Vahe on selles, et tudeng saab maksuvaba stipendiumi, töötaja pealt makstakse ka makse. Mujal riikides on doktorant enamasti töötaja, mis tähendab nii sotsiaalseid garantiisid kui ka muid palgatöötaja rolliga kaasnevaid võimalusi, näiteks võimalust saada pangalt krediitkaart.

Laura Truu on Tallinna tehnikaülikooli doktorant. Ta toob näite enda elust: ta ei saa pangalt krediitkaarti, kuna tal on tähtajaline leping ja ta saab doktorandina stipendiumi mitte palka, siis panga jaoks on ta liiga suur risk.

“Ma käin väliskonverentsidel ja tihtipeale pean ma eelnevalt piletid ja kõik ära maksma, milleks krediitkaart oleks vajalik. Veel vähem antakse mulle kodulaenu,” kirjeldas Laura Truu “Terevisioonis”.

Keskmiselt on doktorikraadi kaitsnu Eestis 36-aastane, mis tähendab, et need inimesed, pühendudes vaid teadustöö tegemisele doktorandina, ei ole saanud alustada oma pensionifondi kogumist, pere loomist ega ka kodu soetamist.

Valitsus täitis lubadusest 57 protsenti

Praegu on doktoranditoetus 660 eurot. Paari aasta eest lubas valitsus seda kahekordistada – toona oli doktoranditoetus 422 eurot. Seda lubati kahekordistada ehk tõsta 844 euroni, ehkki tegelikkuses tõusis see 57 protsenti ehk praeguse 660 euroni.

Eesti Noorte Teaduste Akadeemia president Els Heinsalu selgitas, et laias laastus võib doktorandid jagada kolmeks:

• Ainult doktorandid ja hobidoktorandid. N-ö ainult doktorandid on need, kes elatuvadki ainult 660-eurosest doktoranditoetusest. Hobidoktorandid on doktorandid, kes teevad doktoritööga mitte seotud lisatööd; neile on doktoritöö tegemine hobi.
• Lisastipendiumiga doktorandid on need noorteadlased, kes saavad lisastipendiumi oma juhendaja teadustöö grandist. Seegi stipendium on maksuvaba.
• Kõige õnnelikumad doktorandid ehk need noorteadlased, kes saavad 660-eurost doktoranditoetust ja lisaks veel ka palka.

Tallinna tehnikaülikoolis kehtestati aasta eest reegel, et doktorant peab saama vähemalt 1100-eurost palka. Stipendiumit ja kogusummat lahutava 440 eurot peab katma juhendaja. See võib tähendada 440-eurost maksuvaba stipendiumi või ligi 600 euro suurust palgakulu juhendajale.

Juhendajale, kelle juures doktorant oma teadustööd teeb, tähendab see aga suuremat kulu, sest erinevalt stipendiumist tuleb palgalt maksta ka tööjõumaksud.

“Põhimõtteliselt maksavad juhendajad omast taskust,” ütles Els Heinsalu. Ta selgitas, et kuna teadusprojektide täitjad saavad olla doktorikraadiga teadlased, siis grandi täitja pealt arvestatav summa on sama hoolimata sellest, kui palju doktorantidele täpselt palka või stipendiumi makstakse.

1100 eurot – palju või vähe?

Kui 1100 euro suurune sissetulek võib tunduda täiesti piisav, siis juhul kui seda on makstud stipendiumina, tähendab see näiteks lapse saanud doktorandile, et tema sissetulek langeb drastiliselt.

Doktoranditoetuse pealt maksab riik sotsiaalmaksu. Seega saab vanemahüvitist selle 660 eurose doktoranditoetuse pealt. Ent kui doktorant on enne saanud ka lisastipendiumi, siis tema sissetulek kahaneb oluliselt võrreldes eelnevalt saadud tuluga.

Kuigi Laura Truu nendib, et tema kuulub nende “kõige õnnelikumate doktorantide” hulka, kes saab korraga nii doktoranditoetust kui stipendiumi oma juhendaja grandist. “See on normaalne summa, millest ära elada. Aga probleem on selles, et ma tunnen, et ma ei saa sellega nagu otseselt midagi teha. Ma ei saa tulevikku luua. Rasedaks ma niimoodi kindlasti ei julgeks jääda, sest see oleks hirmväike summa, mis ma sealt saaksin.”

Seadusemuudatus vaatab doktorandist mööda

Praegu on käimas kõrgharidusseadustiku muutmine. Sellega püütakse korrastada ja selgemaks teha erinevate akadeemiliste ametikohtade nimetusi, vaadatakse üle akadeemilist töötajate puhkused ning töökohakindlus ehk tenuur. Paraku on aga muudatustest välja jäänud seesama doktoranti staatuse küsimus.

Just sellele teemale oodanuks Tartu ülikooli teadusprorektor Kristjan Vassil sisulist tähelepanu pööramist.

“Mul oli just arvutiteaduse instituudis täna doktoriõppekava hindamine, kus olid rahvusvahelised hindajad Delfti ülikoolist Aaltoni. Mitte üheski ei ole doktorandid üliõpilased, vaid on töötajad,” märkis Vassil ning lisas, et meil isegi ei arutata doktorandi staatuse muutmise üle.

Kesine stipendium teeb doktoriõpingud ebatõhusaks

Eestis on doktoriõppe tõhusus väga madal ehk doktoriõpingud kipuvad venima või sootuks katkema, kuna doktorant on sunnitud tegema teadustöö kõrvalt palgatööd, et ära elada.

Kristjan Vassil näeb ühe lahendusena võimalust pakkuda doktorandile töölepinguid, mis omal moel võiksid olla ka atesteerimise aluseks.

Laura Truu näeb samamoodi, et olukorra võiks lahendada see, kuid doktorant oleks teadustöötaja, mitte tudengi staatuses.

Doktorandile stipendiumi või palga maksmine juhendaja arvelt on vaid üks projektipõhise teaduse varjukülg.

Teine varjukülg on see, et kui teadusprojekt kestab neli aastat, siis esimesel aastal saab doktorandi võtta, kuna doktorantuur kestab samuti neli aastat. Kuid grandi järgnevatel aastatel enam doktoranti võtta ei saa, sest enne lõppeb teadusprojekt ära.