kiilassilmad aga just nii talitavad. "On arvatud, et see aitab neil paremini ümbruskonda sulanduda ja seeläbi vaenlastele märkamatuks jääda," selgitab Teder. Kevadel ja suvel, kui nende elukeskkond on roheline, on ka kiilassilmad rohelised, sügisel muutuvad aga beežikas-roosakaks.

Putukad üldiselt vanadusse ei sure

Talvine diapaus, mil putukas on justkui tardunud, pikendab tema eluiga. Kiilassilma arenguetappide pikkus sõltub ilmaoludest, aga meie laiuskraadidel on tavapärane, et muna areng kestab ligi nädala ning vastse- ja nukujärk umbes paar nädalat.

"Kiilassilma vastsed söövad kõike, millest jõud üle käib ning just sel põhjusel kasvatatakse kiilassilmasid lausa tööstuslikult ning lastakse kasvuhoonetesse biotõrje eesmärgil laiali," toob Teder välja.

Suve hakul ringi lendama asuvad valmikud alustavad munemist umbes nädal pärast nukust koorumist. Need, kes alles sügiseks tiivad selga saavad, võivadki tänu heale talvitumiskohale elada veel pool aastat ja uuel kevadel järglaste saamiseni jõuda.

"Siiski tuleb silmas pidada, et vanadusse putukad üldiselt ei sure – enamasti pistab keegi nad enne nahka," tõdeb Teder ning toob välja, et ka tuppa talvituma tulnud kiilassilmad on üsna suures ohus.

Sügise hakul toas ringi lendavaid kiilassilmasid saaks tema sõnul veel aidata: "Parim, mis nendega teha, on nad ettevaatlikult kas karbis või tiibadest kinni võttes õue tagasi aidata ja kui läheb hästi, siis leiavad nad endale seal uue koha, kus talv mööda saata." Südatalvised virgujad, keda näiteks küttepuudega tuppa tuuakse, ei jõua aga uut kevadet ära oodata ja saavad tõenäoliselt hukka.