Tallinna Ülikooli osaluskultuuri professor ja sotsiaalmeedia uurija Katrin Tiidenberg tõdes, et poliitilise aktiivsuse mõistet on raske selgitada. Rääkida võib näiteks poliitilisest osalusest ja kodanikuaktiivsusest ning kuigi nende vahel on suur kattuvus, pole need siiski samad asjad. Traditsiooniliselt on poliitiliseks osaluseks peetud näiteks valimas käimist või parteidesse ja nende noorteühendustesse kuulumist. Juba mitu aastakümmet on sotsioloogide, politoloogide ja meediauurijate sulest ilmunud aga uurimusi, mis ütlevad, et tegelikult on poliitiline potentsiaal märksa suuremal hulgal erinevatel tegevustel.

Sel aastal ilmunud rahvusvahelises uuringus võrdlesid teadlased Eesti, Kreeka ja Suurbritannia noori ning uurisid nii neid, kes peavad end ise poliitiliselt aktiivseks kui ka nende eakaaslasi, kes end ise aktivistiks ei pea.

Uuringust tuli välja mitmeid nüansse, mis teevad Tiidenbergi lapsevanema ja õppejõuna üsna nukraks. "Selle põhjal, mida noored meile rääkisid, on mul kohati tunne, et oleme neid alt vedanud," lausus ta Vikerraadio saates "Huvitaja".  Selgus, et Eesti noored tundsid sageli, kuidas neist ei sõltu mitte midagi. Kui noored olid kokku puutunud küberkiusamisega või olid seda pealt näinud, oli neil märksa suurem riski- ja ohutunne.

"Päris palju tuleb esile, et noortel on kogemus täiskasvanutega, kes neile internetis halvasti ütlevad. Stiilis "laps räägib siis, kui kana pissib" või "mis sina üldse asjadest tead, kes sa oled, et siin targutada"," lausus Tiidenberg.

"Ühelt poolt me ütleme, et uus põlvkond peab valimas käima. Kui nad on passiivsemad, siis me arutame, mida teha ja räägime erinevatest pädevustest. Kui nad aga soovivad avaldada arvamust ja omi seisukohti, siis sellele me täiskasvanutena ei näi liiga palju ruumi jätvat," ütles ta.

Selgus ka, et aktiivsetel noorel on toetav pere- ja sõpruskond. Need, kes ei saa kodus või sõpradega mitmesuguseid teemasid arutada, pole ka nii julged sõna võtma ja arvamust avaldama.

"Läänemaailmas on poliitiline aktiivsus levinud noorte seas alates 1960. aastatest, erinevate aktsioonide ja meeleavalduste, aga ka särgil või kotil slogan'ite kandmise näol. Ehk siis on väljendatud oma veendumusi. Meil Eestis ei ole võrreldavat traditsiooni, sest meil oli Nõukogude Liit, kus arvamuse avaldamise eest nimetati pealekaebajaks ja see oli suisa sõimusõna," meenutas ta. Eestis on see kõik siiski kiires muutumises.

 "Tuleviku mõttes võib olla potentsiaalselt ohtlik see, et noored ütlevad, kuidas kohalik päeva- või parteipoliitika ei lähe neile korda. Küll panevad nad tähele, mida ütlevad meie poliitikud, kui nad räägivad teemadel, mis on nende jaoks olulised," sõnas professor. Noorte jaoks on olulised muu hulgas kliimamuutused, LGBT-õigused või sooga seonduvad teemad. Peamiselt lähevadki noortele korda küsimused, mis on seotud õiglusega.

Aktiivsete ja mitteaktiivsete noorte vahe tuli välja ka selles, et kuigi mõlemad pooled ütlesid, kuidas nende jaoks on oluline õiglus ja õiglane ühiskond, siis see, mida nad selle all silmas pidasid, oli erinev.

Aktiivsemad noored leidsid, et kõigi õiguste eest tuleb seista ja kui märgatakse, et kedagi koheldakse halvasti, siis eetilise inimesena tuleks ka teiste õiguste eest seista, mitte ainult enda omade. Seevastu vähemaktiivsed noored leidsid, et õiglane ühiskond on selline, kus kõik on kompromissialtid ja viisakad.

"Mul on meeles üks tsitaat ühelt poisilt, kes tõi näite, et Black Lives Matter- liikumisest. Ta ütles, et neil võib olla õigus, aga nad ei tohiks olla nii sõjakad. See mõnes mõttes võtab hästi kokku mitteaktiivsete seisukoha," tõi Katrin Tiidenberg näite.