Läbi aegade on kingitusi kui tähelepanuavaldusi tehtud soosingu tagamiseks, suhete loomiseks ja truuduse näitamiseks. Kinkimine teeb meele rõõmsaks nii kinkijal kui kingituse saajal.

Eit teeb mulle suure vorsti, sarvilise saiapätsi, taat toob linnast lastelehe, aabitsa ja jõulumehe... need Reinhold Kamseni read, mille Juhan Aavik viisistas, viivad meid tagasi eestlaste jõulukingitute tegemise kombe algusaegadesse 19.–20. sajandi vahetusse. Toona tehti kingitusi vähe, kuid üldjuhul olid need praktilist laadi eluks tarvilikud asjad. Mõned eriti erilised jõulukingitused võisid muuta noore inimese elu – mäletate viiulit, mille õpetaja Laur kinkis nukra loomuga Arnole?

Oma lapsepõlves tundsin samuti rõõmu vähesest – Nõukogude ajale ebatüüpilisest värviliste piltidega tõlke-aimeraamatust "Meie meeled ja maailm" või värviliste pastapliiatsite komplektist piisas, et tunda pühadest kaua rõõmu ja mäletada kinkijaid tänaseni.

21. sajandi tarbimisajastu on meid üle kuhjanud asjadega, milledest paljudel pole oma erilist ja ainukordset lugu, mida aastate pärast meenutada. Kinkimisest on saanud vältimatu kohustus ja sund – jõulukaupade reklaamid hakkavad meid lämmatama juba oktoobrist-novembrist, tarbetut pudi-padi toodetakse ja kingitakse rohkem kui kunagi varem.

Mis oleks, kui kingiks oma lähedastele rohkem kultuurielamusi, emotsioone ja koosoldud aega, kauneid jõulumälestusi, mis soojendavat südant ja peavad kinkijat tänuga meeles veel aastate takka. Ühest uuest jõulehtest kodusel jõulupuul piisab, et uus aasta tuleks õnnelik, ütles minu Läti vanatädi.