Väikesed kalad ei leia happelises vees kodukohta   ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Lates calcarifer.
Lates calcarifer. Autor/allikas: Ginkgo100/Wikimedia Commons

Mull-mull-mull-mull, väiksed kalad, kus on kodukoht? Austraalia teadlased väidavad, et kui maailma mered liiga happeliseks muutuvad, siis läheb väikestel kaladel kodukoha leidmine raskeks.

Tullio Rossi Adelaide'i ülikoolist ja ta kolleegid kirjutavad Londoni Kuningliku Seltsi toimetistes, et kui merevesi hakkab sisaldama nii palju süsihappegaasi, kui mõned keskkonnamudelid sajandi lõpuks ennustavad, siis ei suuda noored kalad enam hästi endale head elupaika või ka ajutisemat varjupaika leida, sest nende ajus leiavad aset muutused, mis ei lase neil õigesti mõista vees kuulda olevaid helisid, mis võiksid neid sobivasse kohta juhatada.

Rossi ja ta kaaslased tegid katseid Austraalia köögi ühe tavalisema toidukala, barramundi maimudega. Kui selle kala vastne koorub marjast lagedamas vees, siis maimuea peaks ta veetma korallrahnu või mangroovijuurestiku varjulistes soppides, et seal ohutult suureks kalaks kasvada. Neid varjulisi kohti leiavad väikesed kalad üles muu hulgas mitmesuguste häälte järgi, mis vees hästi levivad, nagu näiteks krevettide krõbin.

Rossi ja kolleegide katsetest tuli välja, et vee kõrgenenud süsihappegaasisisaldus võib kalamaimu ajus närvisignaalide levikut sellisel moel mõjutada, et maim ei uju mitte varjulisest paigast märku andvate helide poole, vaid otse vastupidi, neist eemale.

Veel selgus, et liigne süsihappegaas tegi kalamaimude liikumise ka aeglasemaks. Seegi ei ole hea, sest nii jäävad nad röövkaladele kättesaadavamaks.

Oli ka enne teada, et vete hapestumine võib kalade käitumist muuta. Kuid et see neil lausa elupaiga leidmist võib takistada, oli nüüd küll uus avastus. 

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: