Tartu ülikooli vanemteadur ja Eesti Noorte Teaduste Akadeemia liige Leho Tedersoo pidas konverentsil teadusEST kriitilise ettekande, kus käis ükshaaval läbi kõik punktid teaduselu teemal ning puudutas ka teaduse populariseerimist.

Mis pärsib teaduse arengut?

Vastusena sellele küsimusele sedastas Tedersoo: teadmatus oma tuleviku suhtes. Ühelt poolt on teadmatus töökoha, teiselt poolt rahastuse suhtes.

Nii noortel kui vanematel teadlastele on aga ühine mure teadusaruandlusega. Nimelt kaasneb Euroopa Liidu raha kasutamisega tohutu hulk tingimusi ning aruandlust, mida Eestis haldab SA Archimedes.

Tedersoo osutas sellele, et Archimedes kulutab üüratult raha väikeste bürokraatlike detailide kontrollimisele, mida EL isegi ei nõua. Laiduväärt on aga see, et Archimedese kulukas tööpraktika kaetakse rahast, mida saaks kasutada teaduse tegemiseks.

Probleemina tõi Leho Tedersoo välja Archimedese, aga ka vastava ministeeriumi ametnike asjatundmatust. Sageli langetavad teadusteemade üle otsuseid äsja koolipingist tulnud inimesed, kel puudub selleks pädevus, nentis ta.

Raha jagamise probleem Eestis

Noorte teadlaste probleem on Leho Tedersoo hinnangul see, et noored ei ole veel oma väheste teadustöö tulemuste tõttu võrdsed konkureerima vanemate teadlastega. Praegune teadusrahastuse ja -karjäärisüsteem soosib seega eakamaid teadlasi. 

Eestis on teadusraha jagamisel oma mõju isiklikel, sõprus- ja peresuhetel. Sellega kaasneb asjaolu, et raha suunatakse uurimisrühmadesse, mis muidu oma teadustöö kvaliteedi tõttu ellu ei jääks.

Tedersoo tõi välja, et Eestis on teadusraha jagamisel oma mõju isiklikel, sõprus- ja peresuhetel. Sellega kaasneb asjaolu, et raha suunatakse uurimisrühmadesse, mis muidu oma teadustöö kvaliteedi tõttu ellu ei jääks.

Probleemne on ka see, et raha pudistatakse paljudele projektidele korraga ja natuke, mis tähendab, et keegi ei saa piisavalt raha tippteaduse tegemiseks.

Tedersoo kritiseeris tugevalt ka seda, et teaduse rahastamine liigub Eestis praegu vastupidiselt strateegiale ehk suurenemise asemel väheneb.

Leho Tedersoo on Tartu ülikoolis mükoloogia vanemteadur. Autor: Katre Tatrik, Tartu ülikool

Ülikoolid saaksid siinkohal probleeme leevendada, muutes rahastuse läbipaistvaks ning andes igale doktorandile kaasa teatud rahasumma, mida kasutada noore teadlase perioodil, kus värske doktor ei ole veel konkurentsivõimeline vanemate kolleegidega kõrvuti raha taotledes, pakkus Tedersoo välja lahenduse.

Tema sõnul on keeruline leida teadusalast tööd, seda eriti pärast doktorantuuri või järeldoktorantuuri. Järeldoktorantuuri läbida on lihtne, ent sealt edasi tööle siirdumiseks ei ole töökohti.

Puudub efektiivne karjäärimudel, kuidas noored teadlased võiksid teadlastena edasi liikuda, summeeris Tedersoo.

Noorte mitte-edutamine võib väga oluliselt pärssida noorte inimeste teadlaskarjääri. Tedersoo tõi näite, et mõni tema noortest kolleegidest on saanud vanemteaduriks kohe pärast doktorikraadi kaitsmist, teine on pidanud aga edutamist ootama 7–8 aastat.

Praegu eeldatakse professori või juhtivteaduri kandidaatidelt kümme aastat vanemteaduri kogemust, seega on need, kes peavad edutamist ootama, kehvemas positsioonis.

Juhtivteaduri koht võiks Tedersoo hinnangul olla noortele teadlastele kõige rohkem võimalusi pakkuv, kuid näiteks Tartu ülikoolis saavad kõiki tingimusi täites sellele positsioonile vaid inimesed, kes on üle 40-aastased.

Kitsaskohana tõi Leho Tedersoo välja ka selle, et praegu on kesised võimalused teadustöö juurde naasmiseks, näiteks neil, kes on vahepeal tegelenud ettevõtlusega.

Teaduselt avalikkusele

Rääkides teaduse viimisest avalikkuseni ja teaduse populariseerimisest, nentis Tedersoo, et sellega on üksjagu probleeme.

Avalikkusega suhtlemise aspektist tõi ta välja, et ajakirjanikud ei tunne noori teadlasi. Samuti napib tema arvates Eestis pädevaid teadusajakirjanikke, kes oskaksid üles leida olulised teadusprojektid ja -teemad.

Probleemiks on tema sõnul ka teadusprojekte tutvustavad kirjeldused, mis enamasti ei ole tavalugejale mõistetavad. Tedersoo hinnangul oleks vaja rohkem avalikke debatte ja pidevat meediapildis olemist, näiteks võiks teadlased kirjutada sagedamini arvamuslugusid.