Mait Raava teadusest: me peame julgema teadustippe välja valida ja neile panustada ({{commentsTotal}})

Psühholoogiaharidusega juhtimiskonsultant Mait Raava.
Psühholoogiaharidusega juhtimiskonsultant Mait Raava. Autor/allikas: Eesti teadusagentuur

Alarahastus ja keskpärasus, mis teaduses vähesegi raha ära sööb, on kaks valupunkti, millele on viimasel ajal tähelepanu juhtinud nii professorid kui teaduselus kaasa rääkivad inimesed. ERR Novaator vestles juhtimiskonsultandi Mait Raavaga, kes leiab, et Eesti peaks liikuma tehnoloogiapõhiselt innovatsioonilt teaduspõhisele ning võtma julguse suurelt toetada neid valdkondi, kus tõesti tehakse tippteadust.

Marju Himma (MH): Eesti tootlikkus ühe hõivatu kohta on Euroopa keskmisega võrreldes kesine – vaid 71,8%. Teie hinnangul on põhjuseks vähene lisandväärtus, mis omakorda takerdub vähese innovatsiooni taha: oleme Euroopas 15. kohal ja liidritest pea kaks korda maha jäänud. Miks see nii on ja mida siin annaks muuta?

Mait Raava (MR): See on selle pärast nii, et me müüme tooteid ja teenuseid, mille eest ei saa küsida piisavalt kõrget hinda. Meie kulu ja tulu vahe on üsna õhuke. Selle põhjuseks on asjaolu, et me pole teadusinnovatsioonis piisavalt kogenud, nutikad ja uuenduslikud, me alles õpime seda.

Senise edu aluseks on paljuski olnud kaks asja. Üks oli see, et nn vanas majanduses ehk üle 20 aasta tagasi oli kasvufaas. Skandinaaviast ja mujalt maailmast tulid siia investeeringud. Siis oli see reaalne, aga praegu vaadates ka väga ajutine efektiivsuse eduloos.

Selle ajastu esimesteks näideteks on Sadolin, kes värve toodab, või Paulig, kes siis tegeles kohvi ja maitseainetega – nemad tulid Eestisse, sest meil oli töökas rahvas. Põhiline, mida pakkusime, oli odav ja kvaliteetne tööjõud ning head suhted endiste liiduvabariikidega, kuhu Skandinaavia ettevõtted meie kaudu eksportisid. See oligi peamine, mis meil ekspordi käima vedas .

Aga miks ma seda räägin? See kõik põhines lihttööl. Toona oli ekspordi lipulaev Elcoteq, kuid see, mida inimesed nendes tehastes tegid oli ju tegelikult lihttöö. Praegu ei tule kellelgi pähe sellist tööd kõrgtehnoloogilisuse musternäidisena tuua.

Üks laine oli niisiis see, et müüsime odavat tööjõudu ning teine laine on nüüd haipidest ettevõtete ajastu, kus lihtsalt mängitakse tulevikupanustele, investeerijad võtavad ülisuuri riske ja panevad tohutuid rahasummasid sisse. Nii on meil tekkinud Skype, nüüd Transferwise jt. On lootust, et viimasest võib saada hea äri, kuid paraku on see rohkem tehnoloogia- kui teaduspõhine innovatsioon.

MH: Mis eelise annab teaduspõhine innovatsioon?

MR: Probleem on nimelt selles, et tehnoloogiainnovatsioon ei anna piisavalt suurt eristumist konkurentidest, mistõttu sellise ettevõtte tooteid ja teenuseid on üsna lihtne kopeerida. See-eest teadusinnovatsioon annab toodetele ja teenustele konkurentidega võrreldes palju suurema eelise, kuna seda juba üleöö järgi ei tee. Ning see omakorda võimaldab klientidelt paremat hinda küsida.

Mõelgem, et varasemalt eduka MySpace’i asemel troonib nüüd Facebook. Ehk lihtsalt panustamine ülikiirele kasvule, lootuses võita endale suurim kliendibaas ja saada sellega platvormiks, rajaneb üsna õhukesel jääl, kui ei ole tugevalt eristuvat kompetentsi, tippteadust. Ilma viimaseta on suur oht, et tuleb keegi uus, kes teeb midagi veidi teistmoodi, ja konverteerib su kliendibaasi ära.

Eks iga tehnoloogia põhineb rohkem või vähem teadusel, aga olemuslik vahe on, kas tegu on viimase aja teadussaavutuste või juba ammu ja paljude poolt rakendatuga. Kätte ongi jõudnud aeg, kus juba levinud tehnoloogiate rakendamisel odava tööjõu eelis hakkab selgelt vähenema. Nii on Eesti peamine probleem selles, et me ei tee piisavalt teaduspõhist innovatsiooni.

Võime küll olla tehniliselt nutikad, tragid ja töökad, kuid jutt, et oleme edukas e-riik suuresti Skype’i tõttu, on pooltõde: kuigi teda tuuakse näitena ärimudeli innovatsioonist, pole see tegelikult päris nii. Skype ei suutnud telekommunikatsiooniturgu oluliselt muuta rääkimata seal läbimurde tekitamisest. Kahtlemata peame olema Skype’i asutajatele tänulikud Eestisse toodud investeeringute, töökohtade ja tuntuse eest. On ikka väga vahva tutvustada välismaal Eestit kui Skype’i kodumaad!

Kuid nüüd ei tohi me enam samas paradigmas edasi tegutseda, kui soovime globaalselt edukaks saada. Me peame innovatsioonis põhimõtteliselt uuele tasemele tõusma ja selleks on innovatsioon, mis tuleneb teaduse viimasest sõnast.

Kasumipotentsiaalita idud. Mait Raava juhib tähelepanu sellele, et sageli panevad mõned n-ö äpitootjad firma püsti, mõtlemata, kuidas see kasumit peaks tootma. Tihti arvatakse, et idufirma ei peagi pikka aega kasumit tootma, ehkki just see arvamus on Raava hinnangul vale: iga ettevõte peaks suutma kasvada paari esimese aasta möödudes kasumlikult või vähemasti selle lähedal, sest see on märk, et lisaks uudsele tehnoloogia arendusele tegutseb ettevõte piisavalt suure nõudlusega turul ja kliendid väärtustavad uut toodet või teenust niivõrd palju, et nad on valmis selle eest piisavalt palju maksma. Ülimadala hinnaga kasv on põhimõtteliselt vale, kuna see pole jätkusuutlik, väidab strateegiaklassik Michael Porter Harvardi ärikoolist. 1990ndate lõpus Dot-com’i buum ja sellele järgnenud 2000. aasta börsikrahh kinnitasid tema väite õigsust. Eduka kasvu eelduseks on konkurentidest suurem kasumlikkus.

Muidugi on siin ka erandeid. Näiteks ravimitootjatest idufirmadel ei ole paljudel aastatel üldse käivet ja nad teevad seetõttu suurt kahjumit. Samuti on algusaastatel suures kahjumis enamik teaduspõhist innovatsiooni tegevad idufirmad, kuna teadusinvesteeringud on väga kallid ja kliente alguses vähe.

Kuid sel juhul on tähtis saada koduturul või oma nišis enne kasumlikuks, kui alustatakse globaalset laienemist ehk tuleb tõestada, et see äri saab kasumlik olla enne kui asutakse suurde kasvu julgelt investeerima. Näiteks on sel viisil Iisraelist väljakasvanud teadusinnovatsioonil põhinevad tänased globaalsed tegijad Mobileye ja Cyberark. Neist esimene toodab automaatpidurdussüsteemi, mis aitab autojuhtidel vältida ootamatust takistusest tingitud avariisid. Nüüd on tema klientideks Volvo, BMW, Tesla, Ford,GM, Mitsubishi jt. Cyberark pakub ettevõtetele küberkaitsetarkvara insaiderite rünnakute vastu. Tema klientide seas on praeguseks 40% Fortune’i 100 ettevõtetest.

MH: Tõmbame selle sama paralleeli korraks teadusesse. Kui ülikool suudab teadustööl tuginevalt taotleda patenti, siis seda hoida ta ühel hetkel ei suuda, sest see on kallis. Rääkimata, et seda patenti suudetaks mõnes Eesti või rahvusvahelises ettevõttes reaalselt rakendada. Patent ongi mõistlik kiiresti maha müüa. Kas me äkki lihtsalt ei oska oma käesoleva rikkusega midagi peale hakata õigel hetkel?

MR: Mina vaataks innovatsioonile hoopis teisest küljest. Esmalt on ikkagi peamine ära tunda seni rahuldamata vajadus ja alles seejärel tuleb tippteaduse rakendus. Kui tippteadust veavad nn fundamentaalteadlased, siis selle rakendust ehk teadusinnovatsiooni teevad nende kolleegid, sageli doktorandid. Võtame näiteks Google’i, mille asutasid kaks doktoranti. Nad ei olnud veel tippteadlased, vaid alles doktorandid. See, mis Google’i edule kaasa aitas oli Stanfordi suur lugu. Mida ma selle näitega tahan öelda? Meil on vaja otsida ja näidata suuri nimesid ja neid esile tõsta.

Vajadus otsida ja esile tõsta tippe. Raava toob näiteks Eestis asutatud tarkvarafirma Guardtime, mis pakub blokiahela meetodil põhinevat ajatempli teenust, et tõendada andmete pärituolu ja autentsust. Selle idee töötasid välja eesti teadlased Ahto Buldas ja Märt Saarepera. Ettevõte on aga Eestis vähe tuntud. Kuid just selliseid ettevõtteid oleks Raava hinnangul tarvis välja otsida ja teistele eeskujuks seada.

Teaduspõhine innovatsioon on väga suure riskiga. Raava märgib inglaste uuringutele tuginedes, et kui riik investeeriks taolistesse ettevõtetesse sihitult, tooks see kaasa kolmandiku jagu suuremad investeeringud ka mujalt.

Eesti reaalsus on aga see, et “raha kühveldatakse lennukilt”, suures osas hoonetesse, lootuses, et siis hakkab seal iseenesest teaduspõhine innovatsioon sündima. Probleem on selles, et ei otsita tippe ega julgeta neisse panustada.

Mait Raava soovitab otsida näiteks Tartu ülikoolist välja tippvaldkondadest 20 parimat teadlast ning soodustada nende teadlaste ja seotud erialade teadlaste vahel mõtteviisi, kuidas teadus võiks ärisse jõuda ja kuidas see omakorda rikastaks fundamentaalteadust.

MH: Riiklikes strateegiates on meie kasvuvaldkonnad info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT), tervisetehnoloogiad-teenused ning ressursikasutus. Kui vaadata meie teadlaste publikatsioonide arvu ja tsiteeritavust, siis selle kohaselt on arvuti- ja materjaliteaduses, matemaatikas ja inseneriteaduses tippteadus kesine. Kas me suudame neis valdkondades olla rahvusvahelises teaduses konkurentsivõimelised?

MR: Need kasvuvaldkonnad on nii laiad, et see pole lihtsalt tõsiseltvõetavad. Siin peaksid peeglisse vaatama need inimesed, kes need valikud on teinud. Ressursijuhtimine – see on ju kõik! Kui räägime IKT-st, siis see on ju tohutu valdkond. Siis on küll õige, et me ei suuda Harvardi või Stanfordiga konkureerida.

Kui minna ikkagi kitsamaks, siis kasvõi kliinilises meditsiinis tehakse meil tippteadust. Bioloogias või geenitehnoloogias on meil tipud ja seal on võimalik nišši leida. Selle kriitika on muidugi, et tegu on kitsa valdkonnaga, mis ei anna tööd kogu Eestile. Aga oluline on seda probleemi teadvustada, kuskilt liikuma hakata.

Punuda fookus tippvaldkondade ümber. Mait Raava hinnangul tasuks otsida kokkupuutepunkti just nende Eesti teaduse tippvaldkondadega, millel on ette näidata kõrge rahvusvaheline tsiteeritavus. Üheks selliseks on tervisetehnoloogiad, mis koondab enda alla näiteks geenitehnoloogiat, meditsiini ja biotehnoloogiat.

Tuleks otsida viise, kuidas siduda teisi valdkondi tervisetehnoloogiatega, mille ümber koondub lisaks veel terve hulk teenuseid. Tervisega on võimalik siduda näiteks ka turismi, mis omakorda pakub hõivet suurele hulgale inimestest. Sellega omakorda on võimalik erineval moel siduda infotehnoloogiat.

MH: Tartu ülikooli professor Mart Loog juhtis hiljuti tähelepanu sellele, et oleme tegemas teadlikult strateegilist otsust suunaga keskpärasusele, sest maailma parima 200 tippülikooli hulka me ei küündi ja tuleb keskenduda ellujäämisele. Kas kulude optimeerimine võib kaasa tuua ka selle, et tervikuna ei lasta tõusta esile ka tippudel? Kas midagi võib hoopis valesti olla meie poliitikates ja strateegiates?

MR: Nõus. Poliitilisi otsuseid teevad tagatoad lähtuvalt sellest, kes on valijaskond, kui suur see on ja kas saadakse võimule. Seniste valikute põhjal näib, et nende järeldus on, et teadus – see pole nende valijaskond ning tavavalija ei huvitu sellest.

Valikute tegemata jätmine toetab keskpärasust. „Ei teadvustata, et kui me praegu ei tee otsuseid, siis 10 – 20 aasta pärast ongi teaduses „õu tühi“,“ sedastab Raava. Teaduse alarahastusest rääkides toob valitsus sageli argumendi, et võrreldes Euroopa Liidu keskmisega panustab Eesti päris kenasti: teadusesse ligikaudu ühe protsendi (ühest protsendist on paraku 40 miljonit eurot puudu). „Meie probleem on selles, et see raha jagatakse keskpärasele teadusele ära, me ei julge valikuid teha,“ nendib Raava.

MH: Kui vaadata innovatsiooni võimaldavaid tegureid, siis meil on päris hästi inimeste ja nende haridusega, rahvusvahelise publitseerimise ja isegi rahastusega. Probleem on aga doktoritõppe lõpetajate vähesuses, välisdoktorantide vähesuses, teadussüsteemi puudustes ja väheses tsiteeritavus. Kas Eesti sumbub – välisdoktorante napib, välisteadlasi napib ka ja nende palkamiseks napib raha? Kuidas seda lahendada?

MR: Seal on mitmeid põhjusi, kuid doktorantide juurde tulles on põhiprobleem ikkagi see, et palk ja tulevikuväljavaade ei ole neile atraktiivne. Võib öelda, et kui on ees oma koolkonda vedav tippteadlane, suudab ta teha uurimisprojekte ja tuua raha sisse, et ka doktorandid ära elaksid. Kui seda ei ole, siis lahendus pole öelda, et meil ei ole piisavalt doktorante – tuleb tuua valdkonna tippteadlased maale.

Investeerida sihitult tippudesse. „Juri Lotman tuli Tartu ülikooli ja muutis seda,“ toob Mait Raava näite. Lotman rajas Tartu-Moskva semiootikakoolkonna. Kui mõelda selle peale, millega on Eesti praegu maailma tipus, siis tasuks lisaks tervisetehnoloogiatele siia tuua küberturvalisuse tippteadlasi. Selleks, et tagada piisavalt kvalifitseeritud tööjõudu, tuleb julgeda teha reaalalad populaarseks, kasvatada ja tunnustada sealseid tippe.

Esimene olulisim samm Raava hinnangul on aga valida välja Eesti teaduse rahvusvahelised tipud, toetada neid valdkondi eraldi ning tuua siia tippteadlased maailmast. Meie vaesus ja väiksus ei ole siinjuures takistus, pigem on probleem poliitikute otsustamatuses, kes ei taju teaduspõhise innovatsiooni tähtsust.

MH: Ettevõtete ja ülikoolide koostööst rääkides siis TIPSi raportitest on välja tulnud natuke sarnaselt see, millele olete ka teie osutanud Euroopa Komisjoni andmetes: ettevõtted ei tee tegelikult ülikoolide ja teadusasutustega koostööd, ehkki investeeritakse innovatsiooni, ei investeerita teadus ja arendustegevusse. Samuti uuendatakse küll tootmisprotsessi, kuid mitte organisatsiooni ennast – kuidas teie seda juhtimiseksperdina näete?

MR: See on pseudoprobleem. Muutust ei juhtu, kui lihtsalt viia kokku kaks saamatut. Selle pärast ma ütlengi, et peame tippe esile tooma ja tunnustama ning seda saab teha riigi toe, tähelepanu või raha senisest palju täpsema ja julgema jaotamisega.

See, et ettevõtet juhivad valdkonnatehnoloogiates vähekompetentsed tippjuhid, ja teadlased teevad oma elevandiluutornis tippteadust, ja siis loodame, et viime nad kokku ja sünnib innovatsioon, millega me maailmas läbi lööme – nii see küll kohe kindlasti ei juhtu! Probleem on samm ees pool: kas sa tunned ära, mis on rahuldamata vajadus ja sinna on vaja panna tippteaduse potentsiaal. Sel juhul luuakse innovatiivne lahendus, mis kujuneb piisavalt kasumlikuks, kuna see ei ole kiiresti kopeeritav. Sel viisil tärkavadki teadusinnovatsiooni pärlid. Nagu eespool näitena toodud Google, Mobileye, Cyberark jt.



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: