Veronika Kalmus on rahvusvaheliselt tunnustatud sotsioloog ja meediateadlane, kes uurib ühiskondlikke ja tehnoloogilisi muutusi. Tema teadustöö keskendub sellistele teemadele nagu meediastumine, andmestumine, platvormistumine, tehisaru levik ja väärtushinnangute muutumine.

Peamise panusena teadusse on Kalmus mõtestanud põlvkondade rolli ühiskondlikes muutustes. Ta on sünteesinud klassikalisi põlvkonnateooriaid sotsiaalse morfogeneesi raamistikuga.

Teda tunnustati 2022. aastal sotsiaalteaduste valdkonnas Eesti Vabariigi teaduspreemiaga (tööde tsükli kaasautorina). Varasemate tunnustuste hulka kuuluvad Vabariigi Presidendi Kultuurirahastu noore teadlase preemia (2008) ja Tartu Ülikooli aumärk (2017). Aastal 2019 valiti ta Academia Europaea liikmeks.

Mis on teie jaoks olnud elu tipphetked? Ja kui aus olla, siis kui paljud neist on seotud teie tööga ja kui paljud on juhtunud vaatamata sellele?

Elu tipphetked jagunevadki kahte tüüpi. Ühed on eraelulised – kohtumine tulevase abikaasaga, lapsevanemaks saamine. Teised on seotud loomingu ja eneseteostusega, seda omakorda kahes valdkonnas. Suure osa oma elust tegelesin mõttespordi, täpsemalt kabega. Loomulikult pole võimalik unustada õnnehetki, mida tõi kaasa võistluspartiis loominguliselt särava lahenduskäigu leidmine või teismelisena Eesti meistriks saamine ja meistersportlase normi täitmine.

Tunduvalt enam, eriti viimastel kümnenditel, olen pühendunud akadeemilisele loometööle. Selle töö viljad ja nende märkamised Eesti ja rahvusvaheliste kolleegide poolt on pakkunud erakordselt suurt ja kirgast rõõmu. Tööga seotud ja mitteseotud tipphetki on hinnanguliselt ligikaudu pooleks.

Kui raha ja bürokraatia poleks probleem, mis oleks see üks asi, mille te oma valdkonnas Eestis kohe ära lahendaksite? Ja mis on maailmas see teema, millest teie kolleegid räägivad liiga palju, ja millest liiga vähe?

Kui raha oleks piisavalt ja bürokraatiaprobleemid lahendatavad, muudaksin teadusrahastuse põhimõtteid nii, et tagada uurimisrühmade kestlikkus ja noorteadlaste töökohakindlus. Samavõrd olulised on mulle ka paljud sotsiaalsed probleemid, näiteks üksikvanemate ja mitmete teiste ühiskonnarühmade vaesusrisk või loovisikute tervisekindlustuse mure, mida annaks raha piisavuse ja poliitilise tahte olemasolul lahendada.

Mul on raske leida teemat, millest maailma sotsioloogid liiga palju räägiksid. Pigem on tegemist uurimisteemade killustumise ja teadlaste häälte hajumisega. Olen aga viimasel ajal märganud, et osa Lääne sotsiaalteadlasi on hakanud väsima Ukraina sõja temaatikast ega suuda ikka veel täiel määral aduda Venemaa imperiaal-kolonialistlikke motiive. Olen jõudumööda üritanud nende tähelepanu teritada ja erksana hoida.

Avastate, et teie hea kolleegi laialt tsiteeritud artikkel sisaldab teadlikult varjatud, ent kriitilist viga. Tõe avalikustamine kahjustaks rängalt nii kolleegi karjääri kui ka avalikku usaldust teie valdkonna vastu. Vaikimine laseks aga teaduslikul valel püsima jääda. Kuidas käitute ja millest lähtute?

Esmalt kontrolliksin mitu korda, ega ma ei eksi, ning küsiksin arvamust veel mõnelt kolleegilt. Kui artikkel sisaldab tõesti kriitilist viga, räägiksin autoriga ning ärgitaksin teda viga tunnistama ja parandama – ta peaks pöörduma ajakirja toimetuse poole. Kui ta seda ei tee, peaksin nõu oma valdkonna juhtide ja hea teadustava nõustajaga, et ühiselt leida selles keerulises olukorras kõige õigem tegutsemisviis. Igal juhul lähtuksin teaduseetika põhimõtetest, ei vaikiks ega jätaks asja sinnapaika.

Kui suur osa 21. sajandil elava akadeemiku tööst peaks olema suunatud kolleegidele ja kui suur osa ühiskonnale, kes teid lõppeks üleval peab? Millal saab teadlasest lihtsalt arvamusliider?

Minu jaoks on kolleegide ja ühiskonna huvide vastandamine problemaatiline – suur osa teadustööst omab otsesemat või kaudsemat kasu ühiskonna jaoks. Lisaks kasvatavad paljud teadlased oma tööga riigi rikkust – olgu välismaise projektirahastuse, leiutiste kommertsialiseerimise või muul viisil majandusliku lisandväärtuse loomise näol. Pealegi kõnelevad teadlased ühiskonnaga otse – tehes koolitusi, avaldades populaarteaduslikke kirjutisi, esinedes meedias. Meie ametikirjeldustes moodustab ühiskonna teenimine kümnendiku, kaudne panus on ilmselt suuremgi ning see on õiglane.

Teadlane ei pea jääma tegevteadlaseks elu lõpuni – on loomulik, et teadlased emeriteeruvad või siirduvad tööle teise sektorisse või juhtivale kohale. Teadlane taanduks pelgalt arvamusliidriks siis, kui ta ei lähtuks oma sõnavõttudes enam teaduspõhisest maailmavaatest ning asendaks selle ideoloogiliselt kallutatud seisukohtadega.

Akadeemiku üks ülesanne on olla vahendaja teadusringkondade ja laiema ühiskonna vahel. Ta peaks seisma näoga nii oma kolleegide kui avalikkuse poole, "tõlkima" teaduslikku teadmist teiste eluvaldkondade (näiteks meedia ja hariduse) keelde ja vastupidi – aitama viia ühiskonnas tõusetuvaid küsimusi teadlaste töölauale. Kindlasti eeldab niisuguse vahendaja-rolli täitmine teatavat nähtavust ja kohalolu – osalemist ühiskonnaelus parimas mõttes.

Mida akadeemiku tiitel teile isiklikult annaks? Kui palju kaasneks sellega sisetunnetuslikult kohustusi, mida te juba ei täida?

Akadeemikuks valimine oleks tunnustus akadeemilise kogukonna tippudelt – inimestelt, keda ma ise väga kõrgelt hindan – olles minu jaoks seega ülisuure tähendusega. Tegemist poleks üksnes tiitli vaid eelkõige uue vastutusrikka rolliga. Ühtlasi tähendaks see võimalust ja kohustust esindada väärikalt oma eriala – sotsioloogiat.

Paljuski täidan juba praegu akadeemikutega samu rolle ja kohustusi, näiteks Eesti teaduspoliitika komisjoni töös osaledes või teaduspreemia kandidaatide töid retsenseerides, tipptasemel teaduse tegemisest rääkimata. Annan endale aru, et kohustusi tuleks juurde, kasvõi Teaduste Akadeemia komisjoni(de) töös osalemise näol. Tõenäoliselt haaraks ühiskonna teenimine tööülesannete seas senisest mõnevõrra suurema osakaalu – täidaksin seda kohust rõõmuga.