Lijing Cheng Hiina Teaduste Akadeemiast ja ta kolleegid analüüsisid uuesti läbi, kuidas on muutunud ookeanivee temperatuur on alates 1960. aastatest.

Mudelid näitavad, et suurem osa lisasoojusest, mis kasvuhoonegaaside atmosfääri paiskamise tõttu maakerale jääb, koguneb ookeanidesse. Kuid kui palju on ookeanides sisalduv soojushulk tegelikult muutunud, on olnud keeruline selgitada, sest mõõtmisi on tehtud möödunud aastakümnetel suhteliselt vähe.

Alles 2005. aastast on mõõtmised saavutanud peaaegu globaalses ulatuses piisava pidevuse. Cheng ja kolleegid püüdsid nüüd varasemaid mõõtmislünki täita uue arvutimudeli ja kavalate statistikavõtetega. Nad väidavad, et nende meetod võimaldab ühe temperatuurimõõtmise põhjal enamasti öelda, millised olid sel ajal olud mõõtmispunktist kuni 2000 kilomeetri kaugusel.

Meetodit teadaolevatele andmetele rakendades said nad tulemuseks, et ajavahemikus 1960 – 2005 kasvas soojushulk maailmameres 337 zetadžauli võrra. Selgus ka, et kuni 1980. aastani oli kasv aeglane, aga on sellest ajast peale kiirenenud.