Debatis osalesid Eesti keele instituudi direktor Urmas Sutrop (Reformierakond), Eesti taimekasvatuse instituudi vanemteadur Heino Lõiveke ja KBFI vanemteadur Risto Tanner, kes esindasid Konservatiivset rahvaerakonda (EKRE), endine haridusminister füüsik Jaak Aaviksoo (IRL), füüsikadoktor Marko Kaasik (Rohelised), teadusajakirjanik Margus Maidla (Vabaerakond) ning Ott Pärna (Sotsiaaldemokraatlik erakond).

Kas ja mida peaks riiklikult tegema teaduse populariseerimiseks?

Heino Lõiveke (EKRE) märkis, et tema on seni saanud ja saaks ka edaspidi enda tehtud teaduse populariseerimisega. Sotsiaaldemokraat Ott Pärna leiab, et iga teadlane peaks oskama oma teadmisi auditooriumile mõistetavas keeles ka edasi anda. Seega peaks iga teadlane oskama oma teadmisi edasi anda mitte ainult kolleegidele kitsas erialavaldkonnas, vaid ka tavalisele üldharidustasemega lehelugejale. Riiklikku tasandit nad ei puudutanud ja ei vastanud seega ka küsimusele.

Jaak Aaviksoo (IRL) tõi välja teaduse populariseerimise näidetena suured rahapaigutused infrastruktuuri, näiteks Ahhaa keskusesse, Energia avastuskeskusesse, aga ka näiteks õpilastele mõeldud populaarteaduslikku saatesse „Rakett 69“. Marko Kaasik (Rohelised) lisas Aaviksoo toodule populariseerimise näidetena veel teadusbussi ja füüsikaseltsi tegevused. Paraku jäeti sealjuures mainimata, et enamus nendest eelmainitud projektidest on rahastatud Euroopa Liidu tõukefondide, mitte riigieelarve vahenditest.

Urmas Sutrop (RE) sedastas, et riik ise teadust populariseerima ei peaks. Riigi toetusena tõi ta välja teaduse populariseerimise projektikonkursid. „Riik saab anda küll raha, kuid riik otseselt ei populariseeri.“

Igal aastal kaitseb doktoritöö paarsada inimest. Kas neid peaks püüdma hoida Eestis või hoopis saatma välismaale ehk kui palju on Eestis tarvis doktorikraadiga spetsialiste?

Jaak Aaviksoo meenutas, et mõne aja eest seati eesmärgiks, et igal aastal kaitseks doktorikraadi ligikaudu 300 inimest. „Hea oleks, kui nad siin oleksid, veel parem oleks, kui vahe peal ära käiksid.“ Pärast välismaal tehtud järeldoktorantuuri võiks tulla tagasi. Aaviksoo tõi näite, et 1960. aastatel läks Soomest ära suur osa doktoreid. Kümne aasta pärast tuli tagasi alla poole.

Marko Kaasik aga küsis retooriliselt, kui palju tuli selle aja jooksul Soome teadlasi mujalt? „Soome on üks neid riike, mis on koorinud Vene teaduse koorekihi ja ka mujalt. Soome on ajude impordis ja ekspordis positiivses bilansis. Seda peaksime ka Eestis saavutama,“ arutles Kaasik.

Margus Maidla sõnul on Eesti lõksus, kus doktorikraadiga spetsialiste on vaja nii ettevõtluses kui avalikus sektoris, ning järgmise riigikogu ees seisabki lahenduse otsimine. Urmas Sutrop aga vaidles vastu, väites, et riigikogu ei peaks taolisi probleeme kaardistama, selleks on ministeerium ja mitmed teised asutused. Temagi pooldab, et järeldoktorantuuri mindaks välismaale.

EKRE-t esindanud Risto Tanner rääkis, et küsimus on selles, kas Eesti vajab doktorikraadiga inimesi, kas neile on tootmises rakendust. „Nii kaua kuni oleme viletsad alltöövõtjad välisriikidele, nii kaua pole meil doktorikraadiga spetsialiste vaja,“ ütles Tanner.

Kas humanitaarvaldkonda peaks kuidagi teisiti mõõtma?

Marko Kaasik leiab, et Eesti riik peab panustama otseselt nendesse valdkondadesse, mis tagavad Eesti kultuuri säilimise. Ühiskonda ja inimesi puudutavates valdkondades tuleks aga nõuda rohkem rangelt mõõdetavaid teadustulemusi. Margus Maidla aga arvab, et teatud institutsioonide, tuues täpsemalt näiteks Eesti keele instituudi, mõõdetavatesse raamidesse surumine ei ole hea mõte. Samas aga pooldab ta valdkondlike prioriteetide seadmist. Ta tõi näiteks põlevkivitehnoloogia arendamise.

Urmas Sutorp sedastas, et tema arvamus ei lange kokku Reformierakonna arvamusega, mille kohaselt peaks toetama neid valdkondi, kus võib tulla läbimurre ning sellega kaasneda majanduslik elu. „Kas me üldse teame, kus tulevikus tuleb läbimurre, on see infotehnoloogia või mõni muu valdkond?“ küsis Sutrop. Ta ei väida, et eelisarendama peaks keelevaldkonda või muid rahvusteadusi, kuid teatud arendustegevused peaksid olema püsirahastatud ning oma osa võiks olla konkurentsipõhine.

Risto Tanner märkis, et eksperimentaalteadused nõuavad raha. Selles vallas tunnevad reaalteadlased end allasurutuna. „Küsimus on, kas teadus teenib Eesti riiki ja rahvast või teenib ta üksiku teadlase isiklikke huve?“ küsis Tanner. Ott Pärna sõnul on võimalik spetsialiseeruda globaalsetele kasvualadele, kõik mis on seotud tervise ja meditsiini ning alternatiivse energeetika valdkonnaga.

Jaak Aaviksoo leiab, et reaal- ja humanitaarteaduste vastandamine on eelmise sajandi debatt. „Tänapäeva teadus on probleemikeskne ja Eesti peaks ka rohkem pöörama tähelepanu konkreetsete probleemide lahendamisele. Nii lähenedes näeme, et kõiki on vaja, humanitaare, reaale,“ ütles Aaviksoo. „Prioriteete pole aga võimalik seada viisil, et üks ülikool lahti, teine kinni, üks eriala lahti, teine kinni,“ rääkis Aaviksoo ning lisas, et tarvis on seada ühiseid prioriteete, mis oleksid ühised ka erinevatele ministritele – et rahandus- ja haridusminister väärtustaksid samu asju.

Seega suures osas räägiti debatil sellest, kuidas asjad on, eriti mis valesti on. Lahendusi, mille üle debatil olnuks soodne koht arutada, lauale ei jõudnud.

Erakondade seisukoht ühe lõiguna:
Reformierakond: Teaduspoliitika aruteludes puudub informatsiooni ning napib arutelu. Reformierakond kavatseb uuesti avada strateegiadokumendi teadmistepõhine Eesti, kuna see ei ole praegu juhendiks teadlastele. Ülevaatamist vajab näiteks teadlaste osalus erinevate loodusvarade kasutuselevõtu uuringutes.

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond:
EKRE läheneb teaduspoliitikale põllumajanduse nurga alt. Põllumajandus on majandusarengu mootor. Selleks, et põllumajandust edendada, on EKRE hinnangul tarvis rakendusuuringuid.

Isamaa- ja Res Publica Liit:
Debati mõttekus sõltub eelkõige sellest, kas avalikkuses on teaduspoliitika üle arutelu – kas tööandjad, ettevõtjad, ministeeriumid koos teadlastega arutavad selle üle. Teadusküsimusi on seni tõstatanud ainult teadlased. Teaduspoliitikale tuleb sisu siis, kui teadusest kasusaajad, eelkõige ettevõtjad, sellest aru saavad. Kui teadus jääb teadlaste probleemiks, siis jääb tema kõlapind tagasihoidlikuks.

Erakond Eestimaa rohelised:
Peavad oluliseks teadusrahastuse suurendamist 2-3 protsendini SKT-st. Takistuseks ei saa mitte Euroopa Liit, vaid kohalik korraldus, mis Roheliste hinnangul on liialt bürokraatlik. Seda viimast sooviksid Rohelised oluliselt vähendada.

Vabaerakond:
Kas teadus on kulu või investeering? Kas suhtume teadlastesse kui kuluartiklisse, mis võtab pensionäridelt pensione ära, või on see üks hädavajalik imperatiiv väikeriigi eksistentsiks, et rikastada seda globaalmajanduslikku pilti?