"Enda kogemusest on viimasel kümnendil sarnaseid aastaid küll olnud. Ilmad on aga endiselt soojad ja rahvast liigub seeläbi rannas rohkem. Nõnda hakkavad nad sel korral võib-olla lihtsalt rohkem silma," märkis Põllumäe. Oma panuse võis anda aga ka nii veemasside liikumine, mis aitas millimallikaid Läänemere lõunaosas põhja poole kanda, kui ka soodsad tingimused kevadise paljunemistsükli ajal.

Meduusid saavad paljuneda nii suguliselt kui aseksuaalselt. Viimasel juhul langevad meduusi vastsed ehk plaanulad merepõhja, moodustades seal hüdrataolise polüübi, mis seal omakorda punguvad. "Meil võis olla kevadel polüübist meduuside eraldumine väga viljakas ja hea," selgitas merebioloog.

Põllumäe nentis, et usaldusväärset statistikat meduuside arvukuse kohta keegi ei kogu. Hea meetod selleks puudub. "Võid võrguga hea saagi saada, aga millimallikas on selline tarretis, et kui mikroskoobi alla satub korraga rohkem kui kümme isendit ja hakkad neid kokku lugema, jääb neist puder alles," viitas merebioloog.

Põllumäe on üritanud kasutada nende kokku lugemiseks ka videomaterjali, kuid ebatäpne on seegi meetod. "Heal juhul teame, milliseid meduuse meie rannikuvetes üldse on, aga seda, kui palju nende arvukus kõigub, sellele pole üldse viiteid," lisas merebioloog.

Väiksemapoolne mõju

Isegi kui meririste on mõnel aastal tavapärasest rohkem, jääb nende keskkonnamõju Arno Põllumäe hinnangul väiksemapoolseks. "Kuigi ookeanides leidub meduuse söövaid kalu, siis Läänemeres neid teadaolevalt keegi toiduks ei tarbi," kinnitas merebioloog.

Meduusid ise toituvad samas zooplanktonist, mida teevad ka mõned kalaliigid. "Eriti teevad seda kalamaimud, kuid nende jaoks on kriitiline aeg pigem kevade poole. Praegu keegi nende pärast keegi nälga ei jää ega otsa saa," lisas Põllumäe.

Küll aga aitavad need piirata paarikümne aasta eest märgatud zooplanktonist võõrliigi – sabalooma arvukust. "Oma pika saba tõttu on see meduusile hästi kättesaadav. Nende esinemisaeg kattub väga hästi, mõlemad armastavad sooja ja rahulikku vett. Oma töödest on mulje jäänud, kui meduuse palju on, siis seal pole sabalooma nii palju, kui seda seal muidu esineda võiks," sõnas merebioloog.

Teist sorti tarretis

Madala soolsuse tõttu ei arva Arno Põllumäe, et Läänemeres võiks kinnitada kanda uued meduusiliigid isegi kliimatingimuste muutudes või näiteks kuumalainete sagenedes. Praegu leiab peale meriristi Läänemerest neid vaid üksikuid. Näiteks jäävad aeg-ajalt inimestele silma meriseened, kes armastavad soolasemat ja külmemat vett.

Väinameres märgati aga paarikümne aasta eest võõrliigina hüdralooma, kes moodustab samuti väikeseid meduuse. Aeg-ajalt samuti furoori tekitavad kammloomad pole küll päris meduusid, kuid kuuluvad samuti sültja planktoni hulka. "Selliseid üksikuid muid liike võib tulla küll, aga kas keegi ka massiliselt välja lööb, seda on raske ennustada. Enamus meduusidest on päris soolase vee liigid ja Läänemere riimvesi ei sobi," selgitas Põllumäe.

Merebioloog kahtlustab, et Eesti vetes võib tegelikult elada ka Hiinast pärit mageveemeduus. Seda on leitud nii Lätist, Soomest, Rootsist kui ka Venemaalt. "Suurema osa ajast levib ta polüübina järvepõhjas. Meduuse moodustab ta vaid juhul, kui vesi on üle 26 kraadi, mis pole Eesti järvedes päris tavaline temperatuur. Arvestades, et ta on kõikjal meie lähiriikides, võib ta ka mõnes meie järves elada. Tema suhtes võiksime valvsad olla," sõnas Põllumäe.

Meriristide arvukust aga eestlased kuidagi mõjutada ei saa. "Ajaks, mil me neid rannas näeme, on neist enamus juba pelaagilise sigimistsükli läbi teinud või on nagunii mujalt pärit. Võime neid siin veest välja korjata või vastupidi nende elu kuidagi soodustada, kuid nende järgmise aasta arvukuseke ei tohiks see kuidagi hakata," sõnas merebiolooog.

"Kui lapsed mõne loomaga mängivad, siis see sellele meduusile loomulikult hästi ei lõppe, aga liigile tervikuna sellest kahju ei teki. On vanemate asi, mis on nende taluvuslävi, mida neil meduusidega teha lastakse ning kuidas nad lapse suhtumist loodusesse kasvatavad," lisas Arno Põllumäe.