Ookeanide hapestumine moonutab kalade nägemist, ajab nad segadusse, muudab kalad julgemaks või hüperaktiivseks ning paneb nad ujuma mõnel juhul ujuma isegi otse kiskjate lõhna suunas. Süsihappegaasi kahjulikule mõjule viitasid mitmed viimase kümnendi jooksul ilmunud teadustööd. Neist paari tulemusi on kajastanud ka ERR Novaator.

Kõik kokku võttes võiks viia juba pelgalt ookeanide hapestumine korallrahudel elavad kalad huku äärele. Hiljuti ilmunud eelnevatest töödest põhjalikum ja läbipaistvam uuring vihjab siiski, et hirm oli ülepaisutatud.

"Tahtsime vaid aru saada, mis täpselt kalad kirjeldatud viisil käituma paneb. Oli väga ebatavaline, et mõju oli nii tugev ja suurem osa kaladest käitus täpselt samal viisil. Seda näeb looduses haruharva. Mina polnud näinud seda mitte kunagi üheski bioloogiaeksperimendis," meenutas Josefin Sundin, Rootsi Põllumajandusteaduste Ülikooli teadur ERR Novaatorile antud intervjuus.

Teadlaste algne plaan kukkus juba eos läbi. Kalad käitusid süsihappegaasiga rikastatud vees täpselt samamoodi, kui muutmata maailmamere vetes. Teiste töörühmade kirjeldatud hädadest polnud jälgegi.

Järgnenud kolmel aastal uuris Sundin kolleegidega kuute liiki kuuluva enam kui 900 kala käitumist. Otse Suure Vallrahu põhjaosast püütud või Austraalia akvaariumitest pärit kaladele anti happelisema veega kohanemiseks aega vähemalt neli päeva.

Lõpuks uuris Sundin kolleegidega, kuidas said kalad hakkama lihtsas T-labürindis ja mida tegid nad kiskjate lõhna peale. Iga katset filmiti ja analüüsiti tulemusi hiljem arvutiga. Taas ei näinud nad mingit märkimisväärset mõju, seda nii liikide kui ka kalade eri arengustaadiumite lõikes.

"Olin meie tulemuste suhtes alguses üsna skeptiline. Katseid oleks pidanud olema hõlbus korrata. Ehk läheb meil tarvis lihtsalt rohkem kalu? Kuid ei, mõnikord nägime küll soovitud mõjust õrna jälge, kuid järgmisel aastal kadus see taas ära," lisas Sundin.

Katseid kirjeldava uurimuse ilmumise ajaks oli teadur veendunud, et töörühma tulemused peavad paika. Kolleegide põhjendamatu kriitika vältimiseks tegi töörühm kogukonnale kättesaadavaks kõik algandmed.

Deakini Ülikooli dotsent ja uurimuse esimene autor Timothy Clark nentis, et inimesed võivad süüdistada neid nüüd kliimamuutuste eitamises. "See ei pea üldse paika. See on tõsine probleem ja ookeanide hapestumine on mõnedele liigirühmadele laastav. Tulemustest nähtub ainult, et süsihappegaasi sisalduse kasv ei mõjuta sajandi lõpuks kalade käitumist," laiendas Clark.

Nähtuse uurimiseks eraldatud miljoneid eurosid ja dollareid tuleks kasutada tema hinnangul edaspidi pakilisemate probleemide lahkamiseks.

Katsete korratavus ja replikatsioonikriis
Ühtaegu kompas Sundini ja Clarki töö nüüdisaegse teadussüsteemi ühte suurema mõjuga kasvuvalu. Viimastel kümnenditel on premeerinud see teadlasi eeskätt uute ja põnevate teadustulemuste avaldamise eest. Eelnevate teadmiste kontrollimiseks jääb vähem aega, mistõttu püsivad ekslikud tulemused kirjanduses kauem. See võib viia aja ja raha raiskamiseni. Valeks osutunud töö autorid ei pruugi olla pahatahtlikud. Väärate tulemusteni viib ka puhas juhus.

Kuigi teadusajakirjad avaldavad kriisi ilmsiks tuleku järel korduskatsete tulemusi sagedamini, jagub Clarki sõnul arenguruumi. "Olen näinud viimastel aastatel vist ainult ühte uurimistoetust teiste katsete kordamiseks ja see oli väike," laiendas dotsent. Piltlikult tuleb leida loomingulisi lahendusi, et siduda seda uute ja huvitavate projektidega.

Ühtlasi võib oodata, et proovile pandavate uurimuste autorid pole saadud tulemuste või teadlaste tööga rahul. Vaidlus võib tekkida kasvõi korduskatsete üksikasjade üle. Näiteks ühe proovile pandud ja 2010. aastal ilmunud töö autor Philip Munday tõi ajakirjas ScienceNews välja, et nende kasutatud kalad kasvasid laboris, Sundin püüdis neid seevastu vabast loodusest.

"See on justkui õunte ja apelsinide võrdlemine," märkis Munday. Samas on jõudnud tema töörühm võrreldavalt selgete tulemusteni ka vabas looduses kasvanud kaladega. "Need on õunad mis õunad," viitas Clark.

Teistel juhtudel osutus algses töös antud juhiste rida-realt järgmine otseses mõttes võimatuks. Näiteks viitas vette tilgutatud värvaine, et kirjeldatud veevoolu kiirusel hakkas tavaline ja selle kõrval olev süsihappegaasiga rikastatud vesi segunema. "Oleksime võinud teha eksperimendi täpselt samamoodi, kui teaduslikus mõttes oleks olnud selle väärtus otse öelduna lihtsalt naeruväärne," sõnas Sundan.

Sundani ja Clarki töörühm uuris sedagi, milliseks peaksid olema taoliste katsete käigus kogutavad algandmed. Tulemused olid murettekitavad "Simulatsioonide põhjal on paljude eelnevate tööde tulemused liiga tugevad ja puhtad. Selleks tarvilike algandmete kogumine on peaaegu võimatu," tõdes Sundan.

---
Clarki ja Sundani hinnangul võib uue töö valguses paljutõotavale uurimissuunale ehk kalade käitumise ja vee happelisuse vaheliste seoste uurimisele vähemalt esialgu joone alla tõmmata.

Selle asemel tuleks keskenduda pakilisematele kliimamuutustega seotud probleemidele. Muu hulgas tuleks paremini mõista, kuidas mõjutavad kalade eluolu näiteks kuumalained ja maailmamere üldisem soojenemine. Ühtlasi tuleks hakata uurima erinevate stressitekitajate koosmõju, mis iseloomustab päris loodust.

Dotsent kellegi täiendavate korduskatsete tegemisel kätt ette ei pane. Seda isegi juhul, kui neid viivad läbi kahtluse alla seatud tööde autorid. "Ent seda tuleb teha täiesti läbipaistvalt ja kõikehaaravalt. Kui järeldused on neile meeltmööda, eemaldan meie töö teaduskirjandusest rõõmuga. Kui nad oma tulemusi korrata ei suuda, ootan sama nendelt. Praegu on kõik segaduses," lisas Clark.

Uurimus ilmus ajakirjas Nature.