ERR Novaator vahetas Niitsooga mõtteid teaduskommunikatsiooni, teaduselu ja teadlaskarjääri teemadel Brüsselis toimunud Euroopa noorteadlaste konkursil.

2005. aastal pälvis Margus Niitsoo värske Tallinna reaalkooli vilistlasena Euroopa noorteadlaste konkursil EUCYS 3. koha. Vaid kuus aastat hiljem sai temast viimase poole sajandi kõige noorem doktorikraadi kaitsnu. Ta jätkas Tartu ülikooli juures programmijuhina, muutes oluliselt arvutiteaduse õppekava.

Praegu on ta aga teadlaskarjääri asemel valinud hoopis väikeetevõtja tee. ERR Novaator tegi Niitsooga juttu nii noorteadlaste konkursist, milles ta praegu osaleb žüriiliikmena, kui ka Eesti teadlaskarjääri ja -elu kitsaskohtadest.

Alustame aastast 2005 kui sa Euroopa Liidu noorte teadlaste konkursil EUCYS osalesid. Siin öeldakse küll, et iga osaleja on juba võitja, kuid mida see toona sulle andis?

Ma olen ilmselt üks suhteliselt veider erand, sest mäletan emotsiooni, mis mul tekkis kui minu nimi välja kuulutati kolmanda preemia saajana. Rõõmu asemel valdas mind täielik hirm ja kurbus. Mingi osa minust ütles, et teatud mõttes on see minu elu tipphetk: midagi nii suurt ma enam elus ei saavuta. Ma seedisin seda terve pressikonverentsi ja edasise õhtu. Ja siis lõpuks ütlesin Terjele [Eesti teadusagentuuri teaduse populariseerimise osakonna juhataja Terje Tuisk - toim], et olen rahul sellega.

Aga mul läks nädalaid, et seda kõike täielikult läbi seedida. See oli selles mõttes üks väga valgustav elamus. Kui ma enne võtsin seda kui suurt probleemi – see ongi minu tipp –, siis mingis mõttes pärast seda ei ole ma pidanud ennast kellelgi tõestama. See oligi tipp – ja siis?! Miks ma ajan taga mingisugust saavutust?

On märkimisväärselt olulisemaid asju. Peamine on tunda ennast ise hästi selle inimesena, kes sa oled.

Ma vestlesin siin võistlusel enam kui poolte noortega. Mulle jäi mulje, et riigiti on väga erinev tase nii teadustöödes kui viisis, kuidas seda esitatakse. Kui palju mängib selle noore inimese jaoks rolli, kuidas ta oma teadustööd esitada oskab?

Selles osas on minul vedanud. Ma sain hea koolituse enda juhendajalt kui mina siin võistlusel käisin. Ta seletas väga otse, et teadus on vähemalt poole ulatuses enda müümise oskus. Sa pead suutma rääkida sellest, mida tegid nii, et inimesed mitte ainult ei saa sellest aru, vaid ka tahavad seda osta.

Ma olen seda sellest ajast alates üritanud sellest perspektiivist võtta. Tegelikult ka teadusmaailmas on sinust väga vähe kasu, kui keegi saa päris täpselt aru, mida sa teed.

Seega kommunikatsioon on lahutamatu osa teadusest.

Jah, kommunikatsioon on lahutamatu osa teadustööst. Kui sa ikkagi ei oska seletada seda, mida sa tegid või miks see oluline on, siis sellisel võistlusel tekitab see paratamatult kahtlusi, kas sa üldse tegid seda ise.

Päris teadus on inkrementaalne – seistakse teiste hiiglaste kukil, minnakse samm edasi, siis keegi tuleb ja läheb veel sammu sinu omast edasi. Kui sinu tööst aru ei saada, siis sinu „oks“ edasi ei lähe, seega sinu panus teadusesse ei saa enam olla väga suur. See paneb piiri sinu töö olulisusele.

Sa oled nüüd näinud seda võistlust nii osaleja kui žüriiliikmena. Kas selle vahepealse kümne aastaga on midagi ka võistlejate juures muutunud?

Ma olen žüriis olnud kaks aastat. Mõlema aasta esikümme on olnud šokeerivalt hea tasemega tööd. Ma ei kujuta ette, kuidas selles vanuses lapsed suudavad selliseid asju teha. Ma ise, nüüd kümme aastat vanemana ja hea haridusega, saan kohati vaevu aru, millest nad räägivad. Ei ole, et keegi oleks nende eest selle töö ära teinud, vaid nad päriselt ise räägivad, elavad ja hingavadki seda, eriti just mõlema aasta esikolmik ehk kolm esimest preemiat.

Kõik omadussõnad on tänapäeval nii ära devalveeritud: vaimustav, imekspandav, uskumatu. Aga sõna otseses mõttes uskumatu – ma ei usuks, et lapsed seda teinud on, kui poleks nendega ise rääkinud.

Mõnes mõttes nad ongi imelapsed, sest neid on hästi juhendatud, nad on oma tööd hästi teinud ja siinne võistlus ongi nende jaoks mõneti tipphetk ja võib-olla ka hüppelaud edasi. Aga viime nüüd jutu natuke teadlaskarjääri juurde. Sina tegid oma ülikoolikarjääri väga kiiresti ja säravalt. Mis siis sai?

Sõltub, kellelt küsida. Kui küsida minu ülemustelt, siis nad arvavad, et ma läksin hukka. Ma otsustasin, et ma ei taha enam väga teadust teha ja tegelesin paar aastat ülikoolis programmijuhitööga, mis oli minu jaoks ideaalne töökoht. Sain ära kasutada seda, et olin ülikooli kiiresti läbi teinud, ma teadsin, mis õppekavades täpselt toimub. Ma sain seda kasutada, et õppekavasid oluliselt paremaks teha.

Põhiline asi, millega ma tahaksin tegeleda, on haridus, selle parandamine, kvaliteedi tõstmine ja selle kättesaadavaks tegemine paljudele. Mingis mõttes oma väikeettevõttega me muusikahariduse jaoks seda praegu ka teeme.

Aga programmijuhina oligi minu ülesanne vaadata, et see, mida me õpetame, oleks parim arvutiteaduse õppekava, mida Tartus suudame pakkuda.

Kas nüüd on?

On.

Eks see paistab välja ka vaadates seda rahvusvahelist tudengite hulka, kes arvutiteaduses koos on. Küsisin siin võistlusel ka, millise tee need noored on valinud. Neist, kes pole enam keskkoolis, on kolmandik võtnud vaheaasta mõtlemiseks ja oma huvi otsimiseks. Aga enam kui kolmandik on otsustanud jätkata oma haridusteed välismaal, seda mitte ainult Eesti, vaid ka teiste riikide puhul. Miks see välismaa nii atraktiivne on?

Ma pean ausalt tunnistama, et ma ei tahaks olla praeguste noorte kingades. Valikuid on lihtsalt nii palju rohkem ja valiku tegemine on nii palju raskem. Minu aastal oli välismaale minek pigem ebatavaline asi, mida tegid üksikud. Praegu on see muutunud nii lihtsaks ja võimalikuks, et väga paljud kaaluvad seda.

Ka aasta vahele jätmine on täiesti normaalne alternatiiv. Võib-olla tasub kõigepealt natuke proovida erinevaid asju, et näha, mis toimib, mis mitte.

Seoses välismaale õppima minekuga, on minu väide, et nii kaua kui meil on eestikeelne bakalaureuseharidus, nii kaua püsib eesti teaduskeel. Mis sa arvad sellest väitest?

Ma ei usu rahvusriigi kontseptsiooni. Minu jaoks ei ole eestikeelne haridus või eesti teaduskeel omaette väärtus, mida peaks a priori kaitsma. Minu jaoks on oluline inimkonna kui terviku hüve.

Praegu ma ei näe, kuidas Eesti killustamine ja oma keele ajamine kuidagi seda tervikut edasi aitab. Pigem hoiab see inimesi laia maailma tagasi kommunikeerimast seda, mida nad teinud on, sest nad peavad kõike õppima kahes erinevas keeles. Kõige pealt eesti keeles ja siis hiljem kõike uuesti õppima inglise keeles.

See on minu arvates plokk ja mida kiiremini eesti teaduskeel sureb, seda parem.

Margus Niitsoo. Foto: Marju Himma

Kas see, kui meie parimad lähevad välismaale, seab meid kuidagi perifeersesse olukorda? Ja kas parimad tulevad Eestisse ka?

Ma olen täheldanud, et küllalt tihti jah, tulevad. Paljud minu tuttavad, kes läksid välismaale, kaaluvad ikkagi päris tõsiselt tagasi tulemist, kui nad leiavad midagi, mida teha.

Probleem on tihti selles, et Eestis ei ole nendele noortele tippudele erinevatel põhjustel ruumi.

Ei ole ruumi kus? Teaduses?

Teaduses kohe eriti. Poliitiliselt mittekorrektne vastus, aga kahjuks reaalsus, on see, et paljudes valdkondades on väga tugev konnatiigistumine. On hulk inimesi, kes on 10–15 aastat seal teadust teinud ja neil ei ole väga kuskile minna, sest nad on end ainult teadusele pühendanud.

Rahastus tõmbub üha enam kokku, ja kuna nendele inimestele on vaja palka maksta, siis uute noorte inimeste palgale võtmiseks ruumi ei teki.

Kuigi see peegeldab ühiskonna terviklikumaid probleeme, siis karm reaalsus on, et väga paljudel noortel eesti teadlastel ei ole karjääriideed lihtsalt selle pärast, et kõrgemad positsioonid ehk siis professuuri kohad on lihtsalt kinni inimeste poolt, kes plaanivad neid kohti hoida kuni surmani, kuna neil ei ole muid valikuid.

Kummas otsas see punn rohkem on, kas seal, et noori ei saa peale tulla, kuna ei ole vaba raha nende palkamiseks, või rohkem seal, et ei ole väärikat karjäärist väljumise kohta?

Punn on suuresti mõlemas. Karjäärist väljumine tähendab, et suudad säilitada elatustaseme väärikalt elamiseks. Kui oled olnud professor, siis puhtalt riigipensionile jäämine seda ei taga.

Teiselt poolt ei ole ülikoolil samuti tihti seda raha juurde maksta, sest see tuleks nende noorte uute positsioonide arvelt.

Üks suuremaid probleeme on see, et üle maailma on väga paljudes sektorites väga tugev ületootmine teadlaskarjääri valivate inimeste puhul. Bakalaureuseharidusest on tänapäeval vähe. Minnakse edasi magistrisse. Seal aga toimub juba nihe, sest magister on suunatud väga paljus teadusele.

Nii puutub üha rohkem inimesi kokku sellega, mis on teadus. Ja neil on mingis mõttes väga mugav jätkata doktorantuuris. Kui doktorantuur ära lõpetatakse, siis küllalt tihti avastatakse, et edasi minna on juba raskem, sest järeldoktorantuuri kohti maagiliselt juurde toota ei ole võimalik.

Samal ajal tõmbub teadusrahastus pea kõikjal kokku. Inimesi samas tuleb alt poolt järjest peale.

Kuna paljudes riikides sõltub raha, mille riik ülikoolile annab, sellest kui palju on tudengeid, siis on tugev initsiatiiv tõsta tudengite arvu. Tudengite arv igas astmes kasvab, aga nende akadeemiliste ametikohtade arv ei pea sammu.

Aga kas see pole natuke mõtteviisi küsimus, et doktor on a priori teadlane, et erinevust teadusdoktori ja n-ö rakendusdoktori vahel ei olegi? Mistõttu teine võimalus on võtta oma CV-st doktorikraadi märge ära, sest muidu oled sa ülekvalifitseeritud.

Sa kirjeldasid selle probleemi väga hästi ära. Kui teaduses kohta ei ole, siis jah, doktorikraadiga inimese võib liigitada teadlaseks. See on see osa, milles mina olen teadlane. De facto ei ole ma teadust teinud viimased päris mitu aastat.

Ma saan väga hästi aru teadusmetoodikast, ma olen seda kunagi teinud, aga ma ei identifitseeriks ennast praegu enam teadlasena.

Kui sa saaksid Eesti teaduses kolm asja ümber teha, siis mis need oleksid?

Mis mind teadusesse tagasi tooks, oleks esiteks tekitada normaalne karjääriredel inimestele, kes akadeemias spetsialiseeruvad rohkem õpetamisele ja vähem teadusele, mitte vastupidi. Praegu on enam-vähem kogu rahastamine ja karjäärisisene prestiiž seotud otseselt sellega kui hea on su teadustöö.

Õpetamine on tihti kõrvaltegevus, mida sellena ka võetakse, kuna see ei määra kuidagi su rahastust ega prestiiži kolleegide silmis. Isegi kui kõik ütlevad, et õpetamine on oluline, siis kui sul on valida, kas sa kulutad aega millelegi, mis tõstab su prestiiži või millelegi, mis ei tõsta seda, siis kumba sa teed?

Kui ei ole karjääriredelit inimestele, kes eelistavad just õpetada ja teevad seda olulisima asjana, siis sa mingis mõttes piirad seda potentsiaali.

Teine pool on just see eesti keele nõue. See ei võimalda tuua välismaalt, kasvõi ajutiselt, maailma tippe, kes oleksid märkimisväärselt paremad teadlased ja tihti ka paremad õppejõud.

See, et me üritame nii tugevalt kinni hoida eestikeelsest haridusest, paneb teise väga suure piiri ette. See on ka piir näiteks eestlastele, kes on oma hariduse omandanud välismaal ja peavad Eestis täiesti uuena omandama selle teaduskeele. See on võib-olla vähem probleem, aga siiski.

Kolmas asi on koostöö erasektoriga. Seda on küll üritatud erinevate meetmetega Eestis teha, aga lõppkokkuvõttes taandub asi sellele, et teadusrahastust mõõdetakse selle järgi kui hea puhas teadlane sa oled ehk kui hästi publitseerid.

Kuna need mõõdikud ei arvesta kuidagi koostööd ettevõtetega, siis kehtib majanduse põhireegel: saad seda, millele sa raha alla paned. Kui rääkida palju sellest, et ettevõtetega peab koostööd tegema, kuid rahastamine sõltub ikkagi muust, siis seda koostööd ettevõtetega ikkagi ei teki.

Koostöö osas ettevõtetega on välja toodud kaks aspekti: ettevõtted ei saa aru, mida ülikoolid arendustegevusena pakkuda suudavad, ning teadlased ei suuda pakkuda päris seda, mis on ettevõttele vajalik. Ja lõpuks taandub kõik rahale, sest Eestis ei ole piisavalt suuri ettevõtteid, kel oleks raha teadusmahuka arendustöö jaoks. Sa oled ka ettevõtja – kuidas sina seda näed?

Teaduse ja erasektori koostöö osas ei tundu mulle kuidagi veenvad. Näiteks, et erasektor ei saa aru, mida ülikoolid suudavad pakkuda. Enamik kõrgetel positsioonidel olevatest ettevõttejuhtidest on saanud formaalse akadeemilise hariduse.

Nad saavad täiesti normaalselt aru, mida akadeemia endast kujutab. Eesti start-upidest: Jevgeni Kabanov ZeroTurnaroundist tegi on doktorikraadi ära. Ta saab väga hästi aru, mida akadeemia tähendab.

Probleem on pigem selles, et ülikool ei saa võib-olla väga hästi aru sellest, mida erasektor teeb. Selles mõttes on see kahepoolse kommunikatsiooni teema. Mõlemad süüdistavad teist, aga see nõuab lihtsalt natuke maha istumist ja rääkimist. On asju, mis on pika vinnaga projektid, mille puhul ei saa öelda, et mul on kuu aja pärast sellist asja vaja – see lihtsalt ei ole realistlik.

Teaduse rahastamisega on mingis mõttes nagu start-upidega: see on riskikapital, sa paned sinna mingi koguse raha ning see, kas ja millise tulemuse sa sealt saad, on raskesti ennustatav.

Mulle tundub, et on vaja veidi teistsuguseid rahastamise mudeleid, kus ei öelda konkreetseid tellimusi. Võib-olla tehagi nii, et oleks stabiilne igakuine või -aastane panus erasektorist, mille peale siis, kui akadeemias midagi tuvastatakse või patenteeritakse, tekiks neil firmadel, kes on uuringutesse panustanud, eelisõigused patendile või avastusele.