Värske IPCC eriraporti järeldusi on nimetatud juba kõige masendavamaks ja tõsisemaks hoiatuseks, mida valitsustevaheline kliimamuutuste nõukogu eales andnud. Ent kas soovitused lähevad ikka piisavalt kaugele? Teisalt olen ma muidugi kohanud juba inimesi, kes peavad raportit tarbetute hoiatuste musternäidiseks.
Inimeste jaoks, kes on kliimamuutuste vallas kümneid aastaid, pole järeldustes midagi uut. Poliitikakujundajatele võiks saata aga viis, kuidas raport on kokku pandud, väga tugeva sõnumi. See on meie viimane võimalus kliimamuutuste osas midagi ette võtta.

Teadlased peaksid piirduma muidugi reeglina ainult faktide ja nendel põhinevate järelduste esitamisega, ent kuidas on muutunud viimasel paaril aastal Teie enda hoiakud ja tunded? Pariisi kliimakohtumise järel näis pulbitsevat optimismist terve maailm, aga pärast seda läks kõik allamäge.
See võis olla põhjus, miks meilt raportit sooviti. Enne Pariisi kohtumist ei mõelnud me 1,5 °C eesmärgi peale üldse, vaid võtsime aluseks 2 °C. Sellest olid rääkinud poliitikud juba kümneid aastaid. Järsku tuli neist osa välja ideega, et peame olema ambitsioonikamad. See jõudis kliimaleppesse – riigid peavad tegema jõupingutusi selle nimel, et piirata temperatuuritõusu 1,5 °C'ga.

Päris maailmas juhtus pärast lepet muidugi see, et riigid üritasid leida võimalusi, kuidas võetud kohustustustes kõrvale hiilida. USA on selle kõige lihtsam näide. Praegune administratsioon ei taha sellest üldse midagi kuulda. Kuid isegi Euroopa riikidel, nagu Saksamaal, on probleeme poliitikate loomisega, mis võimaldaksid neil Pariisi kliimaleppest kinni pidada

Teisisõnu, me olime optimistlikud, et suutsime maailma hoiakut kliimamuutuste suhtes muuta, kuid seda ei juhtunud. Praegune raport ilmus vahetult enne esimest Pariisi kohtumisele järgnevat läbirääkimiste vooru Poolas. Riigid üritavad välja selgitada, mis vahepealse ajaga juhtunud on. Raport näitab kätte, et oleme lubatust väga-väga kaugel. Selle ilmumise ajastus võiks saata maailmale ja poliitikakujundajatele viimase hoiatussignaali.

Kui vaadata taaskord Pariisi kliimakohtumise järel toimunut, kas IPCC-d üleüldse kuulatakse või on raporti kokku panemine aja- ja raharaisk? Meedias räägitakse sellest umbes nädal, mida võib muidugi pidada edusammuks.
See on olulisem kui kunagi varem! Maailm liigub Pariisis lubatust järjest kaugemale. Raport näitab, et kui tahame lubadustest kinni pidada, peame kohe tegutsema hakkama ja peame emissioone drastiliselt vähendama. See võtab ühtlasi kokku tipptasemel kliimateaduse tervest maailmast.

Mainisite juba, et Pariisi kliimaleppe järgimisega on probleeme ka mitmetel Euroopa riikidel, mis muudab Euroopa Liidu tegevuse tervikuna ebapiisavaks isegi 2 °C temperatuuritõusu ärahoidmiseks. Kuidas valitsustele veel rohkem survet avaldada?
Pariisi kliimalepe näitas, et vähemalt teoorias on hoiakud selles osas järjest tugevamad. Ma ei tea kõiki detaile, aga EL-i keskkonnaministritel oli kolmapäeval toimunud kohtumisel erimeelsusi. Soome kuulus nende hulka, kes nõudsid sõiduautode süsinikuheitmete radikaalsemat vähendamist. Mõned teised riigid, nagu Saksamaa, olid selle vastu. Kompromiss jäi nende kahe vahele. Reaalsete muutuste saavutamine on seega raske, aga meil pole valikut. Praegu tõotab keskmine temperatuur tõusta 3–4 °C võrra.

Kui rääkida kliimamuutustest eestlastega, viitavad nad tihti, et meid on ainult veidi üle miljoni. Seega jäävad meie otsused igal juhul suurriikide nagu India ja Hiina käitumise varju. Mida te neile ütleksite ja miks meie üleüldse midagi tegema peaksime?
Me küsime sama küsimust Soomes. Oleme kõik väga väiksed. Ent me ei saa paluda Hiinat ja Indiat piirata oma heitmekoguseid, kui me seda ise ei tee. Sa ei öelda Hiinale, et käi minu sõnade, mitte tegude järgi. Me peame võtma eeskuju näidates juhtrolli. Kui täidame võetud kohustused, saame teistelt sama paluda. Teha seda, mida nad Pariisis lubasid.

Poliitilise tahte juurde tulles, kas see on Soomes olemas? Kas juhuslikul inimesel tänaval on aega ja tahtmist keskkonnaga seotud probleemidele mõelda?
Avalik hoiak toetab tugevalt keskkonnaküsimustele, sh kliimamuutustele tähelepanu pööramist. Ent kui sa palud neil muidugi midagi teha, ei mõista nad, miks nemad seda tegema peaksid. Üldine atmosfäär on aga positiivne.

Soomes on probleem, et valitsus ei kasuta seda positiivset suhtumist täielikult reaalsete sammude tegemiseks. Näiteks soosivad meie seadused fossiilkütuste kasutamist, kuigi inimesed oleksid valmis maksma rohkem makse keskkonnasõbralikemate lahenduste kasutamiseks ja heitekoguste piiramiseks. Valitsus on sammu võrra maas. Inimeste tahe ja valitsuse teod ei lähe kokku.

Võib-olla peaksid inimesed selle kohtusse kaebama, nagu tegid seda mõne aasta eest hollandlased? Nad said sellel nädalal võidu isegi apellatsioonikohtus.
Ma pole poliitikaanalüütik, vaid teadlane ja ei oska selle kohta midagi põhjalikumat öelda. Ent ma arvan, et see pole Soomes hea lahendus. Pigem peaksime otsima võimalusi inimeste elustiili keskkonnasõbralikumaks muutmiseks ja valitsuse toetuse saamiseks. Vähemalt pole ma kuulnud, et inimesed tahaksid siinmail kedagi kohtusse kaevata.

Hästi, kui teaduslikumatest asjadest rääkida, mida toob 1,5 °C soojenemine Läänemere ümbruses asuvatele riikidele ja keskkonnale? Võrreldes ülejäänud maailmas toimuvaga tundub see küllaltki hea koht, kuhu tulla pensionipõlve pidama.
Kliimamudelite alusel tuleb suurim erinevus välja talvel. Talved muutuvad palju soojemaks ning kasvab ka sademete hulk. Suve osas pole kliimamudelid nii kindlad, kuid need jäävad suuresti samaks. Võib-olla läheb veidi soojemaks. See on seotud Arktika jääkate kahanemisega, mis mõjutab eeskätt talvist ilma. Suurem sademete hulk mõjutab omakorda veeringet.Taimede, eriti metsade kasvu võib soojenemine soodustada. Ent nagu oleme näinud vähemalt Soomes, et põllukultuure ja metsi ohustavad kahjurid ja haigused, keda varem siinmail ei elanud.

Teie enda erialaks on metsade ökosüsteem, milles on saanud Eestis tundlik teema. Mõned võrdlevad metsi siinmail põldudega, millel kasvavad puud. Samas viidatakse raportis tugevalt vajadusel asendada fossiilkütuseid biomassiga. Kuidas liigilise mitmekesisuse säilitamine ja süsinikuheitmete piiramine siinkohal kokku läheb?
Metsade juurde istutamisest üksinda jääb selgelt väheks, peame vähendama ka emissioone, seda nii Soomes kui ka Eestis. Mõnel juhul lähevad kliimapoliitika ja bioloogilise mitmekesisuse säilitamiseks seatud eesmärgid kokku. Kui otsustame metsi rohkem säilitada, neid vähem raiuda ja laiendada kaitsealasid, pakume üheaegselt liikidele rohkem elupaiku ja suurendame nende võimet siduda süsinikku.

Väga intensiivse metsandusega me bioloogilist mitmekesisust ei kasvata. Isegi biokütuseid kasutades peame liikuma selles suunas, et tulevikus piisaks tuule-, päikese- ja hüdroenergiast. Biokütuste tootmine mõjutab metsi igal juhul ja see pole parim lahendus. See on vaheetapp, mille läbimine peaks võtma võimalikul vähe aega.

Kas on veel midagi, mida ise rõhutada tahaksite?
1,5 °C eesmärgini on väga raske jõuda, aga see pole võimatu. Inimesed teadsid 1960. aastatel, et inimese Kuule toimetamine on võimalik. Me ei teadnud aga, kuidas seda teha. Ameeriklased seda 1969. aastaks lõpuks siiski suutsid. Praegu oleme sarnases olukorras. Oma panuse peab andma aga iga inimene.

Temperatuuritõusu pidurdamiseks peame saama fossiilkütustest lahti väga lühikese ajavahemiku jooksul. Kui me seda ei tee, lähevad asjad hullemaks. Peame rinda pistma palju suuremate kliimamuutustega seotud probleemidega, alates temperatuuritõusust lõpetades toidujulgeoleku vähenemisega.

Pean tunnistama, et keskkonnaprobleemidest rääkimine on mõnikord niivõrd depressiivne, et sunnib mind endalt küsima, kas järgmise kümne aasta vältel isaks saamine on ikka õige tegu.
Isiklikult olen ma optimist. Ma tean, mida me teha suudaksime. Kõik tehnoloogiad on juba olemas ja me ei seisa mingi suure veel lahendamata mõistatuse ees. Peame siduma selle eesmärgi lihtsalt oma igapäevaeluga. Meie elustandard ei muutuks selle mõjul tegelikult väga palju, kui toimetame targalt.
.
Kasvõi Soomes viskab iga inimene aastas ära keskmiselt 20 kilogrammi jagu toitu. See on üks väike näide, mis aitaks üheaegselt säästa ja oleks hea ka planeedile. Saastavatest autodest lahti saamine parandaks ka linnade õhukvaliteeti. Me ei tohiks paanitseda, vaid näha seda võimalusena elu tervikuna paremaks muutmiseks.