Doktorantide lood – milleks ikkagi see teekond ette võtta? ({{commentsTotal}})

Milleks ikkagi astuda doktoriõppesse?
Milleks ikkagi astuda doktoriõppesse? Autor/allikas: PhD Comics

Kevadel tõime lugejateni lood mitmesugustest (peamiselt rahalistest) väljakutsetest, millega doktoriõppes olijad igapäevaselt rinnutsi seisavad. Kõigist neist hoolimata alustavad ja jätkavad doktorantuuri igal aastal sajad noorteadlased. Tekib õigustatud küsimus – milleks? 

Kui nüüd lõpuni aus olla, siis oli positiivsete lugude kokku kogumisega tükk maad enam tegemist kui negatiivsete leidmisega. Olgu selleks põhjuseks suvised välitööd, atesteerimiste periood või eestlaslik komme kiitusega kasin olla. Oli mitmeidki, kes vastamisest keeldusid, öeldes, et ega neil midagi rõõmsat doktoriõppe kohta öelda ei olegi.

"Süsteem ei toimi instituudi tasandil, segane süsteem, kehv kommunikatsioon, vähe tuge, raske on teha töö ja laste kõrvalt, ise olen hädavares..." oleks lühike anonüümne kokkuvõte nendelt kontaktidelt. Kindlasti on suur varieeruvus instituutide ja erinevate töögruppide vahel. Nii mõnigi neist plaanib ja üks praeguseks ka juba on doktoriõpingud katkestanud. Aga see artikkel pidavat ikkagi olema positiivsetest lugudest...   

Esimene hea uudis tuleb otse Tartu Ülikoolist: vastavalt ülikooli senati otsusele hakkavad positiivselt atesteeritud ja nominaalaja graafikus õppivad doktorandid saama alates 1. septembrist stipendiumi lisa 400 eurot kuus. See tähendab, et doktorant hakkab saama Eesti keskmise palga lähedast stipendiumi. Pole üldse paha!

Doktorandi stipendium ongi erinevatel ajajärkudel tähendanud nii suurepärast kui ka väga kasinat sissetulekut. 20 aastat tagasi loodud 6000-kroonine doktorandi stipendium tähendas tol hetkel suurepärast sissetulekut, mis ületas paljude teadustöötajate palkasidki. Seesama 6000 krooni oli endiselt stipendiumiks ka minu enda doktoriõpinguid alustades, aastal 2008, mil see enam sama väärtust ei omanud. Muutused on toimunud aeglaselt ja nii võib praegune stipendiumi lisa, mis teeb hetkel mõnedes Tartu Ülikooli instituutides doktorandi stipendiumi lektorite palgast kõrgemaks, juba mõne aja pärast oluliselt tagasihoidlikum tunduda.

Tudengiks olemine ja ülikoolis õppimine on aga ajalooliseltki harva tähendanud suurt jõukust – selle asemel on tudeng väärtustanud oma positsiooni, staatusega kaasnevaid võimalusi ja vabadusi ning võtnud loovalt sellest kõigest mis võtta annab. Nii pidasin minagi zooloogina suurest sissetulekust tähtsamaks neid hetki välitöödel Eesti asustamata laidudel, võimalust laboris uurida midagi, mida keegi teine enne mind pole uurinud ning tunda seda tunnet, et seda kõike tehes on tõsimeeli võimalik panustada maailma muutmisesse. Kõlab pateetiliselt? – aga mida arvavad praegused doktorandid:  

Mida pakuvad ülikoolid doktoriõppesse astujatele? Autor: PhD Comics

Maarja Kõrkjas kirjeldab

(esimese aasta zooloogia ja ökoloogia doktorant)

Üks asi, mis kohe pähe turgatab, on suhted. Minu jaoks on seni olnud väga oluline ja innustav inimestega hea läbisaamine, ühtekuulumine ja seda on ka töörühm mulle pakkunud. Algusest peale on kõik neist olnud olemas, naeratavalt toeks. Tihtipeale olen laborist/kontorist koju läinud palju rõõmsamalt ja motiveeritumalt kui hommikul sinna minnes. Seda just seetõttu, et lisaks tööasjadele on jagatud ka igapäevamuresid ja -rõõme ning see on loonud turvalisema ja vabama keskkonna.

Teine positiivne asi doktorantuuri juures on olnud võimalus õppida ja areneda – see ju tegelikult oligi üks peamistest põhjustest, miks ma sinna läksin. Kõige parem, kui seda saab teha vahelduvalt. Mäletan, kuidas alguses ei jõudnud välitöid ära oodata ja pea oli arvutis istumisest juba paks ning peale välitöid oli tohutult nauditav jälle teadusartikleid lugeda. Ma ei kannata hästi rutiini (kuigi üllataval kombel pakub rahuldust aeg-ajalt "liinitöö" tegemine) ja vaheldust on seni olnud palju. Samas tähendab vaheldusrikkus ka palju tööd ja poolikuid kohustusi, millega harjumine võttis alguses aega. Nüüd olen avastanud, et see on võimaldanud tegeleda parasjagu just sellega, mille jaoks organism ja mõistus antud hetkel kõige efektiivsemad on. Seda muidugi juhul kui tähtajad lubavad.

Kindlasti ei saa mainimata jätta veel väga olulist osa – aja planeerimise privileeg. On väga hea, et tööaega on võimalik sättida ja keegi ei eelda, et istud terve päeva kontoris. Samuti on suurepärane võimalus vahetada töökeskkonda – mõnikord toimetad kodus, mõnikord kontoris. See kõik aitab vaimu värskena hoida. Tihti satun hoogu ja töötan terveid päevi, mõnikord ainult söön (kui see meenub muidugi) ja peale seda võtan aega taastumiseks ja tööga ei tegele. Mõnikord on see kurnav, kuid mul on võimalus sättida kõike nii, et töösse sisselülitumiseks kuluks võimalikult vähe aega, samal ajal püüdes pakkuda ajule ka olulist puhkust. Psühholoogiliselt on suurt põnevust pakkuv ka teatud aja tagant oma tööstrateegia muutmine. Doktorantuur ongi üks katsetamise ja enese paremini tundmaõppimise periood.

Rõõmukillukesi on tulnud siit ja sealt. Mainida võiks ilvese nägemist metsateel, välitööpäeva lõpus üleväsimusest pisarsilmil naermist, väga huvitavate struktuuride või mikroelupaikade märkamist, linnupesa avastamist iseenda jala kõrvalt jpm. Arvan, et ei lähe kunagi meelest need paar korda, kui lõõmava päikese all on pikk maa kõnnitud ja siis avastatud, et miski on maha jäänud ning need hüsteerilised naerupahvakud, mis sellele järgnenud on.

Signe Ivaski lugu

(neljanda aasta meedia ja kommunikatsiooni doktorant)

Minu otsus doktorantuuri astuda tuli üsna loomulikult: mu ette ja kätte sattus väga oluline, ent väljakutset pakkuv teema, samas oli magistriastme teekond juba lõppemas. Lisaks, kuivõrd naiivselt see ka ei kõla, siis minu doktorantuuri astumine oli veel seotud sellega, et ma soovisin mõista ja mõtestada mingisuguseid ühiskondlikke fenomene sügavamalt ja laiemalt, kui seda olin teinud. Ma usun, et sügavam mõtestatus ja eri tegurite nägemine aitab omakorda leida lahendusi, mis ei ole ainult pinnavirvendus.

Ma kindlasti ei väida, et doktorantuuri läbimine on minu jaoks olnud lihtne: nii teadus-, õppe- kui ka (vabakutselise ajakirjanikuna) kirjatööd kogunes mingitele hetkedele niivõrd palju, et oli raske lahenduskäikude leidmisele orienteeruda. Küll annan ma endale aru, et palju on olnud minu enda sisemise motivatsiooni ja valikute küsimus. Nendin, et olen jätkuvalt hämmeldunud, kuivõrd leplikud ja toetavad on olnud mu perekond ja suurem osa sõpru, sest viimase pea nelja aasta jooksul olen võtnud oma töödeks nendega koosviibimise arvelt lubamatult suure tüki.

Selleks aga, et oma tegemistele saaksin rohkem keskenduda, kandideerisin möödunud aasta kevadsemestril (ehk enne viimase aasta algust) nooremteaduri kohale. See käik muutis minu tegevusruumi märksa laiemaks ja lahedamaks ning õppetöö kõrvale tekkis rohkem aega, et teadustööle keskenduda.

Mu doktorantuuri läbimisel on meeletult abiks olnud ühiskonnateaduste instituudi eri doktoriseminari ained, mis aitavad doktorandil teadusmaailmas esimesi samme teha. Need kohtumised on minu jaoks inspireerivad ja motiveerivad, soovitan võimalusel teistelgi doktorantidel (ka neil, kelle teekond on jäänud n-ö venima) neist osa võtta. Doktoriõppega seotud professorid-teadurid-lektorid tegelevad doktorantide ja nende murede lahendamisega kohati lausa individuaalselt. Lihtsalt tuleb küsida ja sind aidatakse.

Kuna mina olen oma doktorantuuriga jõudnud lõpusirgele, siis mul seisab ees eelarutelu, milles annab mu doktoritööle tagasisidet instituudi kolleegium. See on mõnes mõttes jällegi erakordne, et tegelikult paneb põhimõtteliselt terve instituut töö kaitsmisele jõudmisele õla alla.

Leene Korp mõtiskleb

(esimese aasta meedia- ja kommunikatsiooni doktorant, Liikumislabor)

Minul oli doktorantuuri astumiseks on kaks põhjust: esiteks saan jätkata magistriõppes alustatud uuringuid ja ühendada õpingud oma tööga (Leene Korp on kommunikatsiooniinimene TÜ Liikumislabori programmis Liikuma Kutsuv Kool, mille eesmärgiks on muuta Eesti koolikultuur liikumissõbralikumaks – toim.), mis on hea kombinatsioon. Ja teiseks, teha asja, kus ma näen, et minust on kasu. Saan oma tööga panustada ühe keeruka probleemi lahendamisse ja samal teemal veel teadust ka teha. Kraad eraldi pole oluline, vaid pigem see panus, mille saan teadlasena anda teadusesse ja väikeste muutuste loomisse Eestis. Tähtis on ka suurepärane side ägedate juhendajatega.

Doktoriõppesse sisseastumisel hirmutati, et doktorantuur on üksildane - ja praegu ongi. Ained on üsna ühesuguse ülesehitusega, iga tudeng ajab piltlikult öeldes oma asja ja sünergiat on napilt. Usun, et õpinguid saaks muuta näiteks kirjutamisrühmade ja oskustekesksete meetodite abil loovamaks ja praktilisemaks.

Miks ma siiski pooleli ei jäta? Mulle meeldib õppida selgeks teadustöö tegemise reegleid, see on nagu omamoodi mäng. Minu doktoritöö on rakenduslik, missiooniga, hõlmab erinevaid distsipliine ja sa näed, et sinust kui sotsiaalteadlasest on kasu.

Lõbusat on ka. Meenub üks juhtum, kus tegime Ameerika läänerannikul toimuva teaduskonverentsi jaoks ettekande videoülekandena. Kõik oli väga kodukootud: filmisime juhendaja mobiiliga, ülikool "laenas" meile statiivi, näitasime kaamera ees pabereid, rääkisime oma teksti ära, ja saatsime video USAsse. Kokkuvõttes läks vist üpris hästi. Aga diskussioon pidi ajavahe tõttu toimuma südaöösel ja meie pidime olema otseühenduses Skype'i abil. Saime siis juhendajaga kell 12 ülikooli ees kokku, läksime kabinetti, istusime seal, aevastasime, jõime termosest teed. Vahepeal selgus, et meie pärast on majas signalisatsioon peale läinud... Lõppkokkuvõttes jäi diskussioon aga ära, sest korraldajatel surus ajakava peale ja nii me istusime poolteist tundi niisama ja läksime ära koju.

Tulevastele doktorantuuri astujatele, eriti humanitaar- ja sotsiaalteadlastele, soovitan leida punt, kellega liituda. Sa võid küll tunda, et kaotad oma iseseisvuse, aga tiimitunne ja õlg õla kõrval tunne on seda väärt. Inimestel on sageli ideaal, et doktoris tehakse ära oma elutöö - aga see võib olla ennasthävitav. Doktorantuuri jooksul kirjutatud kolme teadusartikliga sa üksinda ikka maailma ei paranda.

Toimetaja: Randel Kreitsberg, Tartu Ülikool



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: