Kliimateadlane: temperatuuritõusu piiramise üle vaidlemine on mõttetu ({{commentsTotal}})

Jäämäed Lõunaookeanis.
Jäämäed Lõunaookeanis. Autor/allikas: Liam Quinn/Wikimedia Commons

Maailma keskmine õhutemperatuur ei tohi tõusta võrreldes tööstusajastueelse ajaga enam kui kahe kraadi võrra. Rühm IPCC viienda kliimaraporti koostamises kaasa löönud teadlasi rõhutab aastaid kliimaläbirääkimiste fookuses olnud tõotust lahates, et see ei tohiks saada kokkulepete sõlmimisel määravaks, kuna toetub teaduse asemel ühiskonna väärtustele.

„Me ei suuda 2 °C eesmärki teaduslikult kaitsta ja ei peaks seda isegi proovima. Täpselt samamoodi ei saa me kaitsta teaduslikult maanteede piirkiirusi. Kui see võimalik oleks, siis oleks meil ühtsed piirangud kõigis riikides. Selle aluseks olevad seaduspärad kehtiksid kõikjal samamoodi. Arvestades, et me seda ei näe, peavad rolli mängima teised tegurid. Kaasa arvatud see, kui suuri riske ollakse valmis võtma,“ sõnas Šveitsi riikliku tehnoloogiainstituudi kliimafüüsik Reto Knutti.

Analoogselt ei saa teadus üksinda vastata professori sõnul küsimusele, mida peaks pidama ohtlikeks kliimamuutusteks. Knutti leiab kolleegidega ajakirjas Nature Geoscience ilmunud töös, et 2 °C eesmärk kujutab kindla ohutut maailma ohtlikkust lahutava piiri asemel kompromissi võimalikuks peetava ja soovitava kliimamuutuste leevendamise määra vahel.

2 °C kui murdepunkt
Knutti tõi välja, et kliimamuutuste ulatuse hindamiseks on üritatud ühte numbrit kasutada aastakümneid. „Juba 1970. aastatel avaldas majandusteadlane William Nordhaus töö, milles märkis, et 2 °C viiks meid viimase paarisaja tuhande aasta looduslikkust muutlikkusest väljaspoole. Ta ei käsitlenud seda aga poliitilise juhisena ega sidunud seda ohtlike kliimamuutustega,“ selgitas kliimateadlane. Samuti põhines see peamiselt intuitsioonil. Kliimateadlased jõudsid alles hiljem järeldusele, et viimasel sajal tuhandel aastal on temperatuur kerkinud harva niivõrd kõrgele.

Küll võttis aga 2 °C paarkümmend aastat hiljem kasutusele valitsustevaheline kliimamuutuste nõukogu ja Euroopa Liidu nõukogu. Klassikalise käsitluse kohaselt muutuks selle ületamisel edasine sündmuste kulg mittelineaarseks. Tegu oleks murdepunktiga, mille kontseptsiooni populariseeris kanada teadusajakirjanik Malcolm Gladwell oma samanimelises raamatus. Kliimaprotsesside keerukust arvestades kindlast kliima murdepunktist sellisel kujul tegelikult rääkida ei saa

Knutti toob kolleegidega töös ühe näitena välja väga kuumade päevade arvu. Kraadi võrra kõrgema temperatuuriga maailmas kasvab nende arv kuuekordselt, 2 °C võrra soojemas maailmas enam kui 20 korda. Seevastu Gröönimaa liustike pöördumatu merre libisemine ja sellest tingitud meretaseme tõus algab tõenäoliselt juhul, kui keskmine temperatuur oleks tööstusajastueelsest umbes 3 °C korda kõrgem. Kliimasoojenemist kiirendav igikeltsa sulamine algab tõenäoliselt aga juba 1,5 °C juures.

 

Märksa olulisemaks peab Knutti seetõttu kohalikke riske ja nende koondamisel üleilmse eesmärgini jõudmist. Seega, „me ei peaks kulutama energiat, et vaielda selle üle, milline peaks olema temperatuur sajandi lõpus. Võibolla oleme 1,5 °C, võibolla 2 °C juures – keda see huvitab või kes seda ennustada oskab? Ent asjad, mis peavad täna juhtuma, on alati samad. Oluliselt tähtsamana peame täna kokku leppima, kuidas kliimamuutuste leevendamisega algust teha, mitte selles, millal see lõpetada,“ mõtiskles kliimafüüsik.

2 °C eesmärgi olemuse võtab hästi kokku Kopenhaageni kliimakohtumise järel ajakirjas Regional Environmental Change ilmunud töö. „(See) on välja ilmunud peaaegu juhuslikult ja arenenud mõnes mõttes vastuolulisel moel. Poliitikakujundajad on käsitlenud seda teadustulemusena, teadlased poliitilise küsimusena,“ kirjutasid Carlo ja Julia Jaeger 2010. aastal.

Eesmärkide saavutatavus
Kui kuni 2 °C maailma keskmise õhutemperatuuri tõusu mõjusid pole lahatud ehk nii põhjalikult, kui mõni seda sooviks, on hoolikalt uuritud eesmärgi saavutamise realistlikkust. „Näiteks IPCC raportis on leitud, et temperatuuri tõusu kahe kraadiga piiramine oleks tehnoloogilises ja majanduslikus mõttes põhimõtteliselt võimalik või teisisõnu, kui me seda väga tahaksime. Hetkel pole riigid selleks ilmselgelt veel valmis ega käi selleks tarvilikku rada,“ nentis Knutti.

Atmosfäärist suures mahus süsinikdioksiidi eemaldamiseta peaks maailma riikide poolt õhku paisatav kasvuhoonegaaside heitkogus hakkama vähenema juba enne 2020. aastat. 1,5 °C piiridesse jäämine, mida taotlevad saareriigid ja mitmed suurriigid nagu USA ja Hiina, oleks veelgi raskem. „Selleni loomulikul teel jõudmine on võimatu. Kui see eesmärgiks võtta, siis esialgu ületame me mõttelise piiri ja suunduks seejärel taas madalama temperatuuri suunas. Eeldusel, et meil on selleks vajalik tehnoloogia,“ lisas kliimafüüsik.
---
Knutti märkis, et üleilmsesse kliimapoliitikasse peaks julgetama lisada rohkem päevapoliitikat iseloomustavaid elemente. „Tavaelus ei sea sa endale eales eesmärki, sõnastad kindla poliitika ja järgid seda pimedalt sada aastat. Seda ei juhtu. Selle asemel disainid sa teatavad meetmed, hakkad neid rakendama, vaatad, mis selle toimel juhtub, hindad progressi ja meetmete tulemuslikkust ning teed sobivaid kohandusi ja proovid kõike uuesti,“ mõtiskles kliimateadlane.

„Võibolla me ei peakski üritama sada aastat ette mõelda, vaid planeerima järgmise 5–10 aasta vältel rakendatavaid samme. Meil on juba praegu piisavalt palju teadmisi ja tehnoloogiat, et liikuda järgmise viie aasta jooksul vähemalt õiges suunas,“ lisas Reto Knutti.



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: