Gröönimaad, Antarktikat ja kõrgmäeliustikke massikaotus on viimastel aastatel hoogustunud. Sellele vaatamata pole aga viimasel kümnendil tõusnud maailmameri kiiremini kui eelneval kümnendi. Ühe vastuolule selgitust pakkuva hüpoteesi kohaselt kasvas kliimamuutuste mõjul maailma teatud piirkondades sademete hulk, misläbi kogunes maismaale rohkem vett.

Tasmaania ülikooli kliimateadlase Christopher Watsoni töörühma analüüsi kohaselt pole aga alternatiivsete seletuste otsimiseks vajadust. Watson leidis veeseisu mõõtmiseks kasutatavate mareograafide kogutud andmete põhjal, et 1993. aastal orbiidile saadetud satelliidi Topex A andmete tõlgendamisel tehti viga, mis viis maailmamere tõusu ülehindamiseni. Toona ei arvestatud maakoore vertikaalsuunalise tõusuga.

Aastatel 1993-1996 tõusis maailmameri seeläbi arvatust 0.9-1,6 millimeetri võrra vähem. Keskmiselt on maailmameri tõusnud aastatel 1993-2014 aastas 2,6-2,9 millimeetrit. Võrreldes eelmise sajandiga keskmise veetaseme tõusuga on tõus viimasel kümnendil kiirenenud. Autorid leiavad, et see on kliimamudelite poolt prognoosituga heas kooskõlas.

Samas ei võimalda uurimus ise täpselt hinnati, kui palju maailmamere tase tõuseb. Kahe aasta eest Valitsustevahelise Kliimamuutuse Nõukogu poolt avaldatud raporti kohaselt tõuseb maailmamere pind kasvuhoonegaasi emissioonide jõulise kärpimiseta sajandi lõpuks 1,2 meetrit. Toonane raport põhines aga eeldusel, et suurte mandriliustike liikumiskiirus jääb samaks.

Uurimus ilmus ajakirjas Nature Climate Change.