"Euroopa vetikatööstus on alles noor ja lapsekingades. Euroopa püüab ülejäänud maailmale järgi jõuda, aga see ei ole ilmselt võimalik," ütleb Tartu Ülikooli molekulaar- ja rakubioloogia doktorant Tanel Ilmjärv. Punavetikaid väärindava ettevõtte Vetik OÜ asutaja osales rahvusvahelises uuringus, kus kaardistati vetikatööstuse käekäiku Euroopas. Täpsemalt vaadeldi, kui palju kasvatatakse mikro- ja makrovetikaid ning lugejale toidulisandina tuttavat tsüanobakterit spirulina.

Eestigi kompab võimalusi

Kui palju täpselt Euroopas kõiki kolme kultuuri kasvatatakse, Tanel Ilmjärv öelda ei oska, sest enamasti on selle kohta keeruline infot hankida. Küll aga toodab Euroopa vetikaid võrreldes muu maailmaga tema sõnul väga vähe. "Meie artikli tulemuste põhjal võiks arvata, et makrovetikat kasvatatakse umbes 1000 tonni ja mikrovetikat koos spirulinaga suurusjärgus 200–300 tonni, aga need numbrid võivad olla ekslikud," selgitab ta.

Ühtekokku kaardistasid uurijad ära 447 vetikate ja spirulina tootmisüksust 23 riigis. Neist ettevõtetest toodab üle poole kas mikrovetikaid või spirulinat. Makrovetikate kasvatus sõltub suuresti looduslikust juurdekasvust, sest ehkki üha rohkem makrovetikaid kasvab maismaal, korjatakse 68 protsenti neist siiani veekogudest. Makrovetikate kasvatamises on eesrinnas Prantsusmaa, Iirimaa ja Hispaania, mikrovetikate osas aga Saksamaa, Hispaania ja Itaalia. Spirulina tuleb Euroopas eeskätt Prantsusmaalt, Itaaliast, Saksamaalt ja Hispaaniast.

Eestiski on Ilmjärve sõnul katsetatud mikro- ja makrovetikate kasvatamist suuremal ja väiksemal määral. Ehkki Eestis veel vetikaid tööstuslikult ei kasvatata, leidub meil ettevõtteid, kes selle arengusuunaga tegelevad. "Minu arvates ministeeriumid on vetika kasvatamise arendamisest huvitatud ja koostööaltid," tõdeb Ilmjärv. Samuti on tema sõnul loomisel uus Eesti mereala planeering, mis arvestab nii vetika-, kala- kui ka karbikasvatusega.

Vetikatööstusel on mikrobioloogi sõnul tulevikuks palju potentsiaali ning tulevikus leiame vetikaid üha enam oma toidulaualt ja muudestki toodetest. Ta lisab, et vetikatööstus sobib hästi rohemajanduse ja puhta tootmisega. "Näiteks ei raiska merevetika kasvatus puhast vett, ei konkureeri maapinnale ja parandab merede elukeskkonda, vähendades vees leiduvate toitainete hulka," loetleb Ilmjärv põhjuseid.

Maismaal saab puhtama veetaime

Nagu öeldud, kaardistas äsjane uuring, kuidas kasvatatakse Euroopas kolme kultuuri: mikro-, makrovetikaid ja spirulinat. Mille poolest need üldse omavahel erinevad? "Mikrovetikad on enamasti üherakulised eukarüootsed organismid, mis elavad vees ja fotosünteesivad," selgitab Tanel Ilmjärv. Rakutasandil on mikrovetikad tema sõnul silmale nähtamatud. Kui aga mikrovetikakultuur tihedamaks kasvab, omandab see vastavalt oma tüve sünteesitud ühenditele mingi värvi.

Lugejale on arvatavasti tuttavamad makrovetikad ehk veetaimed. "Kuigi spirulina on paljudele tuttavaks saanud, siis tehniliselt ei ole tegu mikrovetikaga, vaid fotosünteesiva bakteri ehk tsüanobakteriga," kirjeldab Ilmjärv kolmandatki kultuuri.

Mikrovetikaid ja spirulinat kasvatatakse mikrobioloogi sõnul väga erinevatel eesmärkidel. "Algselt pandi põhiline rõhk kütuste tootmisele, kuid varsti sai selgeks, et kulutõhus on toota erinevaid kõrge lisandväärtusega tooteid," seletab ta. Kõrge lisandväärtusega tooted on enamasti toidulisandid, ent ka sööda koostisosad, värvipigmendid ja muud aktiivühendid.

Vetikatööstus kasvatab vetikaid nii kunstlikult loodud maapealsetes inkubaatorites kui ka meres. Kui meres kasvatatakse ainult taime mõõtu makrovetikaid, siis maismaal saab Ilmjärve sõnul mitmel põhjusel kasvatada nii mikro- kui ka makrovetikaid "Näiteks kunstlikes tingimustes saab paremini kontrollida kasvutingimusi, mis mõjutab otseselt vetikas tekkivate ühendite hulka," toob ta näite.

Samuti reostuvad maismaal kasvanud kultuurid vähem soovimatute organismidega. Säärane kultuuripuhtus on Ilmjärve sõnul eriti oluline just mikrovetikate puhul. "Teatud mikrovetikad võivad kasvu jooksul erinevaid mürkaineid toota ja seega olla inimestele ohtlikud," seletab ta.

Kuigi makrovetikaidki kasvatatakse kunstlikult parema liigipuhtuse eesmärgil, on nende tööstuslikul kasvatamisel veel teine põhjus. Nimelt pole looduslike vetikate korjamine Ilmjärve sõnul tööstuslikult jätkusuutlik. Samuti võib kontrollimatu korje seada ohtu vetikate looduslikud kooslused. "Paljusid huvipakkuvaid liike ei ole vajalikes kogustes saadaval, seega sektori arendamiseks on kasvatamise arendamine hädavajalik," tõdeb mikrobioloog.

Tanel Ilmjärv ja kaasautorid kirjutavad vetikatööstusest ajakirjas Frontiers in Marine Science.