Ookeanide soojenemine on kümne tuhande aasta lõikes enneolematu

Ajakirjas Science ilmunud kambrilisteks kutsutavate protistide kodade magneesiumi ja kaltsiumi sisalduse muutusel põhineva analüüsi kohaselt on Vaikse ookeani keskmised kihid viimase kuuekümne aasta jooksul soojenenud viisteist korda kiiremini, kui ükskõik millal viimase kümne tuhande aasta vältel.
Amööbiliste hulka kuuluvad kambrilised ümbritsevad end mineraalse kestaga. Selles leiduva magneesiumi ja kaltsiumi suhe peegeldab omakorda neid ümbritseva vee temperatuuri selle moodustumise hetkel. Üherakuliste organismide hukkudes langevad kojad merepõhja. Settekihis jäädvustunud kesti on seeläbi võimalik kasutada mineviku ookeani temperatuuri rekonstrueerimiseks. Yair Rosenthali töörühm võttis aluseks Kagu-Aasia lähistelt 455-900 meetri sügavuselt vee alt kogutud puursüdamikud, mis peegeldavad piirkonna kliima muutumist viimase kümne tuhande aasta vältel.
Töörühm lootis tulemusi laiendada tervele Vaiksele ookeanile, kuna piirkonnas segunevad nii selle põhja- kui lõunaosast pärinevad veemassid. Analüüs näitas, et kaheksa kuni kümme tuhat aastat tagasi oli ookean 20. sajandi keskpaiga ookeani temperatuurist 1,5-2,2 °C võrra soojem. Umbes seitse tuhat aastat tagasi algas aga langustrend, mis kestis kuni keskajani. Üllatavalt on rekonstruktsioonis näha ka keskaja kliimaanomaalia. Teised hiljutised tööd on näidanud, et 12. sajandi paiku alanud soojema perioodi õitsengut sai nautida vaid põhjapoolkera.
Samuti on selles nähtav Väikeseks Jääajaks nimetatud perioodi mõjud, mille käigus planeet tööstusrevolutsioonini järjest külmemaks muutuks. Teise üllatava leiuna näib seega, et Vaikse ookeani keskmise kihi temperatuur oli suhteliselt madalala alusjoone tõttu keskaja kliimaanomaalia ajal tänapäevasest isegi kõrgem. Ent viimase kuuekümne aasta jooksul on ookean hakanud soojenema viisteist korda kiiremini kui kunagi varem, vähemalt viimase kümne tuhande aasta lõikes.
Kunagine ookeani kõrgem temperatuur annab seeläbi uurimuse kohaselt lootust, et maailmameri suudab neelata soojust suuremal määral, kui seni valdavalt arvatud. Arvestades, et umbes 90% kasvuhoonegaaside poolt lõksu püütavast päikeseenergiast neeldub ookeanides, oleks tegu märkimisväärse hulgaga. Samas tõstaks see soojuspaisumise läbi maailmamere üldist taset. Nähtuses peitub ka uurimuse teine vastuolu varasemate töödega, milles on leitud, et tänane maailmamere tase on vähemalt viimase kahe tuhande aasta lõikes enneolematu.
Mainimisväärne on ka asjaolu, et viimastel kümnenditel aset leidnud soojenemistrend kõikides uuritud puursüdamikes ei peegeldu. Ent seda võis ka puursüdamike pealmist kihti mõjutavate erinevate tegurite tõttu oletada.
Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Science.