Inimesed annetavad väga erinevatel põhjustel. Mõnda ajendab soov midagi paremaks muuta, teise paneb rahakotiraudasid paotama mure omaenda kuvandi pärast. Numbritele otsa vaadates on Eesti inimesed tõusnud viimase kümne aastaga maailma riikide viimasest kolmandikust esimesse. Näiteks kui 2013. aastal annetasid eestlased ligikaudu 31 miljonit eurot, kasvas see summa möödunud aastaks pea 47 miljoni euro võrra. Kõnealust indeksit koostava Charities Aid Foundationi andmetel teeb see Eestist ühe selle perioodi kiirema kasvuga riigi.

Sedavõrd kõnekam on asjaolu, et kui 2022. aastal annetasid Eesti inimesed vabaühendustele kokku ligi 96 miljonit eurot, langes rekordsuur annetuste summa 2023. aastaks 18 miljoni euro võrra. Sellest 11 miljonit moodustasid ettevõtete tehtud annetused.

Nii Tartu Ülikoolis annetamiskäitumist uuriva doktorandi Sille-Liis Männiku kui ka Praxise tegevjuhi Urmo Kübara hinnangul tuleks 2022. rekordaasta annetusi ja kõrget kukkumist vaadata Ukraina sõja kontekstis. "Kuigi 20-protsendine langus on suur, oli see pigem oodatav ja kooskõlas ka muu maailma kogemusega. Erakordsed sündmused, nagu suured loodusõnnetused või meil täiemahulise sõja algus Ukrainas, aktiveerivad annetajaid, kuid kõik neist ei jää annetama, isegi kui põhjus, miks annetati, pole veel kadunud," selgitas Kübar.

Männik kinnitas, et inimesi toovad annetuskastide juurde päevakajalised probleemid. See tähendab, et kui õhus on teemad, mis kogu ühiskonda emotsionaalsel tasandil kõnetavad, peegeldub see nii era- kui ka juriidiliste isikute puhul annetajate arvus ja annetussummas.

Ehkki 18 miljoni euro suurune langus torkab teravalt silma, pole kahe aasta pealt võimalik öelda midagi pikaajaliste suundumuste kohta. Samas näitab 5–10 aasta võrdlus nii annetajate hulgas kui ka vabaühenduste deklareeritud annetuste summas kindlat kasvujoont, kus 2022. aasta paistab lihtsalt silma erakordselt hea aastana. 2023 oligi viimase kümnendi jooksul esimene kord, kui vabaühendustele annetatud summa võrreldes aasta varasemaga vähenes.

Valdkonniti olid möödunud aastal suurimad annetuste kogujad usulised ühendused. Neile tehti ligi kolmandik annetustest. Tervisehoiuga seotud asutustele anti kõigist annetustes 12 protsenti ning hariduse ja teaduse vallas tegutsevate vabaühenduste kukrusse jõudis 11 protsenti.

Kokkuvõttes vastas iga-aastases World Giving Indexis, kus päritakse, kas inimesed annetasid küsitlusele eelnenud kuul raha heategevuseks, "jah" 41 protsenti Eesti täisealistest. See paigutab Eesti 150 riigi võrdluses ühele pulgale näiteks Läti, Soome, Venemaa ja Nepaaliga. Esikolmikust leiab Indoneesia (90 protsenti), Myanmari (78 protsenti) ja Malta (74 protsenti). Samas jäävad Läänemere piirkonna liitlased Leedu (16 protsenti) ja Poola (15 protsenti) sootuks viimastesse veergudesse.

Kübara sõnul tuleb kõnealuse uuringu puhul silmas pidada, et jutt käib annetajate hulgast, mitte summadest. Näiteks annetab 61 protsenti USA inimestest kokku rohkem kui 90 protsenti Indoneesia elanikkonnast. "Võrdlusest näeme, et nii väga kõrge kui ka madala annetamisaktiivsusega riikide seas on nii rikkaid kui ka vaeseid ja erinevate poliitilise režiimiga riike. Selle põhjuseid tuleks eeskätt otsida annetamiskultuurist ja traditsioonidest. Neis omakorda on osa religioonil, vabaühenduste rollil ühiskonnas ja nende tegevuse mainel," nentis Kübar.

Muutused annetamiskäitumises

Annetamiskäitumise muutuste üle saab vaid spekuleerida, sest otseselt ja põhjalikult keegi seda uurinud pole. Sille-Liis Männiku sõnul on samas igasuguse annetuste tegemise puhul oluline roll sellel, millised on inimeste rahalised võimalused või kuidas neid tajutakse. "Ühelt poolt on Eesti maailma mõistes väga rikas riik. Meil läheb justkui hästi ja ootame, et meil läheks aina paremini. Selle taustal on praegustes majanduslanguse tingimustes väga loogiline, et ka annetused vähenevad," sõnas psühholoog.

Näiteks on teada, et inimesed annetavad rohkem siis, kui neil on aega, ruumi ja võimalusi mõelda teemadele, mis on nende enda heaolust kaugemal. Kui iga kuu peab aga pead murdma, kas söök üldse lauale saadakse või kuidas tasutakse järgmise kuu arved, muutub ka teiste heaoluga arvestamine keerulisemaks.

Üksikisikute lõikes väheneski möödunud aastal eelkõige väiksemate ehk tavaliselt ka juhuslike annetajate osakaal. Suuremad annetajad andsid seevastu võrreldes varasemaga isegi rohkem. Kui üksikisikutest annetajate hulk vähenes viiendiku võrra siis annetuste summa vaid neli protsenti, küündides 2023. aastal 32,2 miljoni euroni. Männiku hinnangul võibki see kõneleda tõsiasjast, et suuremaid annetajaid mõjutab ebakindlus majanduses vähem kui väiksemaid.

Urmo Kübara sõnul on väikeannetajad eeskätt olulised seepärast, et nad tagavad heategevuse demokraatlikkuse. Pealtnäha poleks justkui vahet, kas vajalik summa tuleb ühelt või tuhandetelt annetajatelt, kuid tugev kogukonnatoetus võib olla tähtis tagasisidemehhanism annetuse kogujale.

Teisalt on sellel tema hinnangul mängida oluline roll ühiskonna üldisemas tugevuses ja tervises: "Kas inimesed tajuvad ennast osana probleemide lahendajatest või pigem sellistena, kellest ühiskondlikus elus midagi ei sõltu ning pigem eeldavad ja ootavad, et teised midagi teevad. Mina kindlasti eelistan elada ühiskonnas, kus valitsev mentaliteet on pigem "teeme ära", kui et "tehtagu ära"."

Kõige rohkem kahanesid möödunud aastal aga ettevõtete annetused. Kui 2022. aastal poetasid nad annetuskasti ligi 28 miljonit eurot, siis 2023. aastal 16,7 miljonit. Kübara sõnul põhjendavad nemadki seda ennekõike majandusega: "Selle kohta pole uuringuid, aga annetuste kogujad suhtlevad ettevõtetega ja küsivad selle kohta. Siis tuuakse muidugi ühe põhjusena kehvemat ja ebakindlamat majandusolukorda".

Statistikale otsa vaadates ei saa tema hinnangul samas öelda, et Eesti ettevõtted oleks ka majanduslikult parematel aegadel väga palju annetanud.
Kübara sõnul ongi muutused annetamiskäitumises seotud objektiivsetest näitajate asemel pigem sellega, millisena nähakse heategevuse rolli ühiskonnas ja enda rolli annetajana. Näiteks annab Eestis keskmine annetaja aastas heategevuseks 60 eurot, mis teeb ühe kuu kohta viis eurot. Samas ei vähendaks tema hinnangul ilmselt oluliselt sama annetaja majanduslikku heaolu ka selle asemel iga kuu kümne euro loovutamine.

Skandaalide mõju

Omaette küsimus on seegi, mil moel mõjutasid annetamiskäitumist Johanna-Maria Lehtme ja Henri Laupmaa ümber prahvatanud skandaalid. Sille-Liis Männiku hinnangul võivad need avaldada mõju annetajate usaldusele. "Mul peab olema päris hea arusaam sellest, mis minu annetusest saab. Igasugused skandaalid raha väärtkasutuse kohta ei mõju annetusi koguvate organisatsioonide usaldusväärsusele hästi. Kui näiteks ettevõte teeb suurema annetuse ja see organisatsioon on varem pool rahast enda tasku pistnud, on see risk, millega tuleb annetajal arvestada," selgitas psühholoog.

Urmo Kübara sõnul tuleb samas silmas pidada, et säärased väärkasutused, ehkki alati õigustamatud, on harvad ja puudutavad vaid väikest osa Eesti heategevusest. Tema hinnangul pole Slava Ukraini, mille puhul kahtlustatakse umbes 400 tuhande väljapetmist ning toeta.me, kus läks kaotsi 225 tuhat ja millest oli suve lõpuks tagastamata veel 16 protsenti, laiendamine kõigile annetuste kogujatele õiglane.

"Eestis ei ole asjad kindlasti halvasti või halvemini kui mujal, pigem vastupidi. Seniste juhtumite loogika võiks anda meile kindlust, et kui need juhtuvad – lõpuni ei saa nende juhtumist välistada, sest kus liigub raha, seal tekib osal inimestest ka kiusatusi –, tulevad need meie väikeses ja üsna läbipaistvas ühiskonnas ka kiiresti välja. See võiks anda annetajatele pigem kindlustunnet," selgitas Kübar.

Ehkki kõnealustel skandaalidel on oma mõju olemas, ei seostaks ta 18 miljoni suurust annetuste kogusumma vähenemist nendega. "Pigem on meil kalduvus selliste juhtumite mõju ülehinnata ja alahinnata muid tegureid. Nüüdseks küll tegevuse lõpetamisest teatanud Slava Ukraini kogus ka eelmisel aastal üle miljoni euro. See on summa, millele enamik Eesti vabaühendusi kunagi lähedale ei jõua," sõnas Kübar.

Sarnasele järeldusele jõudsid ka möödunud aastal avaldatud teadustöös annetamiskäitumise ja raha väärkasutamise seoseid uurinud Ameerika teadlased. Nende järeldusel karistavad annetajad küll väärkäitumisega silma paistnud ühinguid, ent teevad seda vähem, kui organisatsioon pettuse ilmnedes oma tegevust muudab. Sellele aitab omakorda kaasa avalik tähelepanu. Kübara hinnangul aitas Slava Ukranini juhtum nihutada paljude heategevusühingute fookuse sellele, kuidas end raha väärkasutuse eest kaitsta.

Altruism või isiklikud huvid?

Sille-Liis Männiku sõnul võib annetamise põhjused jagada ajendi põhjal laias laastus kaheks. Ühelt poolt on inimestel erinevad altruistlikud ja endast kaugemale ulatuvad eesmärgid. Muuhulgas tahetakse esile kutsuda positiivset muutust, pakkudes abi kas mõnele üksikisikule või organisatsioonile.

Teise poole moodustab kompott iseendaga seotud eesmärke, nagu kooskõla väärtuste või minapildiga. "Näiteks mina tahan olla see inimene, kes teeb teiste heaks midagi head. Siia alla käib aga ka annetamisest saadud emotsionaalne hea tunne ja annetamine välise reputatsiooni parandamiseks," lisas psühholoog.

Pühade ajal muudab inimesed Männiku sõnul annetamise osas ärksamaks muutunud keskkond. Ehkki leidub palju neid, kes püsivad aastaringselt annetamisega seotud infoväljas või kellel on püsikorraldused, aktiveeruvad jõulude ajal need annetajad, kes vastavad sagenenud kampaaniatele midagi head teha.

"Esiteks kui ma olen kogu aeg sotsiaalmeedia kampaaniate mõjusfääris, paneb see mind mõtlema, kas peaksin võib-olla annetama või kellelegi jõulukingi asemel annetuse kinkima. Teisalt koostavad inimesed pühade ajal aasta kokkuvõtted ja vaatavad tagasi sellele, mis sai tehtud. Igapäeva virvarrist välja fokusseerimine aitab kindlasti ka mõelda suurematele teemadele, nagu annetamisele," nentis Männik.

Urmo Kübara sõnul on tema lähenemine heategevusele see, et annetaja pole kunagi kellelgi midagi võlgu, nagu ei peaks annetama ka süü- või kahjutundega. Tema hinnangul peaks andma siis, kui olulistele probleemidele on olemas toimivad lahendused, mille elluviimises saab annetaja näha end osalisena. Selle lähenemise järgi pole maksuraha kasutamine riigi ja heategevus erasektoris kuidagi teineteise aseaineks. Normaalses terves ühiskonnas on vaja mõlemat ja kummagi võimalused on teineteist täiendavad.

Üks heategevuse eelistest on tema sõnul see, et erasektor suudab üldiselt reageerida kiiremini ja võtta ka suuremaid riske kui avalik võim. "Näiteks näeme mitmete uute ja kallite ravimite puhul, et kiire abivajaduse aitavad täita annetajad, sest abivajajal pole üldjuhul võimalik aasta või paar oodata. Aja jooksul lisanduvad aga ka need ravimid tervisekassa toetatavate hulka," tõi Kübar näite.

Koostöövorme on aga teisigi. "Kahtlemata ongi teemasid ja tegevusi, mille puhul on pigem normaalne, et need jäävadki toimima kogukondade korraldatuna ja annetajate toel. Riik ei peagi sinna oma nina toppima muul moel, kui ehk annetamist soodustava maksukeskkonna kujundamisega," leidis tegevjuht.