Lihtsa ja stereotüüpidele rõhuva küsimusega alustades, 9. raamprogrammis annaks Euroopa Komisjon teaduse- ja innovatsiooni arendamiseks rohkem raha kui kunagi varem – 94,1 miljardit eurot. Kui tõenäoline on, et see Euroopa Parlamendist läbi läheb? Valimised on tulemas ja kuigi utreeritult pole pensionäride huvidega arvestamine nende juures nii oluline, leidub ikkagi suure mõjuga huvigruppe.
Sirje Ratso: Euroopa Parlamendi seisukoht on, et praegune rahastus võiks kahekordistuda. Samas on aga selge, et eelarve läbirääkimistel osalevatel liikmesriikidel on kindlasti erinevad prioriteedid. Komisjoni ettepanekus ka teatud valdkondade, mis on olnud seni kõige suurema rahastusega Euroopa Liidu eelarves – ühtne põllumajanduspoliitika ja ühtekuuluvuspoliitika, rahastamise vähenemine. Leidub liikmesriike, kelle seas võib see tekitada vastuseisu.

Loomulikult on see läbirääkimiste teema, millised saavad olema lõplikus eelarves prioriteedid. Tuleviku suhtes annab julgust olla positiivne, et kõige suuremad liikmesriigid, kes on ka netomaksjad nagu Saksamaa ja Prantsusmaa, on seda suunda kindlasti toetanud.

Indrek Reimand: Üldiselt võib olla optimistlik. Eks seda kolmepoolsete läbirääkimiste käigus veidi täpsustatakse ja pööratakse natuke ringi, aga üsna kindel, et ambitsioonikas raamprogramm võetakse ikkagi vastu.

Sirje Ratso: Kui vaadata, mis on võti tulevikku, siis Euroopa Liidu konkurentsivõime võtmes on investeerimine teadusesse ja innovatsiooni kindlasti see, mis aitab olla meil tulevastel kümnenditel maailma mastaabis konkurentsivõimeline.

Kui vaadata teadlaste poole, siis on nende üheks peamiseks kriitikaks Euroopa Liidu rahastusmehhanismide kaudu toetuse taotlemisel ajakulu. Isegi kui taotluse ära täidad, on sinu võimalus raha saada vähem kui kümme protsenti. Kuidas uues raamprogrammis inimeste aja raiskamist vähendatakse?
Signe Ratso: Lihtsustamisega on tegeletud juba praeguses raamprogrammis. Kõigepealt on olemas ühtne portaal, mis on täielikult elektrooniline. See on taotlejate poolt hästi vastu võetud. Uute ettepanekute kohaselt ei pea erinevatest programmidest raha taotlemisel tegema enam mitut auditit, vaid aktsepteeritakse juba ühekordset auditit. Aktsepteeritakse ka neid raamatupidamismeetodeid, mida kasutavad firmad. Neid meetmeid on veel

Indrek Reimand: Lihtsustamine ei vähenda teadusprojekti omavahelist konkurentsi. Selle tõttu see taotlemisedukust arvatavasti ei muuda. Küll aga muudab arvatavasti see, et kui raha on rohkem, on võimalik rohkem projekte rahastada. Paraku on selline konkurentsi- või võistlusmehhanism raamprogrammi sisse ehitatud. Teisest küljest tagab see, et parimad saavad rahastatud. See hoiab taset hästi kõrgel.

Teadusvaldkonna laiemalt ette võttes, kas Euroopa Liidus ja Eestis on teadusbürokraatiat liiga palju?
Indrek Reimand: Ma ei ole kunagi kuulnud kedagi, kelle arvates oleks bürokraatiat liiga vähe. Järelikult on liiga palju. Kui asjade sisse vaadata, siis on erinevad rahastamismeetmed erineva bürokraatiaga. Kõige bürokraatlikumad on ühtekuuluvusvahendid ehk tõuke- ja struktuurifondidest rahastatavad meetmed ja mitte teaduse raamprogrammi meetmed. Sellest veel vähem bürokraatiat on Eesti maksutuludest rahastatavatel meetmetel. Loomulikult tahaksid kõik saada hästi kergelt raha kätte.

Teisest küljest on põhjendatud ka see, et suurel hulgal maksumaksja raha kulutades on vaja ka süsteemi, mis kontrollib ja tagab, et seda kasutatakse eesmärgi kohaselt. Bürokraatial on olemas ka mingisugused põhjused, mitte ainult taotlejale raskusi valmistav negatiivne külg.

Signe Ratso: Paljud riigid, millel on võimalus kasutada struktuurivahendeid ja ühtekuuluvusfondi, on kasutanud ka neid vahendeid teadusinnovatsiooni meetmete toetuseks. Ühe uuendusena Euroopa Horisondi programmis on võimalus kasutada neid lihtsamaid reegleid, Horisondi reegleid juhul, kui neid selleks kasutatakse. See peaks taotlejate elu lihtsamaks tegema.

Kui suur peaks teadusküsimustes, teaduspoliitika kujundamisel ja liikmesriikide sissemaksete ümberjagamisel üleüldse Euroopa Liidu roll olema? Teatud tasandil võiks see vähemalt sümboolselt tasandada riiklikul tasandil tehtavate otsuste mõju, mis ei pruugi olla teaduse jaoks kõige paremad?
Signe Ratso: Euroopa Liidus on teadus- ja innovatsiooni rahastamine tervikuna tegelikult vaid üks kümnendik kogu sellest rahastusest, mida teevad liikmesriigid. Praegusi toimemehhanisme ja mõju hinnanud hinnangud näitavad, et Euroopa Liidu tasandil rahastamisel on väga selge lisandväärtus ja väga oluline mõju. Nendes valdkondades, kus on väga olulised majanduslikud ja poliitilised eesmärgid, poleks olnud kindlasti võimalik killustunud vahenditega sellist mõju saavutada.

Oluline on ka see, et programm on avatud maailmale. On võimalik juurde tõmmata parimaid ajusid mujalt maailmast, kasutada nende potentsiaali ja teha koostööd oluliste globaalsetele küsimustele lahenduste leidmisel. See on raamprogrammi üks uus ja oluline suund.

Indrek Reimand: Eesti poolt vaadatuna ei ole raamprogramm ainult täiendav raha, kuigi oleme raamprogrammis nii edukad, et toome sealt tagasi rohkem raha, kui sinna sisse maksame – SKP suhtes 2,5 korda rohkem. Elaniku kohta on seda rohkem kui vanadel liikmesriikidel. Euroopa Liit on meile oluline ka rahaliselt, aga see pole kõige tähtsam.

Tänu sellele koostööle, mida teeme eelkõige üle maailma ja Euroopa raamprogrammides, on meie väga väikesed teaduskogukonnad integreeritud rahvusvahelisse kogukonda. Me oleme lihtsalt nii väike riik, et meil ei saa olla omaette toimivaid teadusgruppe. See rahvusvaheline koostöö avab meile selle taseme või võimaluse teha tipptasemel koostööd.

Tegelikult toetab raamprogramm hästi ka meie ettevõtteid, võib-olla mitte suuri tööstusettevõtteid, aga mitmeid meie innovatiivseimad väikeettevõtteid. Euroopa Liidul on suur roll. Euroopa Liidu aluslepingutes on kirjas, et luuakse ühine teadusruum. See tähendab, et see on Euroopa Liidu poliitikate üks põhialustest. Sellele suunatakse ka teatav osa eelarvevahenditest. Ta on oluline meile, aga ka Euroopa Liidule.

Signe Ratso: Euroopa Liidus tervikuna, mitte ainult Eesti jaoks ei ole see mitte ainult võimalus arendada tippteadust, aga ka võimalus tõsta majanduse konkurentsivõimet. Tippteaduse ja samamoodi innovatsiooni kaudu arendatakse välja uusi tehnoloogiaid, uusi teenuseid, mis siis juba majanduses rakendatuna annavad uue arenguvõimaluse ja arengukiirendi. Kui vaatame, mis perspektiivis toimib Euroopa Horisondi programm, siis iga sisse pandud üks euro peaks andma tagasi järgmise 25 aasta jooksul 11 eurot. Ta annab tõepoolest võimendi ja kiirendi.

Innovatsioonist rääkides, Horisont 2020 programmi kaudu Eestisse tulnud rahast läks innovatsiooni otse viiendik ja veel umbes 20 protsenti teadus- ja innovatsioonitegevustesse. OECD innovatsiooniedetabelit vaadates on aga Eesti viimastel aastatel selles langenud. Milles asi on, kas meile ei sobi mõõdikud, mille alusel seda koostatakse?
Indrek Reimand:

See on väga oluliselt majanduse ja konkurentsivõime küsimus. Meie majandus on tegelikult kasvanud. Kui küsida nii, et majandus on kasvanud ja innovatsiooni parameetrid on alla läinud, siis tuleb järelikult tõdeda, et SKP kasvatamiseks on leitud teisi meetodeid.

Põhimõtteliselt on muidugi ükskõik, milliste meetoditega majandust kasvatada. Niikaua kuni on olemas teisi meetodeid, mida tuleb ka kiita. Kuid me arvame, et majanduskasv ilma teadus- ja arendustegevusel põhineva innovatsioonita on võimalik vaid teatud tasemeni. Sealt edasi tuleb kaasata sinnateadus- ja arendustegevuse pool.

On tõsi, et meie majandust iseloomustab ebatavaliselt väike intellektuaalomandi investeeringute arv – patentide arv ja mitmesuguste intellektuaalomandi ostmiste või omandamiste või loomiste arv. Ma usun, et kui tahame edasi areneda, siis see peab muutuma. Eesti riik peaks mitmesuguseid innovatsioonimeetmeid suurendama.

Signe Ratso: Eesti on ilmselt sellest etapist läbi, kus sai toetuda sellistele eelistele, mis tulid näiteks madalamatest kuludest tööjõule. Viimase kümne aasta jooksul on ikka räägitud, et on vaja tootlikkust tõsta, suurema lisandväärtusega tööstust ja majandust. Selleks, et sinna jõuda, on mängida innovatsioonil ja teadusarendusel väga oluline roll.

See aeg Eesti majanduses, kus sai loota ainult sellele, et vabaettevõtlus lahendab kõik probleemid ise, on ilmselt möödas. Seda tuleks ka võib-olla riigi poolt enam suunata. Kindlasti on olemas võimalused seda teha, kasutades selleks eelarvelisi vahendeid üle-Euroopalisest programmist.

Kui palju leidub Eestis neid ettevõtteid, mis suudavad uues raamprogrammis seatud prioriteetidest kasu lõigata ja nende raames raha saada? IT-sektorist pole mõtet rääkida, kuna see on nagunii kõigega lõimitud, aga kas meil on panna selle kõrvale veel midagi. Kas ja millised ohud on seotud paari valdkonna eelisarendamisega?
Signe Ratso: Eestis on sõnastatud n-ö nutika spetsialiseerumise valdkonnad juba mõni aeg tagasi. Kui vaadata, kuidas sobituksid need nüüd nende klastritega, mis on eelisvaldkonnad ka üheksanda raamprogrammi raames, siis loomulikult on seal võimalik kas partnerlustes osaleda või võimalus teha ka oma ettepanekuid teha neisse kindlasti olemas.

Digi- või IT-valdkond, mis on läbiv, seal on kindlasti koos nüüd klastripõhine lähenemine, et tuua erinevad valdkonnad kokku nagu kõik, mis puudutab kliimat, transporti ja energeetikat. Näiteks tegelevad Tartu Ülikooli teadlased innovatsiooniga ja uute tehnoloogiatega kütuste valdkonnas, materjaliteaduses, samamoodi Tallinna Tehnikaülikool.

Siin on ettevõtteid, mis võiksid neid kasutada. Üks näide on biomajanduse valdkond, kus meil on olemas kohalik toorainepotentsiaal – metsandus, põllundus, et neid sektoreid väärindada. See potentsiaal on kindlasti olemas. Graanul Invest, mis on juba näitena välja toodud, on kindlasti üks väga hea näide. See on Euroopa mastaabis suurim puidupelletite tootja ja ka nüüd konsortsiumis peategija, saades suure investeeringu praegusest raamprogrammist.

Indrek Reimand: Ma arvan, et meil on ettevõtetel võimekust. Küll on see nii, et mitte kõik meie ettevõtted ei ole ühtemoodi tehnoloogiasõbralikud või tehnoloogiamahukad, aga meil on igas valdkonnas neid ettevõtteid, mis seda on. Eesti on olnud ilmselt edukas uute tehnoloogiaettevõtete, väikeste uute arenevate spin-offide või idufirmade vallas. Võime öelda, et oleme idufirmade osas tähelepanuväärselt edukad.

Küsimus on, kuidas jõuaks see tehnoloogiline muutus meie traditsioonilisse tööstusse. See on palju keerulisem. Ma olen tegelikult siinkohal optimist, aga arvan, et see muutus tuleb pigem üldise majanduskeskkonna muutuse ja tööjõu kallinemise kaudu. See sunnib ettevõtteid vaatama tehnoloogiliste uuenduste poole. Niikaua, kuni neil on võimalik olla vanaviisi jätkates kasumlik, tegelikult seda survet ei ole.