„Teadus- ja arendustegevus (TA) toimib Eesti ühiskonna ja majanduse huvides.“ See on üks teadmistepõhise Eesti strateegia eesmärke. Aga mida see lause oma sisult tähendab?

Teaduse mõju saab jagada kaheks: teaduslikuks ehk akadeemiliseks mõjuks ning majanduslikuks ja ühiskondlikuks mõjuks. Milles Eesti tugev on?

Eesti teadlaste uuringute tulemusi avaldavad maailma parimad teadusajakirjad, näiteks Nature ja Science. See on tõend uurimistöö kõrgetasemelisusest. Kuivõrd tipptasemel publikatsioonid on aluseks akadeemilistele ametikohtadele valimisel ja teadusprojektide taotluste hindamisel, siis rõhuvad artiklite kirjutamisele nii teadlased kui teaduskorraldajad, kes hindavad. Seetõttu ongi Eesti teadlased teadusartiklite avaldamises päris head.

Naljakas vahelepõige teadlaselt

Teadlane: Mul tuleb artiklile 15 autorit.

Mina: Mismoodi on võimalik 1500-sõnalist artiklit 15kesi kirjutada!? Ja kes siis tegelikult kirjutasid, kui lõpuks on olulisimad esimene ja viimane autor?

Teadlane: Noh, aga kõik tahavad ju Nature artiklile oma nime saada – see kes laboris pipeteeris ja see, kelle külmkapist proovid tulid. Ah, tead, teadusartikkel on lõpuks nagu Bauhofist ostetud aiavoolik: võtad ühe otsa ühte kätte, teise teise ja vahepeale võib jääda 15, aga võib jääda ka 30 jooksvat meetrit.*

Aga mis moodi näitab teaduse mõju tohutu hulk ETISesse (Eesti Teadusinfosüsteemi) kantud artikleid, millest märkimisväärne osa võib olla lihtsalt selle „15 meetri autorite sisse sattumise“ publikatsioone? Lühike vastus: ei näitagi. Avaldatud teadusartiklid on indikatsioon kellegi teadustööst, mis on ühikutena kokkuloetav.

Kõik, mis on mõõdetav, pole alati oluline. Kõik, mis on oluline, pole alati mõõdetav.

Lisaks akadeemilisele mõjule on veel majanduslik ja ühiskondlik mõju. Kuidas seda mõõta?

Loogiliselt võttes panustab kõrgetasemeline uurimistöö ühiskonna ja majanduse arengusse. Lihtne on mõõta mõne rakendusuuringu otsest mõju. See käib lihtsustatult umbes nii, et tootmisettevõte tahab teada, kuidas kuivatada puitu kiiremini, tõhusamalt ja kohast olenemata. Teadlased suudavad välja töötada skeemi, kuidas asi peaks töötama ning võimalik, et isegi teha valmis prototüübi.

Teaduslik mõju ühiskonnale seisneb selle juhtumi puhul selles, et konkreetne ettevõte saab oma töö kiiremini tehtud, ekspordib rohkem ja kvaliteetsemat kaupa, maksab makse, loob töökohti. Lühidalt kokku võttes on majandusmõju kohene, nagu ta rakendusteaduse puhul üldjuhul ongi.

Aga mis mõõdetav mõju on näiteks ajaloo, kunsti, ühiskonna või keele uurimisel? Jaan Tätte laulutekstide muutumine kümnendi vältel. Džässi mõju nõukogude aja totalitaarsuse murdumisele. Õigeusukoolide mõju maaharitlaste kujunemisele 19. sajandil. Tuleviku väljendamine eesti keeles.

Kõiki eelmainitud teemasid, muide, on eesti teadlased uurinud. Humanitaar- ja sotsiaalteaduste mõju on enamasti kaudne, keeruline mõõta ning mõju võib olla pikaajaline. Kas seetõttu on nende mõju ühiskonnale väiksem? Pigem pole see mõju väiksem, vaid väärtuspõhine ja pikaajaline.

Igasugune hinnang teadustööle on hinnang. Mõnel puhul saab hinnang tugineda mõõtmisel, mõnel puhul ongi hinnangu aluseks kvalitatiivne väärtushinnang, mis ei ole arvuliselt mõõdetav.

Iga uurimistöö puhul, olgu ta juba valminud või alles kavandamisel, on oluline eristada väljundit, tulemust ja mõju.

Väljundiks võivad olla konverentsid, töötoad, publikatsioonid patendid, kaitstud doktoritööd.

Tulemus on teadustööst saadud teadmised ja/või nende rakendamiseks loodud eeldused.

Mõju väljendab teadustöö olulisust ja rakendust, lihtsamalt öeldes seda, mida ühiskond või üksikisik sellest tööst saab.

„Tulemus, millel puudub olulisus, ei saa käsitleda mõjuna,“ seisab värskes teaduse ühiskondliku mõju hindamise töödokumendis. Mõne uurimisprojekti olulisus, selle kaudu ka mõju, avaldub lühemas ajaperspektiivis, teisel aga (kesk-)pikas perspektiivis. See ei tähenda, et mõnel poleks üldse mõju, või et kõigil seda oleks.

„Ma tahan oma uuringu tulemusi tõlgendada ühiskondlikus kontekstis.“

Viimastel kuudel on mul olnud võimalus kirjutada artiklit koos Tartu ülikooli kirikuloo vanemteaduri Irina Paertiga, kes oma PUT-i grandi eest uuris õigeusu koolide rolli eesti kooliajaloos kujunemisel 19. sajandil ja 20. sajandi alguses. Mulle pakkus pikka aega mõtlemisainet Irina Paerti siiras lause: „Ma tahan oma uuringu tulemusi tõlgendada ühiskondlikus kontekstis.“ Statistikat koolide ja õpilaste kohta võib ju koguda, aga mida see tähendab inimeste igapäevaelu kontekst asetatuna, mõtestatuna? Kuidas asetada konteksti, sealjuures ka tänapäeva konteksti, 19. sajandi koolielu? Irina Paert ja tema kolleegide uuringu tulemused on praeguseks ilmunud ERR Novaatoris nelja artiklina, mis tõmbavad paralleeli ajaloouuringu ja tänapäeva vahel. Selle uuringu mõju on keeruline mõõta, selle väärtuse mõõtmiseks puuduvad mõõdikud.

Ma ei tea vastust, kuidas teha mõjukaks absoluutselt kõik teadusprojektid, millele Eesti maksumaksja raha panustatakse. Ajakirjanikuna tean aga seda, et sageli jääb mõju oodatust väiksemaks, kuna teadlased ei leia võimalust avalikkusega suhtlemiseks, olgu takistuseks tahtmine või teadmatus.

ERR Novaatori teadustoimetajad pakuvad selle murekoha lahendamiseks välja väikese „silla“. See on mõeldud vaid teadlastele ning eesmärgiga jõuda hõlpsalt ajakirjanikeni. Tegu on üsna lihtsa abivahendiga – teadusteemadega tegelevate ajakirjanike kontaktidega. See kannab nimetust „Ainult teadlastele“ ning on leitav ERR Novaatori lehelt. Loodan, et see väike sild aitab teadusel, ka sellele teadusele, mille mõju esmapilgul silma ei torka, avalikkuseni jõudes oma mõju saavutada.

Ainult teadlastele 

*Teadlase täpsustav kommentaar vestlusele: „Mis puudutab seda autorite arvu, siis see on mingi eestlaste kompleks. Paneme peale kõik sõbrad-tuttavad ja loodame sellega tagada pääsme taevasse. Tegelikult võiks artikli neljakesi kokku panna ja kümmet sugulast lihtsalt tänada, et nad iga päev tööl käivad.“