Kuidas mõõta humanitaarteaduste mõju? ({{commentsTotal}})

Filosoofia ei ole teadus sellepärast, et filosoofid ei tee tavaliselt eksperimente ega analüüsi andmeid, kuigi hoiavad ennast teadusharudega kursis ning kasutavad teadlaste tehtud tööd.
Filosoofia ei ole teadus sellepärast, et filosoofid ei tee tavaliselt eksperimente ega analüüsi andmeid, kuigi hoiavad ennast teadusharudega kursis ning kasutavad teadlaste tehtud tööd. Autor/allikas: RANT 73 (thought, conscience and fantasy)/Creative Commons

Humanitaaria mõjukust tuleks mõista laiemalt, kui seda võimaldab loodusteaduste mudelist tulenev käsitus, leiavad Tallinna ja Tartu ülikoolide humanitaarteadlased.

Kirjandusmuuseumi vanemteaduri Triinu Ojamaa eestvedamisel toimus vestlusring, kus osalesid Tartu ülikooli filosoofia osakonna juhataja dotsent Bruno Mölder, Tallinna ülikooli humanitaarteaduste instituudi direktor Tõnu Viik, Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase keskuse teadur Aare Pilv, Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristikaosakonna juhataja, Eesti-uuringute tippkeskuse juht Mare Kõiva ja Eesti Kirjandusmuuseumi direktor Urmas Sutrop.

ERR Novaator toob siinkohal välja nopped kogu vestlusest, mille täispikka versiooni saab lugeda Sirbist.

Tõnu Viik: Asja tuuma juurde hüpates arvan, et Eestis pole humanitaarteadustel probleemi oma ühiskondliku mõjukusega, sest Eesti riigi üheks põhieesmärgiks on eesti keele ja kultuuri hoidmine. Humanitaarteadused panustavad oluliselt eesti keele ja eesti kultuuri enesemääratluste arengusse. Lisaks sellele on humanitaarteadused sageli seotud eesti kulutuuriga juba oma uurimisainese tõttu ning vastavalt rahvusvahelisele akadeemilisele tavale rohkem seotud kohaliku keelega kui loodusteadused. Oht seisneb selles, kas ja kuidas ühiskondlikku mõjukust mõõtma ja võrdlema hakatakse. Kui seda teha sama kitsarinnaliselt ja ühe teadusvaldkonna põhiselt, nagu toimub meil teaduse kvaliteedi mõõtmine, siis võib humanitaaria järjekordse löögi alla sattuda. Juba nüüd on kuulda, et ühiskondlikku mõjukust soovitakse taandada ettevõtlusega seotud lepingute arvule või mahule. Selliselt mõistetud ühiskondliku mõjukuse hindamine oleks rumal ja Eestis veel ka põhiseaduse vastane.

Bruno Mölder: Mõjust rääkides võib küsida, mis juhtuks, kui Eestis polekski humanitaarteadust. Kui võrrelda ühiskonda kehaga, siis humanitaarteaduse mõju asub sügaval veresoonte või luuüdi tasandil. Kui humanitaarteadus ära kaotada, jääks ühiskond kängu.

Mare Kõiva: Me oleme nähtavad ja rakendatud kooliõpetusest seadusandluseni, mistõttu mulle tundus lausa kummastav selline madalavõitu hinnang. Bruno liini jätkates: kohtusin äsja Sloveenias meditsiinialase tippkeskuse juhiga, kes kahtles humanitaarteadlaste vajalikkuses. Püüdsin asja selgitada näite abil. Sa lähed I maailmasõja lõppu tähistavale kontserdile. Kuidas sa saaksid kontserdile minna, kui humanitaare ei oleks? Mitte ainult pillimängijaid, keda võib-olla igasugune võim endale siiski lubaks, kuid kui poleks neid, kes uuriksid I maailmasõja aegset muusikat, maailmasõja mõju heliloojatele ja loomingule …

Kas mingite protsesside mõtestamine oleks üldse võimalik ilma humanitaarteadlase sekkumiseta? Ühiskond, kus humanitaarteadlasi poleks, oleks ju mittehumanistlik ühiskond.

Aare Pilv: Humanitaaria mõjukust saab kindlasti mõõta selle kaudu, kui nähtaval me oleme ühiskondlikes aruteludes, aga loomulikult on humanitaarteadused kultuuri enesekirjeldus ja see ongi meie põhiline ühiskondlik mõte. Evalveerimistulemuste kokkuvõte ütles, et ühiskondlikku mõjukust kirjeldatakse liiga lahus teaduslikust mõjukusest (scientific impact). Selles on iva, sest teaduse tase ise ongi üks mõõdupuu, mille järgi tema ühiskondlikku mõju saab mõõta – mida kõrgem on akadeemiline tase, seda rohkem kasu on teadusest ühiskonnale. Teine asi – kokkuvõttes on ka kirjas, et seda mõju kiputakse kohati liigselt kirjeldama majandusliku kasu raamistikus – mis muidugi humanitaaria puhul on eriti kahtlane. Ma kahtlustan, et selles peegeldub teaduse projektipõhise rahastamispõhimõtte üldisem probleemsus: me juba oleme omaks võtmas seda „turunduslikku” mõtteviisi, püüame näidata, et oleme „müügiväärsed”, väärime investeeringuid, „toodame kasumit”. Keegi ei arvagi, et nt kirjandusteadus peaks tootma mingit majanduslikku kasumit, aga üldisem ärilise loogika tung kultuurisfääri on tekitanud selle, et oleme hakanud ka intellektuaalseid väärtusi kaupade või toodetena kohtlema. Kuna see loogika ikkagi ei toimi, võtab ta lõpuks sellise kuju, et hakatakse tegelema enda tõlkimisega otseselt majandusliku kasu keelde.

Tõnu Viik: Me peaksime mõistma humanitaaria mõjukust laiemalt, kui seda võimaldab loodusteaduste mudelist tulenev polariseerv käsitus, mis hoiab rangelt lahus teadustöö ja selle populariseerimise. See mudel ei toimi, sest iga humanitaar seab endale ülesandeid, mis on nagunii teadusest laiemad, näiteks kultuuri enesekirjelduse küsimus. Või siis näiteks kultuuri ja uuritava kultuurinähtuse ajaloo küsimus ning kultuuripärandi alleshoidmise ja mõistmise küsimus. Või siis näiteks terminoloogia ja sõnavara arendamise küsimus. Selle kaudu tõstab humanitaaria ühiskonna väärtust tervikuna. Näiteks keel tõenäoliselt toimiks mõnda aega argikeelena ka ilma poeesia ja teaduse toeta, aga mõne aja pärast hakkab hääbuma. Siin on humanitaaria panus otsene: see töötab keele sügavamate tasandite ja tunnetuslikult peenemate registritega, kui argikeel seda meile pakub. Humanitaaria arendab oma tegevusega meie keelt ja selle võimalusi.

Bruno Mölder: Ülikooli evalveerimise aruandes oli välja toodud, et teadustöötajad osalevad nõukogudes, kes määravad rahvuslikku poliitikat ja aitavad luua seadusi. Kuid nõukogude loetlemisest ei piisanud, ehkki nendes osalemine ja eksperdihinnangute andmine on tegelikult väga mõjukas väljund.

Urmas Sutrop: Minu meelest ei saa igalt teadlaselt kõikide rollide täitmist nõuda, kuid paljud on selleks siiski võimelised. Tegelikult on küsimus iga teadlase puhul, mida me uurime, miks uurime, kellele uurime, mis on meie eesmärk. Iga teadlane peaks endalt küsima, kas me soovime rahuldada teaduslikku uudishimu või teenime lihtsalt oma igapäevast leiba tööga, mida oskame. Ja kui me lihtsalt teenime igapäevast leiba, siis võib olla, et meid ei huvitagi populariseerimine, aga kui oleme siiski tõelised teadlased – oleme uudishimulikud, tahame ise teada – siis me tahame seda ka kogu maailmale teada anda ja kogu maailmale teada andmine ei ole ainult teaduslikus ajakirjas artikli avaldamine. Humanitaaride puhul on halvemal juhul vaid 20 inimest, füüsikute puhul viis-kuus inimest maailmas võimelised sellist artiklit lugema. Seega auditoorium on peaaegu olematu teaduslike tekstide puhul, aga populariseerides võib auditoorium olla kogu maailm.

Toimetaja: Marju Himma



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: