Laias laastus võib veed liigitada kaheks: reoveeks ja tarbeveeks, mis omakorda jaguneb tehnoloogiliseks ja joogiveeks. Jätame praegu kõrvale kraanist tuleva joogivee ning vaatame lähemalt võimalusi leida joogikõlblikku vett loodusest: jõest, ojast, järvest, allikast jne.  See muutub väga aktuaalseks matkamisel ja äärmuslikus n-ö ellujäämise olukorras.

Kuidas aru saada, kas suvalise ettesattunud veekogu vesi on reostunud või mitte? Lühidalt öeldes: ideaalselt joogiks sobival veel puudub maitse ja järelmaitse, sel pole lõhna ning vesi on värvitu ja läbipaistev. Seega kõigepealt tasub kontrollida tundmatu vee neid kolme organoleptilist omadust.

Kõrvalised lõhnad ja maitsed on seotud looduslike või kunstlike saasteainetega. Vee maitse määravad seal lahustunud ained. NaCl annab veele soolase, MgSO₄ mõru, lahustunud happed (humiinhape, fulvohape) ja CO₂ aga hapu maitse. Juhul, kui veel on mädamuna (H₂S) lõhn, on vesi reostunud bakteritega.

Vee maitset mõjutavad ka pH ja temperatuur. Vee värvus näitab looduslike lisandite, näiteks rauaühendite ja humiinainete olemasolu. Kõige värvilisemad on turbarabade ja soostunud metsade pinnaveeallikad. See ei tähenda, et janu korral sellist värvunud, kuid selget soovett juua ei võiks.

Järgmine veele iseloomulik tunnus on hägusus. Vee hägusust võivad põhjustada muda, ränihape ja orgaanika, sh mikroorganismid ehk bakterid. Hägususse tuleb siiski tõsiselt suhtuda. Näiteks võib kaevuvee hägusust põhjustada ka kaevu lekkinud kommunaal- või põllumajanduslik reovesi.

Kuidas käituda väliolukorras, et teha mingist tundmatust pinnavee allikast joogikõlblikku vett?

1.      Soovitav on juba enne retkele minekut osta vahendeid vee desinfitseerimiseks: kloori Ca(OCl)₂ tabletid, joodi (KJ) tabletid või joodi (J₂) 10 protsendilised tilgad. Kui neid pole, on väliolukorras ainus võimalus vältida kolibakterit, düsenteeriat, rotaviirust, algloomi (Girardia, Cryptosporidium) jms vett keetes. Praegu saab internetist  tellida ka nn UV-pliiatsi, mida veeklaasis hoides saab ühe liitri vett desinfitseerida u 90 sekundi jooksul. Lisaks oleks kasulik apteegist kaasa osta paras ports aktiivsöe tablette.

2.      Tundmatu vee puhastamiseks võib kasutada filtrina üheliitrist plastpudelit: lõigata sel põhi ära, keerata pudel tagurpidi, all olevasse korki torgata väike auk ning asetada korgi sisse tükk vatti. Pudel tuleb täita järjekorras alt üles kihtide kaupa: alla jämedama kruusa kiht, selle peale liiva kiht, siis aktiivsöe või lõkkel valmistatud puusöe kiht. Selline filter kõrvaldab vee värvuse, lõhna, hägu ja maitse, v.a bakterid ja viirused. Viimaste hävitamiseks tuleb lisada veele desinfitseeriva aine tablette, kasutada UV-pliiatsit või viimase abivahendina keeta vett.

Eelkirjeldatud protseduur sobib hästi ka suvalise oja vee puhastamiseks. Kui seda on aga vaja pidevalt teha, on mõistlikum kasutada väiketarbijale mõeldud kombineeritud filtreid. Need sisaldavad tavalist filtrivat materjali, mõned ka ioniiti väga kareda vee pehmendamiseks ning aktiivsütt. Viimane annab kraanivee kvaliteedilegi viimase lihvi, eemaldades muu hulgas veest ühisveevärkide kloorijäägid, ravimijäägid, raskemetallid ja pestitsiidid. Paraneb ka vee maitse ja lõhn. Selliseid filtreid müüvad kõik Eesti veefirmad.

Kust saab vee kohta vastuseid?

Juhul, kui on vaja olemasoleva veeallika kvaliteeti hinnata täpsemalt, et valida näiteks eramule raua, mangaani, väävelvesiniku jt ebasoovitavate lisandite kõrvaldamiseks sobivat filtersüsteemi, tuleks tellida selleks akrediteeritud asutuselt vee täisanalüüs Eesti Keskkonnauuringute Keskuselt (KUK).