Millimallikas ehk meririst jõuab Eesti vetesse tihtipeale hoopiski soolasematest piirkondadest nagu Põhjamerest, kus on neile kõige sobilikumad elutingimused. Läänemeri on millimallikate jaoks kogu elutsükli läbimiseks liiga mage. Küll aga jõuavad nad Läänemerre hoovuste ja lainetega.

Erinevalt kaladest ei suuda meduusid ja teised planktonid üldjuhul vastu hoovust ja lainetust ujuda. Nad lähevadki lihtsalt sinna, kuhu vesi neid kannab. Kui juhtub, et laine uhub millimallika randa, siis sinna ta jääbki. Niisamuti võib meri tihtipeale randa uhtuda suurtes kogudes mädanevaid vetikaid.

Eesti vetesse jõuavad millimallikad reeglina suve lõpus ja sügise hakul oma hooajalise elutsükli tõttu. Suve jooksul tekib neid ookeani veesambasse tohutus koguses. Mida rohkem millimallikaid suvel Põhjamerre tekib, seda rohkem jõuab neid lainetega suve lõpuks ka Eestisse. Selleks ajaks on nad suuresti oma elutsükli lõpus.

Vee temperatuuri kohta millimallikate ilmumine suurt midagi ei ütle. Kuigi temperatuur seda looma kindlasti mõjutab, siis tihtipeale on millimallikaid rohkem hoopis siis kui vesi on soolasem. Loomulikult mõjutab nende arvukust ka toit ja mitmed teised tegurid.

Niisamuti ei tasuks millimallikate pealt ilma vaadata. Tänapäeva kliima on nii segane, et äärmusi ja erandeid esineb üha sagedamini. Mineviku põhjal tuleviku ennustamine pole kuigi tänuväärne tegevus. Eks nad mingit ilmastikuindikatsiooni näitavad, aga pigem mineviku kui tuleviku kohta.

Samuti tasub mainida, et millimallikad on täiesti ohutud. Mõni kardab, et äkki on tegu mingisuguse invasiivse võõrliigiga, aga meririst on täiesti looduslikult meie regioonis esinev liik.