"Teise mätta otsast": 21. sajandi inimene on kohati liigagi puhas
1920ndatel käis Eesti taluelanik saunas ning pesi nägu korra nädalas. Käimlaid enamikus taludes toona polnud. Nüüdseks võib Eesti inimene äärmuslikul juhul aga end liigagi ohtralt pesta, sõnasid perearst Marje Oona ja ajaloolane Heiki Pärdi.
Kust jookseb puhtuse ja mustuse piir, on Heiki Pärdi sõnul sama subjektiivne nagu ilu. "See läheb sealt, kuhu see tõmmatakse. Eri aegadel, eri rahvaste juures, eri kultuurides on see olnud väga erinev," ütles ta Vikerraadio saates "Teise mätta otsast".
Marje Oona sõnul on inimesed oma puhtusetajus küll erinevad, ent arsti vastuvõtule saabutakse reeglina puhtana ning meeldivalt lõhnavana. Arste häirib pigem tugev tubakalõhn või alkoholitarvitamise jääknähud. "Need ei ole võib-olla niivõrd iluküsimused. Need on terviseküsimused ka," tõdes ta.
Mõlemad nõustusid, et inimkond on puhtuse küsimuses läbi teinud suure arengu. "Evolutsioonis see, et meil oleks olnud kasutada seep, on ju olnud murdosa inimkonna olemasolust," märkis Oona. Pärdi sõnul jõudis puhtuse ja tervise seos inimeste teadvusse eriti tugevalt peale Louis Pasteuri mikrobioloogilisi avastusi.
Samas polnud kõigil, sh eesti talurahval võimalik kohe uue teadmise vaimus elama hakata. "Oleme ju olnud pikki aastasadu põlluharijad ja karjakasvatajad. See tähendab, et oleme elanud väga loodusekeskselt igas mõttes," selgitas Pärdi. Viimased paarsada aastat on Eesti tema sõnul siiski käinud suuresti muu Euroopa ja Põhja-Ameerikaga sama jalga.

"Nägu pestakse korra nädalas"
Veel 20. sajandi esimestel kümnenditel kogutud talurahva elutingimusi ja tervislikku seisundit kirjeldav arhiivimaterjal pakkus Heiki Pärdile teemat uurides üllatusi. "Olin täielikus hämmingus, kui lugesin järjepanu sissekandeid, mille tudengid olid teinud, kes käisid taludes, et: Nägu pestakse korra nädalas," sedastas ta. Käsi pesti üleskirjutuste järgi umbes sama sagedusega.
"Mis mind veelgi rohkem hämmastas: Väljakäike, kemmerguid, peldikuid selles külas ei ole ühtegi. Teises külas ka ei ole ühtegi. Kolmandas külas olid mõned," lisas Pärdi. Kuna esialgu uudistas ta vaid Pärnu-Jaagupi kandi materjale, pidas ta seda kohalikuks eripäraks. Vaadates üle Eesti u 15 000 talu hõlmanud täit arhiivi, tõdes ajaloolane aga, et sama pilt valitses kogu riigis.
Uued arusaamad puhtusest imbusid Eesti inimese teadvusesse Pärdi sõnul paljuski 20. sajandi algul koos kooliharidusega. Lastele õpetati, et end tuleb pesta ja karastada, et olla puhas ja terve. Uut haridust saanud tudengid võisid Pärdi hinnangul 1920ndatel talurahva kombeid ja tingimusi kirjeldades ka põlastavalt liialdada. "Samas üldjoontes kindlasti vastas tõele, et talurahva harjumused ei vastanud sugugi uusaegse hügieeni kaanoni põhimõtetele," tõdes ta.

Marje Oona sõnul võis omaaegne peldikunappus mõjuda pigem inimeste tervisele kui ilumeelele. "Hõreasustuses, arvan, et lõhna- ja visuaalsed aspektid võib-olla nii väga inimesi ei häirinudki," osutas ta. Küll aga rajas käte ja väljaheite kokkupuude soodsa pinnase verise kõhutõve ehk düsenteeria levikuks.
Iseseisvusaja jooksul kadus haigus Eestis järk-järgult peaaegu ära, ent Nõukogude ajal tuli koos võõrvägedega tagasi. Oona sõnul oli düsenteeria kõrgaeg sügisel, mil Eestisse jõudsid Kesk-Aasia puuviljad: "Käte hügieenil on päris suur tähtsus selles, et me ei põeks enam selliseid soolenakkusi."
Tagasi loodusesse
Kui 19. sajandi lõpus oli Eesti inimese oodatav keskmine eluiga üle 40 aasta ja sama sajandi algul sai 15-aastaseks alla poole lastest, siis nüüdseks on pilt Marje Oona sõnul palju muutunud. "Suured muutused ongi tulnud sellest, et meil on nakkushaigustesse haigestumine hästi palju vähenenud," märkis ta.
Teisalt tõdes ta, et 21. sajandil võib inimene olla ka natuke liiga puhas. Mikroobe leidub inimese soolestikus vähem ning nende liigrikkus on väiksem. Kuna inimene ei põe enam endistviisi palju nakkus- ega parasiithaigusi, on arstiteaduses sõnastatud nn hügieenihüpotees. "Piltlikult öeldes võib immuunsüsteemil hakata igav. Ta võib hakata endale otsima muud tööd. Ehk teatud autoimmuunhaiguste teket seletatakse sellega, et võime elada mingis mõttes natuke liiga puhtas keskkonnas," avas Oona.

See ei tähenda tema sõnul, et inimesed peaksid taas hakkama laudas end kergendamas käima. Pigem võiks inimene lihtsalt loodusega kokku puutuda. "Lastel peaks olema võimalus mängida mullaga, mötserdada muru peal ning olla kokkupuutes koduloomadega," loetles ta. Täiskasvanul toetaks aiatööd või looduses jalutamine ka vaimset tervist. Samuti ei tähenda hüpotees Oona sõnul, et inimeste immuunsus oleks vanasti olnud parem: "Haigustele vastuvõtlikus oli ka tollal väga suur. Muidu meil ei oleks olnud suremusnäitajad nii suured."
Heiki Pärdi tõdes oma uuringute valguses samuti, et tänapäeva inimene võib elada liiga puhtalt. "Tundub küll olevat ketserlik mõte, aga kui arstiteadus on samale tulemusele jõudnud, siis ilmselt me ei saa ühest äärmusest teise minna, vaid peame leidma enda ja keskkonna vahel mõistliku tasakaalu," arutles ta. Temagi nõustus, et lapsed peaksid õues mudaga mängima. "Kui vanemad ei luba, siis vanavanemad ikka lubavad asju, mida vanemad avalikult heaks ei kiida," lisas ta.
Oona sõnul teeks õuesviibimine head ka laste silmanägemisele. Lühinägevuse levikus pole tema sõnul leitud kindlat seost lapse ekraaniajaga. "Samas väga selge seos tuleb sellega, kui palju laps on toas, kus tal on kogu aeg vaja lähedale vaadata – ükspuha, kas ta on siis arvutis või mitte – ja kui palju ta on väljas, kus tema pilgul on pikk maa minna, kus tema silm saab treenituks," selgitas ta.

Puhtusekultuse juured on USA kodusõjas
Tänapäeva inimene kasutab oma kodu puhastamiseks kõikvõimalikku kodukeemiat ning peale koroonapandeemiat on au sisse tõusnud desovahend. Marje Oona sõnul on desovahendil teatud ametites, olukordades ja teatud haiguste ennetusel oma koht. "Samas tavalise seebiga pesemine on tegelikult palju tõhusam nii haiglaolukorras kui ka tavainimese jaoks, kui ta tuleb kusagilt väljast ning istub söögilauda," võrdles ta.
Õnneks ei kinnitanud Eestis tema sõnul kanda kunagi palju reklaamitud Safeguardi ja muud antibakteriaalsed seebid: "Tegelikult tavakodus selliseid antibakteriaalseid puhastusvahendeid, olgem ausad, ei ole üldse vaja kasutada."
Heiki Pärdi sõnul on Safeguardi seebi vaimus puhtusekultus saanud alguse Ameerika Ühendriikidest. Algul seostus see pooleteise sajandi eest otseselt Ameerika kodusõjaga. "Siis järsku avastati, et rohkem inimesi suri haavadesse, kui otseses lahingutegevuses," sedastas Pärdi.
Sealt arenes puhtuselembus Ameerikas niivõrd kaugele, et Euroopat külastama tulles pidasid ameeriklased seda kummastavalt räpaseks. "Nende ettejõudmine võis tulla ka sellest, et nemad olid traditsioonilisest keskkonnast välja tõstetud, traditsioone ja harjumuspärast keskkonda ei olnud enam. Siis nad läksid täiesti uuele tasandile," arutles Pärdi. Nüüd tõdevad ameeriklased tema sõnul kohati ka ise, et on puhtusekultuses äärmuseni jõudnud.
Oona sõnul tuleb bakterihirmu ja sundkäitumuslikku pesemist ette ka Eestis, kuid vähe. "Kui ennast liiga sageli pesta, siis nahk muutub kuivaks. Näeme seda, et võib-olla atoopilist dermatiiti on rohkem," märkis ta. Ehkki selget seost siin tõmmata ei saa, võib nahakuivuse taga olla liiga sage pesemine kuivatavate pesuvahenditega. Kui sageli inimene end pesema peaks, Oona arstina kindlat retsepti ei anna. "Nagu ikka öeldud: elada nii, et endal oleks mõnus ja teistele häirvaks ei muutuks. Siis on okei," ütles ta.

Allikas: "Teise mätta otsast"