"V-stiili näol on tegemist ühest neljast tuntumast erinevast stiilist, mida suusahüpetes on kasutatud," ütleb Kristi Loit.  Kalle Voolaidki sõnab, et alates oma sünnist 19. sajandil on suusahüpped läbi teinud tõhusa arengu nii hüppemägede suuruses ja väljanägemises, hüppajate varustuses, hüpete pikkuses kui ka hüppetehnikas. "Kui esimeste vahvate suusalendurite hüppepikkused 19. sajandi alul olevat küündinud kümmekonna meetrini, pole tänapäeva uljaspeade piiriks enam isegi 250-meetrised õhulennud," osutab ta.

Kuigi sedavõrd jõulise progressi saab Voolaiu sõnul kanda arusaadavalt kogu spordiala edenemisele tervikuna – ehk siis kõigile eelmainitud teguritele –, on kõige silmatorkavamad muutused tema sõnul usutavasti tõesti aset leidnud just hüppetehnikas.

Mõlemad vastajad heidavad pilgu suusahüpete ajalukku. "Kõige esimesena oli kasutusel Kongsbergeri stiil, mis võeti kasutusele peale esimest maailmasõda," ütleb Loit. Voolaid täpsustab, et Kongsbergeri tehnikat tutvustasid 1920. aastatel Norra sportlased. 

Selle tehnika puhul oli sportlase ülakeha puusast painutatud, käed ette sirutatud nagu Supermehel ja suusad paralleelselt. "Mõnikord lisasid sportlased ka käteringe või andsid hüppele hoogu juurde nagu linnud," täpsustab Loit. Säärase tehnikaga hüppasid sportlased alates 45 meetrist kuni üle 100 meetri. Tehnikat kasutati, kuni uus tehnika võttis üle 1950. aastatel.

"Windischi tehnika lõi 1949. aastal Erich Windisch ning tegu oli Kongsbergeri tehnika modifikatsiooniga," liigub Loit ajas edasi. Selle tehnika puhul paiknesid sportlaste käed tagapool puusadele lähemal, et oleks tagatud veel parem aerodünaamiline asend.

1950. aastatel kogus aga tuntust Andreas Däscheri loodud Däscheri stiil, mida Voolaiu sõnul täna teatakse niinimetatud klassikalise hüppetehnikana. "Selle juures oli hüppaja asend varasemaga võrreldes juba hoopis aerodünaamilisem, kuid suuski tuli õhus hoida ikkagi klassikalisel moel ehk paralleelselt," kirjeldab ta. Loit lisab, et taaskord on tegu modifikatsiooniga Kongsbergeri ja Windischi tehnikatest. 

"Tegu oli hüppetehnikaga, millest sai suusahüpetes standard seni, kuni arenema hakkas V-stiil," ütleb ta. Voolaiu sõnul püsis klassikaline stiil üldlevinuna 1980. aastateni. "Ilmselt nimelt seda mäletavadki kogenumad spordisõbrad selle "ilusa ja voolujoonelise tehnikana", mida taga igatseda tasub," arutleb ta.

1980. aastatel lõi Matti Nykänen variatsiooni paralleelstiilist, kus suusad olid Loidu sõnul pinna suurendamiseks suunatud diagonaalselt küljele, moodustades sisuliselt pool-V-stiili. 

Tänapäevase V-stiili tehnika juures asetuvad suusaninad väljapoole, et moodustada aerodünaamiline V-kujund. "Tegu on tehnikaga, mille avastas juba 1969. aastal Poola suusahüppaja Mirosław Graf, kuid kaasvõistlejad ei võtnud teda tõsiselt. Vaatamata sellele oli ta teadlik, et V-stiil on palju efektiivsem, sest tema hüpped olid tunduvalt pikemad," selgitab Loit.

1980. aastatel kasutas Steve Collins modifikatsiooni V-stiilist, kus suuskade otsad hoitakse koos ees, mitte taga. Sellel ajal peeti Loidu sõnul aga ainuõigeks tehnikaks paralleelstiili. "Uus tehnika võimaldas aga kuni 10 protsenti pikemaid hüppeid kui paralleelstiiliga. Ometi vaatamata kaugusele muutsid kohtunikud selle stiili kasutamise ebapopulaarseks," märgib ta. 

1980. aastate lõpul sai paralleelstiili aeg Voolaiu sõnul ometi otsa ja võidukäiku alustas tänaseni tuntud V-stiil. "Selle silmaga nähtavaim erinevus varasemast peitub – nagu ka nimi reedab – suuskade asetamises lennufaasis V-tähe kujuliselt. Nii tagab suusahüppaja endale õhus parema kandepinna, naudib kestvamat õhulendu ja saab kirja pikema hüppe," ütleb Voolaid. 

"V-stiili tunnustasid kohtunikud 1990. aastatel," osutab Loit. Tehnika kasutamine muutus populaarseks suurema osa sportlaste seas 1990. aastate keskel, sest tõestati, et V-stiil on ohutum ja efektiivsem, kui seda oli paralleelstiil.

Kokkuvõtvalt annab V-stiili kasutamine Loidu sõnul sportlasele juurde aerodünaamilisema asendi ja pikemad hüpped. V-stiil aitab ka aeglustada hüppajat maandumisel, sest see tekitab suurema lohistamise efekti hüppel. "Nendel põhjustel on tegu ka ohutuma ja efektiivsema stiiliga kui paralleelstiil," ütleb Loit.