Peeter Paaver töötab Tartu Ülikoolis geoloogia teadurina. Lisaks õppejõu tööle haldab ta geokeemia laborit, kus mõõdetakse vedelikest üliväikeseid aine sisaldusi. "Piltlikult tähendab see, et kui sa viskaksid Võrtsjärve suhkrukuubikud, siis meie laboris saab mõõta, kas järve visati kaks või kolm kuubikut," näitlikustab Paaver nende laboris kasutatavate masinate võimekust. 

Laseriga on võimalik mõõta ainete sisaldusi ka ülimalt väikeselt pinnalt. Näiteks saab kala kuulmeluult võetud proovi abil selgeks teha, millistes keskkondades see kala oma elu jooksul viibis või iseloomustada miljardeid aastaid vanade kivimite tekkelugu ja täpset vanust. "Selliseid laboreid saab Eestis ühe käe sõrmedel kokku lugeda," lisab Paaver. 

Chemicumi õppehoones asuvat laborit on Peeter Paaver juhtinud umbes poolteist aastat. Ülikoolis on ta töötanud aga juba tegelikult bakalaureuseõppest saadik, kui alustas elektronmikroskoopia laboris laborandina.

Geoloogia valdkond on väga lai ning mitmekülgne. See hõlmab endas muu hulgas mitmeid praktilisi keskkonnaga seotud teemasid, alustades veeuuringutest ja jäätmetega tegelemisest. Samas on võimalik uurida kahe miljardi aasta taguseid kiviproove ja maavarasid. Just mitmekülgsus Paaverit geoloogia juures hoiabki. Oluline on ka töökeskkond. "Siin on väga mõnus ja vaba töötada," tõdeb ta ja lisab, et väga tihti on temaga tööl kaasas sõber, koer Porter.

Ehitame maja… Põlevkivituhast?

Peeter Paaveri südameteema on pikalt olnud Eesti põlevkivituha taaskasutamine. "Tegelikult on Eesti põlevkivituhka kasutatud küll ja veel. Vanasti ehitati mitmed suvilarajoonid peamiselt tuhaplokkidest," lausub ta. Nimelt põletati põlevkivi pikalt tolmpõletuskateldes, kus temperatuur küündis kuni 1200 kraadini. Praegu põletatakse põlevkivi palju madalamal temperatuuril, et vähendada õhku paiskuvate emissioonide kogust. "See on igatepidi mõistlik, aga see tähendab, et tuhk enam niimoodi ei tsementeeru ja seetõttu ei ole tuhka võimalik ilma lisatöötluseta ehitusmaterjalina kasutada," selgitab Paaver.

Ta naljatleb, et praegu kogutakse põlevkivituhk Ida-Virumaale niinimetatud kelgumägedeks, selle asemel, et tuhaga midagi asjalikku teha. Lisaks liigub Eesti selle poole, et uusi tuhamägesid enam ei tekikski. Tema uurimisrühma eesmärk ongi leida viise vanade jäätmete aktiveerimiseks, et ka juba mäkke korjatud pärandtuhka kasutada saaks.

Tsemenditööstus on maailmas suuruselt teine CO₂ heitja. Kui õnnestuks leida viis, kuidas hoopis põlevkivituhast tsementi toota, muutuks kogu protsess CO₂-neutraalseks. Kuigi teadmised ja võimalused on olemas, siis pole sellega seonduvad kulud ja tulud veel praegu tasakaalus. Mõnekümne aasta pärast võib see end aga juba ära tasuda. Nii võibki öelda, et Paaver tegeleb tulevikuteadusega, mille vilju kohe maitsta ei saa. 

Eesti geoloogia on nagu "Õnne 13"

"600 miljonit aastat ja mitte ühtegi sündmust!" naljatleb Peeter Paaver, viidates "Tujurikkuja" 2012. aastal eetris olnud  "Õnne 13" kohta käivale sketšile, kus Ott Sepp sündmusevaese klipi sarnaste sõnadega kokku võttis. Ta selgitab, et ajalooliselt on olnud Eesti geoloogiliselt stabiilne piirkond. Siin pole toimunud ei suuri tektoonilisi liikumisi ega vulkaanipurskeid. Selle tulemusena on siinsetes kivimites säilinud väga vanad kihid, mis mujal maailmas on ammu moondunud. "Meil on siin umbes 540 miljonit aastat vanad sinisavid, mis on siiani pehmed ja savised. Mujal maailmas oleksid need juba ammu kivistunud," lisab ta. 

Geoloogia õpetamiseks on vaja näha maailma erinevaid paiku ja geoloogilisi nähtusi. "Eesti geoloogia on väga eriline, kuid samas ka piiratud näide maailmageoloogiast," tõdeb Paaver. Just sündmuste vaesus ja geoloogiline stabiilsus muudab Eesti omapäraseks. Oma silmaringi laiendamiseks püüab Paaver leida võimalusi, et muu maailma geoloogiaga tutvuda. 

Viimastel aastatel on ta käinud välitöödel näiteks Jordaanias. Sealne põlevkivitööstus on alles lapsekingades, aga tuha taaskasutusega seonduvad probleemid samad kui Eestis. Jordaania kõrbemaastikud on Eesti geoloogi jaoks ühest küljest väga erilised ja teistsugused, aga pakuvad samas palju ühiseid pidepunkte.

Sel aastal viisid töised reisid Paaveri Ameerikasse, kus toimus ülemaailmne lendtuha konverents. Seal keskenduti peamiselt juba ladustatud vana tuha kasutusele ja sellele uute rakenduste leidmisele.

Paaver tõi välja, et Ameerikas on see teema samuti päevakajaline. "Kui meie siin Eestis alles otsime võimalusi tuha taaskasutuseks, siis Ameerikas on seda tehtud juba aastakümneid. Kivisöe jaamadest tulenev tuhk on oluline tooraine mitmetele sektoritele. Ajal, kui kivisöe jaamu suletakse, otsitakse asendust varem mägedesse kuhjatud materjalist," selgitab Paaver, kuidas saaksime ka meie Ameerikalt õppust võtta.

Kirg reisimise ja autode vastu

Peeter Paaver on kirglik reisija, kelle seiklused pole piirdunud vaid tööreisidega. Kokku on ta praeguseks külastanud 51 riiki. Üks tema kõige põnevamaid reisikogemusi oli hääletamine Eestist Vietnami, mis kestis kuus kuud ja pakkus talle palju seiklusi ning uusi kogemusi. Kuigi kogu reisi vältel oli elamiskulude eelarve oli umbes 2000 eurot, muutis see ettevõtmise Paaveri jaoks pigem seikluseks kui takistuseks. 

Lisaks on ta seigelnud ka Ameerikas, kus ta üritas osta autot ja transportida see Eestisse. See ülesanne osutus keerulisemaks, kui ta algselt arvas ja Eestisse tuli naasta ilma autota. Küll valmis sellest põnev lugu Autogeeniuse veebiportaali, kuhu Paaver on kirjutanud teisigi artikleid. Lisaks on ta reisinud Euroopas, kus ta on ostnud autosid Saksamaalt ja Hispaaniast. 

Paaveri autokollektsioonis on mitmeid unikaalseid ja vanemaid mudeleid. Tema viimane projekt on Volkswageni buss, mida ta plaanib kasutada tulevasteks automatkadeks. Lisaks on tal Moskvitš, mis oli ühtlasi tema esimene auto, ja vana katkine 2000. aasta Porsche 911, mis veel omajagu tööd vajab. Paaver üritab võimalikult palju autoparandustöid ise teha, kuigi vahel tuleb tal ka professionaalide abi kasutada. "Üks viieminutiline töö on ühe katkise poldi kaugusel päevapikkuseks venivast projektist," hoiatab ta naljatledes, miks ei tasu kõiki autoparanduse töid alati ise ette võtta. Aeg on ju siiski üks ütlemata väärtuslik vara.

Hobisid on rohkem kui aega

Peeter Paaveri tööväliste tegevuste nimekiri on pikk. Enda põhiliseks hobiks, millest on kujunenud lausa veerandkohaga töö, peab ta fotograafiat ja videograafiat. Fotograafia avastas ta enda jaoks juba põhikoolis ja pärast gümnaasiumi oli tal mitmeid mõtteid, kuhu edasi õppima minna, kaaludes muu hulgas Eesti Kunstiakadeemiasse dokumentide esitamist. Sellest ajast saati on tema tööd saanud korduvalt auhinnalisi kohti näiteks teadusfotograafia võistlustel.

Samuti kandideeris Paaver arstiõppesse. Lõpuks osutus valituks siiski geoloogia. "Esimesel päeval Vanemuise tänaval koos teiste kursusekaaslastega aktusel olles sain aru, et see on minu jaoks täiesti õige koht." Toona võeti geoloogia erialale õppima 11 inimest ja geoloogia osakond on siiani pigem väike. Nõnda ongi sealsetest inimestest saanud Paaverile justkui teine perekond. Seda näitlikustab seegi, et Paaveri elukaaslane on samuti geoloog.

Lisaks paelub Peeter Paaverit muusika ja ta on kitarrist punkbändis Eterniit. Nagu nimigi viitab, on ka selle liikmed loomulikult kõik geoloogia taustaga. Möödunud aasta keskel valmis bändil ka esimene album. "Kõike võiks muidugi rohkem teha ja veelgi põhjalikumalt, aga selle-eest on elu vähemalt mitmekülgne," võtab Paaver särasilmselt enda tegemised kokku.

Artikkel valmis Tartu Ülikooli õppeaines "Publitsistika praktika".