Lund sajab. Õues on miinuskraadid. Esimesed suusarajad on taas avatud. Üha suurem on tõenäosus, et osaleda saab ka kuu aja pärast toimuval 45. Tartu maratonil. Olgu maratoni läbimise ja looduse nautimise rõõmuga kuidas on, arvestatav hulk osalejatest läheb maratonile oma varasemate aastate tulemust üle sõitma või naabrimehe ja -naisega võistlema. See tähendab, et suuskade alla pannakse maksimaalset libisemist võimaldav fluori-sisaldav määre.

Meid ümbritsev maailm sisaldab hulgaliselt toksilisi aineid. Tõsi, kõigi nende pärast ei jõua ja pole vajagi muretseda. Perfluorokemikaalid (PFC) on vett, rasva ja mustust tõrjuvad keemilised ühendid, mida leidub lisaks suusamääretele ka spordirõivastel, mänguasjadel (keelatud või piiratud kasutamisega) ja toidupakendites (kiirtoidupakendid, mikrolaine-popkorni pakid jm). Isegi kui suusaentusiast laseb oma suusapaari määrida professionaalidel ja ise määrdeaurudega kokku ei puutu, jõuab tuhandete suusapaaride alla pandud määre harrastuse tulemusena keskkonda.

Teaduslikke töid erinevate igapäevakasutuses olevate kemikaalide kohta on tehtud sääsetõrjevahenditest lennukikütusteni – ega ühtegi kemikaali ilma vastavate uuringuteta toomisesse lubatagi. Nii võib teadusandmebaasidest leida üht-teist ka suusamäärete inim- ja keskkonnamõju kohta.

Inimeste puhul on uuringud keskendunud eeskätt professionaalsetele suusamäärijatele, kes kemikaalidega tihedamini kokku puutuvad. Keskkonnauuringutes on luubi alla võetud populaarsed suusakuurordid.

Uuringud leidsid, et suuskade määrimisega tegelevatel inimestel võib periooditi veres sisalduvate toksiliste ainete hulk olla enam kui 20 korda kõrgem, võrreldes suusahooldusega mitte tegelevate inimestega. Mõistetavalt vähendab kaitsevahendite kasutamine määrdeaurudes olevate PFC-de verre kogunemist.

USA tootja Purl valikus on ka keskkonnasõbalikud suusamäärded. 

Samal ajal näitab Slovakkia ja Norra suusakuurortides tehtud teadustöö, et arvestatav osa suuskadelt maha hõõrutud ja nii keskkonda jõudnud suusamääretest on kogunenud lõpptulemusena männiokastesse.

Slovakkia mändidest sisaldasid suusamääretest pärinevaid toksilisi aineid kuni 93 protsenti ja Norras vastavalt 66 protsenti puudest. Teadlased pakuvad, et männiokkad on seeläbi heaks indikaatoriks keskkonnareostuse üldise taseme osas ja soovitavad ka edaspidi puude otsast laborianalüüsideks proove koguda.

Tartu ülikooli ökotoksikoloogina soovitan ka omalt poolt suusapiirkondade kuuse- ja männiokastest teed mitte keeta.

Suusamäärdeid toodetakse tonnides ja võib julgelt väita, et suurem osa sellest lõpetab kasutamise tulemusena looduskeskkonnas. Mõned määrde tootjad (nt Purl) on turule lasknud ka PFC-sid mitte sisaldavaid määrdeid ja nende libisemisomadused jäävad kasutajate hinnata.

Loodusesõpradele (ja määrdemeeste tervise pärast muretsejatele) võib soovitada kalli ja mürgise fluor-määrde asemel tavalise parafiini kasutamist või suuskade sikeldamist (suusapõhja mehhaaniline töötlemine, ka Kuzmini meetod).

Igaks juhuks toonitan siia lõppu, et inimene puutub mitmesuguste mürkidega kokku igapäevaselt, autode heitgaasidest ja ajalehtede trükivärvini – ning eelnev tähenda, et suusatamine kohe tohutult keskkonda reostav harrastus on ning suusamääretega kokku puutumisel ootab inimest pikk ja piinarikas surm. Sellegipoolest on kasulik teada, mida ümbritsev maailm sisaldab. Lõppkokkuvõttes teeb maratoni rajal tulemuse ikkagi suusataja, mitte määre.