Eelmisel aastal möödus inimkond sümboolsest verstapostist. Süsihappegaasi suhteline sisaldus tõusis Maa atmosfääris Mauna Loa observatooriumis tehtud mõõtmiste alusel üle 400 osakese miljoni osakese (ppm) kohta. CO2 kontsentratsioon pole atmosfääris nii kõrge olnud vähemalt viimased 800 tuhat aastat. IPCC kliimamuutuste füüsikalist poolt käsitlenud raporti kohaselt peaks inimkond temperatuuritõusu alla 2 °C hoidmiseks vältima CO2 suhtelise sisalduse üle 450 ppm tõusmist. Kokkuleppelise piiri ületamisega kaasnevaid tagajärgi peetakse vastuvõetamatuteks.

IPCC uue raporti kohaselt nõuaks see aga maailma valitsuselt senisest märgatavalt suuremat pühendumist. Tuumaenergia ja/või taastuva energia osakaal peaks kasvama kolme- kuni neljakordselt. Alternatiivselt tuleks juba õhku paisatud süsinikdioksiidi hakata atmosfäärist eemaldama. Seatud eesmärgi täitmine oleks aga peaaegu 1200 vaadeldud tulevikustsenaariumi kohaselt realistlik vaid juhul, kui jõuline siire juba järgmise 15 aasta vältel toimuks.

Kokkuvõtlikult peaks sajandi keskpaigaks seniseid emissioone kärpima 40-70 protsendi võrra. Erinevalt eelnevatest raportitest ollakse seekord aga veendunud, et kava ei kahjustaks majandust olulisel määral. Tarbimine langes küll viie protsendi võrra, kuid üldine majanduskasv oleks süsinikupõhisest majandusmudelist vaid 0,06 protsendi võrra väiksem. Hinnangus ei arvestata seejuures võimalike kaudsete kulude vähenemisega – näiteks aitaks parem õhukvaliteet hoida kokku tervishoiu pealt.

Osades käsitletud stsenaariumites ületatakse küll 450 ppm piir, kuid seejärel investeeritakse tugevalt tehnoloogiatesse, mille lõpptulemusena atmosfääris leiduva süsiniku hulk taas vähenema hakkab. Neist üks näeks ette näiteks elektrijaamades kütusena selleks spetsiaalselt kasvatatud biomassi kasutamist. Selle põletamisel tekkiv süsihappegaas kogutaks aga kokku ja maetaks maa alla. Teine võimalus hõlmaks süsiniku eemaldamiseks laialdast metsade istutamist. Kuigi võimalused mõlema tehnoloogia laiemaks rakendamiseks on juba olemas, pole kindel, kas loodetud kasu tööstuslikul skaalal tõepoolest ilmneb.

Emissioonide vähendamata jätmine oleks aga äärmiselt riskantne ja tõstaks hilisemate kohanemismeetmete hinda kordades. Stsenaarium viiks süsihappegaasi suhtelise sisalduse kahekordistumiseni, mille tulemusena tõuseks keskmise õhutemperatuur sajandi lõpuks võrreldes tööstusajastu eelse temperatuuriga 3,7-4,8 °C võrra. Samuti kasvab sellega pöördutamatute muutuste risk – näiteks Gröönimaa ja Antarktika mandriliustike ebastabiilseks muutumine.

Raportiga saab täismahus tutvuda IPCC kodulehel.