Teadlane: Eestis keskkonda jõudvad ravimid ja olmekeemia ohustavad inimeste tervist

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Keemiliste ainete kontsentratsioon veekogudes kipub olema suurem just linnade lähistel. Autor/allikas: Ireen Trummer/Wikimedia Commons

Euroopa Komisjon võtab järgmise kolme aasta jooksul põhjaliku vaatluse alla kümme uut ohtlikku ainet, mis põhjustavad elusorganismides pöördumatuid kahjulikke muutusi, näiteks haigusi või geneetilisi kõrvalekaldeid. Neid aineid võib ohtralt leiduda ka Eesti veekogudes ja mujal looduses. ERR Novaator küsitles sel teemal Tartu ülikooli looduskaitsebioloogia teadur Randel Kreitsbergi.

Kuidas ja miks need ohtlikud ained üldse vette jõuavad?

Nende kümne aine seas on mitmesugused ravimid, uued taimekaitsevahendid ning ka kodukeemiat. Peamiselt jõuavad nad veeringesse ikkagi kanalisatsiooni või põllumajanduse kaudu. Näiteks suur osa ravimitest läbib organismi muutumatul kujul ning jõuab nii läbi kanalisatsiooni ka vette, nende reoveest eraldamine on keeruline või kallis ja hetkel seda sisuliselt ei toimu. Oluline on seegi, et me ei tea kõiki neid tuhandeid potentsiaalselt toksilisi aineid, mis keskkonnas on ja isegi kui suurt osa teame, siis pole mõeldav neid kõiki seirata.

Näiteks oli mõnda aega tagasi suur poleemika beebide piimapudelites sisalduva bisfenool A-ga, mille tulemusena korjati seda sisaldavad plastikust nõud turult ning teavitati, et tuleb kasutada neid, millel on tähis "BPA Free". Praeguseks on plastikutootjad asendanud valemis bisfenool A uue ainega bisfenool K, mille toksilisuse ja mõjude kohta ei ole veel teada, kas ja kuidas see keskkonda ning inimest mõjutab. Sarnaselt spordimaailmaga käib pidev võidujooks dopingukasutajate ehk kemikaalide tootjate ning kontrollimehhanismide vahel. 



Kui ohtlik on hormoonravimite, antibiootikumide, putukamürkide, taimekaitsevahendite ja muude taoliste ühendite jõudmine looduskeskkonda ja kuidas need elusolendeid mõjutavad?

Arst ja loodusteadlane Paracelsus on öelnud, et kõik ained on mürgid, toksilisus sõltub vaid doosist. Isegi kui me oleme võimelised neid aineid keskkonnas avastama ei pruugi nad väikeses koguses midagi halba teha. Kui aga on tegu suure hulga väikesekoguseliste ainete kokteiliga, siis lisanduvad uued mõjud. Näiteks kasutati ibuprofeeni 2009. aastal Eestis ravimiameti andmetel 10 723 kilogrammi, ravimite üht koostisainet diklofenakki aga 1023 kilo. Hormoonravimid näiteks teevad seda, milleks nad mõeldud on: mõjutavad hormonaal- ja närvisüsteemi, seda nii kaladel kui ka nendest kaladest toituvatel inimestel. Samas ei kirjutatud seda retseptiravimit välja ju kaladele ega kalasööjatele.

Näiteks naissuguhormoonide hulka kuuluv ravimipreparaatides sisalduv sünteetiliselt toodetud östradiool põhjustab veeorganismidel probleeme paljunemisega. Üheks selliseks kirjeldatud muutuseks on imposex. See tähendab, et vees leiduvate hormoonpreparaatide tulemusel tekivad isastel kaladel ja ka selgrootutel isassugurakkude sekka ka emassugurakke ja emastel kaladel jälle vastupidi. Teine hormoonravim, rasestumisvastaste pillide komponent östrogeen põhjustab samuti kaladel viljatust. Kõik need ravimid jõuavad veekogudesse kanalisatsiooni kaudu.


Tihti on tegu ka bumerangiefektiga ehk loodusesse paiskunud tehisühendid jõuavad söögilaua kaudu inimestesse tagasi. Milliseid ohte see tervisele või näiteks sigivusele kaasa võib tuua?

Ohud on teoreetiliselt olemas ja ka ajalooliselt on seda eelkõige raskmetallide kontekstis ette tulnud. Suur osa toksilisi aineid on rasvlahustuvad ja kogunevad kalade rasvarikastes kudedes. Õnneks on Läänemere reostatus viimase paari aastakümnega pigem kahanenud ja hetkel ei näe ma põhjust selle argumendi pärast näiteks kala söömisest loobuda.

Sa oled mõõtnud keskkonnareostust kalades. Kuidas on üldiselt Eesti seis vees sisalduvate keskkonnamürkide osas ja milline on see võrreldes muu Euroopaga?

Läänemeri on üks maailma enim reostunud meresid. Olen hinnanud meie rannikumerede kalade tervisekahjustusi, mille üheks tekitajaks on olnud toksilised aineid. See tähendab, et tegin nö arstlikku kontrolli ja hindasin seeläbi elukeskkonna puhtust ja kvaliteeti. Kokkuvõtvalt võib öelda, et Läänemere siseselt on meie kalad pigem paremas seisukorras ja tervemad ning toksilise reostuse poolt vähem mõjutatud. Mis on ju hea. Samas, meri on meil üks ning riigipiiride tõmbamisel ses osas palju mõtet ei ole. Läänemeri on kinnine meri, väga piiratud veevahetusega ning toksiliste ainete sisaldus peaks just selle kinnisuse pärast siin väga teravdatud tähelepanu all olema.


Kas on ehk mõned paigad, kust poleks mõistlik kala püüda? Võib-olla on ka mürkidele vastuvõtlikumad kalaliigid?

Mürke leidub rohkem rasvarikkamates kalaliikides, näiteks räimes ja lõhilastes. Ahven ja haug on väiksema rasvasisaldusega kalaliigid, kes siis sellest lähtuvalt võiksid olla puhtamad. Ka on kalasiseselt mõned piirkonnad rasvarikkamad: kõhuääred, nahk ja nahaalune rasvakiht. Samuti on üldiselt mageveekalad vähem reostunud, kui merekalad. Eestis ma kala söömisel seda oluliseks teemaks ei pea ning muretsemiseks põhjust ei näe. 


Keskonnamürke leidub rohkem rasvarikkamates kalaliikides, näiteks Eesti rahvuskalas räimes. (Foto: Olev Mihkelmaa/Wikimedia Commons )

Kuidas saaksid inimesed ise vältida ohtlike kemikaalide keskkonda jõudmist ja kas siin aitaks kaasa näiteks parem reoveepuhastussüsteem?

Ma ei tea, kui kallis ja tehniliselt võimalik näiteks ravimite reoveest eraldamine oleks. Mõni aasta tagasi Merike Lillenbergi Eesti maaülikoolis kaitstud doktoritöö kirjeldas, kuidas reoveesettest valminud kompost sisaldab ravimijääke, seega on oht seda komposti taimekasvatuses kasutades süüa taimede kaudu need ained endale sisse.

Teadlikud tarbijad saavad kasutada kodukeemiat, mis sisaldab vähem keskkonnale ja inimesele ohtlikke toksilisi aineid. Samuti sööme arvestatava koguse taimekaitsevahendeid sisse toiduga. Paljud toksilised ained kanduvad emalt lapsele ka rinnapiimaga. Kahjuks on teadlikkus väike ja sellekohase info leidmiseks peab huviline kõvasti vaeva nägema. Näiteks seesama bisfenool A kampaania mõjus hästi. Ka on hakatud jälgima parabeenide sisaldust kreemides-šampoonides ning inimesed peavad üha enam silmas seda, kust nende toit pärit on ja milliste põhimõtete järgi kasvatatud. Kirjutan parajasti raamatu käsikirja, mis oleks kemikaalide osas juhendmaterjal just igapäevaseks kasutamiseks.

Kui piisavaks hindad keskkonnale ohtlike kemikaalide seiret Eestis, just vee puhul?

Kemikaalide seire korraldamine ja selle piisavuse määramine on keskkonnaministeeriumi haldusalas. Nemad teavad kõige täpsemalt, millised kohustused Eesti riigil on seire läbiviimisel ja kuidas neid järgitakse. Kui vaadata tänast seisu, siis täidetakse kemikaalide seire osas ilmselt miinimumprogrammi, võimaluste piires seda täiendades. Teadlasena ei saa ma olemasoleva andmestikuga rahul olla ning näiteks merereostuse kajastamisel teadustööde raames on andmed meie merealade reostatuse kohta kahtlemata kehvad.

Randel Kreitsberg töötab ühtaegu Tartu ülikooli zooloogia osakonna teaduri ning haridus- ja teadusministeeriumi programmijuhina. Mullu kaitses Kreitsberg TÜ loodus- ja tehnoloogiateaduskonnas väitekirja "Uued suunad keskkonnareostuse hindamisel kasutades kalade biomarkereid".

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: