Tallinna Tehnikaülikooli materjali- ja keskkonnatehnoloogia vanemteaduri Taavi Raadiku sõnul vastab tõele, et Eesti ehitatakse päikesepargid peamiselt vabadele rohumaadele ning  hoonete katustele ja fassaadidele. 

"Rohumaadele rajamise kasuks räägib asjaolu, et päikesepark on võimalik orienteerida täpselt lõunasse optimaalse nurga all, mis jääb vahemiku 35–42° kraadi. Selleks, et paigaldamine oleks kiire, lihtne ning soodne, kasutatakse universaalseid raamisüsteeme," sõnas Raadik. 

Samuti on enam-vähem ideaalse kallakuga konstruktsioonid juba olemas nende paneelide jaoks, mis paigaldatakse hoonete katustele. Ehkki majakatuste orientatsioon ei pruugi alati olla põhja-lõuna suunas, teevad olemasolevad konstruktsioonid päikesepargi rajamise soodsamaks. Lisaks on kodused lahendused tarbijale väga lähedal, mis muudab omakorda energiakao minimaalseks. 

Päikeseparkide põldudele paigaldamise suurim miinus ongi nende kaugus lõpptarbijast. Energia ülekandmisel tekivad kaod ning lisaks raisatakse väärtuslikku rohu- ja põllumaad, mis võiks muidu leida rakendust toidu tootmiseks.

Samas on Raadiku sõnul kõnealusele kitsaskohale leitud ka lahendus. Nimelt levib järjest enam suundumus, mida tuntakse inglise keeles mõistega agriphotovoltaics. Praktikas tähendab see seda, et päikesepatareid tõstetakse tavapärasest kõrgematele, aga ka kallimatele raamidele, mis võimaldavad edukalt kasvatada paneelide all kultuurtaimi ja karjatada loomi. 

Nüüd küsimuse juurde tulles: miks me ei ehita päikeseparke parkimisplatsidele? Praegu on sellise lahenduse rajamine tunduvalt kallim, kui pargi rohumaale või majakatusele ehitamine. Kuna Eestis parkide rajamiseks veel ruumipuudust pole, ongi tegemist puhta finantskaalutlusega. 

Tugiraamid, mis hoiaksid päikesepatareisid autoparklate kohal, peavad Raadiku sõnul olema tunduvalt kõrgemad ja tavapärasemast tugevamad. Lihtsalt öeldes peab auto sinna alla vabalt ära mahtuma. Lisaks tuleb Eestis arvestada põhjamaise kliimaga. Talviti tähendab see lumikattest tulenevat lisakoormust, mis teeb konstruktsioonide ehitamise märkimisväärselt kallimaks kui näiteks Arizonas või Lõuna-Aafrikas. 

Raadiku hinnangul on kõrgete parkide miinus veel seegi, et nende asetamine päikese suhtes optimaalse nurga alla on väga keeruline. Reeglina on selliste lahenduste kaldenurk 15–20° kraadi, mis tähendab ka väiksemat tootlikkust.

Samas on taolisel parkidel teadlase sõnul ka mitmeid häid omadusi. Näiteks pakuvad kõrged konstruktsioonid ja paneelid autodele varjualust. See tähendab seda, et masinad ei kuumene päikesepaistelisel päeval üle. 

Lisaks toimub elektritootmine parkimisplatsidele rajatud päikeseparkides tarbijate läheduses, mistõttu on kadu jällegi väiksem. Rohumaid, mis muidu jääks konstruktsioonide alla, saaks selle arvelt kasutada sihtotstarbeliselt toidu tootmiseks, väheneks CO2 heide ja suureneks üldine panus rohelise energia kasutuselevõttu.  

"Euroopas on sedalaadi parke juba rajama hakatud. Usun, et peagi näeme neid ka Eestis," võttis Raadik teema kokku.