"Tänastest uuringutest teame, et inimese aju on välja arenenud väga edukalt töötlema visuaalset informatsiooni ja suhtlust. Võtame seda infot vastu ja tõlgendame seda kordades kiiremini kui ükskõik, mis teises formaadis," ütles Tiidenberg Vikerraadio saates "Teise mätta otsast". Nii arenesid ka piltkirjad välja enne tähestikke. Teisalt võib inimene olla Tiidenbergi sõnul pilte loonud nii kaua, et hoopis inimaju on kujunenud pildilist sisu huvitavaks pidama.

Haasi sõnul oli piltide kraapimine koopaseinale seotud pildimaagia ja pildi väega. "Seda seostati hea õnnega ja mängiti läbi teatud rituaale. Võeti ürgloom ja koopaseinal sooritati fiktsiooniline jaht sellele loomale," kirjeldas ta.

Piltide vägi pole aga Haasi sõnul luhugi kadunud. Saksa kunstiteadlase Horst Bredekampi eeskujul tsiteeris ta üht Leonardo da Vinci mõtet, mille kunstnik kirjutas sedelile oma kinnikaetud teosel: "Ära eemalda katet, kui sa armastad vabadust, sest minu pale on armastuse vangimaja". "Ehk pilt kõneleb ja ennast väljendades nõuab, et vaataja pildile ka reageeriks," avas Haas vabadusekaotuse metafoori.

Tiidenbergi sõnul on piltide väelisus eriti tugev portreede ja autoportreede korral: nende tähendus peitub dialoogis vaataja, looja ja esitatud indiviidi vahel. "Selles oleme ühe mätta otsas, et piltidel on üüratu võim ja on nii olnud 39 000 aastat. [Alates] vanast käejäljest Indoneesia koobastes kuni Leonardo da Vinci ja Michelangeloni, kuni nende piltideni, mis meil mõlemal telefonis albumites on," tõdes Tiidenberg.

Mida sobib pildistada?

Annika Haasi sõnul peab vaataja alati teadma pildi tausta. "Peame arvestama, millisesse kultuurilisse, ajaloolisesse, ruumilisse konteksti see kuulub. Ehk pilt hakkab end looma alles kontekstis: pildil olev ja pildist väljaspool olev vaataja. See on igavene suhe," osutas ta.

Nii võivad 19. sajandil ja veel 20. sajandi alguses tehtud pildid mõjuda tänapäeva vaatajale kummaliselt. Näiteks tunduvad inimesed sajanditagustel piltidel alati tõsised. "See oli põhjustatud tehnika arengust, mis oli algeline. Kuna olid pikad säriajad, siis katsu sa 12 minutit hoida naeratust. Palju lihtsam on olla tõsise näoga," selgitas Haas.

Samuti oli viktoriaanlikul ajastul levinud memento mori fotožanr, kus stuudiosse mindi pildistama koos mõne surnud pereliikmega. Katrin Tiidenberg nõustus, et omal ajal oli see normaalne, ent tänapäeval mõjuks kohatult. "Selfide algusajal toodi ka näiteid, miks need on mitteokei žanr: kaks kõige skandaalsemat olid holokausti memoriaaliselfid ja matuseselfid. Inimesed tegid nendest tänapäevast versiooni: mina ja minu surnud vanaema," selgitas ta. Haas lisas, et pildistatakse kõiki inimese eluetappe, ent on kultuuri küsimus, mida avalikult teistele näidatakse ja mida mitte.

Üks pilt võib muuta poliitikat

Annika Haasi sõnul on huvitav, millise esteetikaga kujutatakse traumat: just praeguses tarbimiskeskses ajas. Näiteks sai üle ilma kuulsaks fotograaf Richard Drew pilt tornidest alla kukkuvast mehest 9/11 katastroofi ajal. "See pilt tõi välja olukorra, kus inimene on täiesti haavatav. Samas massikultuur näitab endiselt pilte, kus inimene saabki konkreetselt surma," arutles ta.

Haasi hinnangul paks just meedias üle vaatama, kuidas traumakogemust n-ö areenile tuuakse. Nii Ukraina sõja kui ka Iisraeli-Palestiina konflikti kohta ilmub pidevalt uusi õudustäratavaid pilte. "Minu arust seda ühel hetkel kuhjub nii palju, et selline dramaatiline pilt muutub tapeediks. Siis tal lõpuks puudub oma mõju, mida tegelikult oodatakse inimkonnalt: et me reageeriks ja lõpetaks sellised konfliktid ära," seletas Haas. Vaataja väsib pidevast pilditulvast ja tunnetab enda jõuetust reageerida. "Siis ongi küsimus meediale, et kas me võib-olla peaks muutma seda pildiedastuse olukorda?" arutles Haas.

Tiidenberg nõustus ekraanimeedia uuringute valguses, et fotorealistlikud pildid on tõepärasemad, tekitavad vaatajas emotsioone ja suudavad vaataja tegutsema panna. "Teiselt poolt on meil täielik fotode ja visuaalide üleküllus," nentis ta. Nii tuli ka tema doktorandi Jaana Davidjantsi Süüria sõja kohta tehtud uuringust välja, et pidevas halbade uudiste voos püüdsid inimesed leida pigem viise kapselduda ja mitte nähtule kaasa tunda. "Lihtsam viis selle kognitiivse dissonantsiga tegelemiseks on öelda, et see pole päris pilt, see on propaganda," sedastas Tiidenberg.

Ehkki tänapäeval räägivad meediauurijad voost ehk n-ö mäslevast pildijõest, kerkivad Tiidenbergi sõnul siiski esile üksikud väga olulised pildid. Nende mõtestamiseks tuleb endiselt käiku lasta klassikalised analüüsitööriistad. "Tuleb vaadata pikalt ühte pilti ja mõelda, miks see nii töötab? Millele ta toetub? Kust ta laenab oma võimu või väge?" loetles Tiidenberg.

Näiteks osutus mõlema saatekülalise hinnangul väga mõjukaks foto Donald Trumpist, kes jäi suvise atendaadikatse järel pildile põlvili ja rusikas püsti. "Esiteks tõi see sündmus USA uue presidendi kui märtri jälle esile," märkis Haas. Teiseks oli meedias levima läinud visuaalidel väga suur mõju valimistulemusele. "Nii, et pildiline vägi täiesti eksisteerib ja mõjutab poliitilisi sündmusi meie ümber täpselt samamoodi," tõdes Haas.

Mugavalt roboti nägu mälestused

Kui aastate eest pidi inimene pildistades piirduma näiteks 36 filmirullikaadriga, siis tänapäeval saab nutitelefoniga teha näiliselt lõputult pilte. Ehkki teoreetikud eeldasid digifotode alguspäevil, et foto kultuurline jõud väheneb, siis tegelikkuses nii ei läinud. "Vanad funktsioonid: mälu, identiteet, kuuluvus, suhted – need on kõik alles," osutas Katrin Tiidenberg. Küll aga on tema sõnul lisandunud suhtlus- ja praktilisemad funktsioonid: "Näiteks ma teen kuvatõmmiseid või pilte millestki, selle asemel, et märkmeid teha."

Tiidenbergi sõnul unustavad inimesed juturobotitest rääkides sageli ära, et tehisaru on nutitelefonidesse ammu sisse ehitatud. Leidub algoritme, mis korrastavad kõvakettale kogunenud topeltpilte, aga ka neid, mis pakuvad viimase kuu sündmustest n-ö esiletõstetud pildivalikut. "Kui saame midagi öelda inimese tehnoloogiakasutusest viimase 40 aasta jooksul, siis seda, et valitseb mugavuse imperatiiv. Alati võidab mugavus," märkis Tiidenberg. Nii laseb inimene end üha vähem häirida, et tema viimase aja mälestustevaliku on kokku pannud robot. Esiletõstetud pildivaliku puhul tasub aga Tiidenbergi sõnul küsida, mis pildid ja miks jättis algoritm kõrvale.

Annika Haas näeb praeguseaja info ülekülluses ohtu inimeste mälule: "Kaotame oma loomuliku, füüsilise mälu. Meie mälu on taskus." Nii on inimestel võimalik igal ajahetkel guugeldada nimesid, aastaarve jne. "Meil on telefon pilte täis, aga lõpuks, kui hakkame midagi sealt otsima, imestame nendesamuste piltide üle ka ise: me juba ei mäleta neid enda loodud pilte," sõnas Haas.