Heikki Junninen keskendub atmosfääri protsesside uurimisele, mis mõjutavad kliimasüsteemi ja selle muutumist inimtegevuse tagajärjel. Ta arendab ja rakendab massispektromeetrilisi meetodeid, et uurida atmosfääri, aerosooli ning nanoklastrite füüsikalis-keemilisi omadusi.

Junnineni viimaste aastate tegevus on suunatud kvaliteetsete atmosfääri püsimõõtmiste, nt Järvselja SMEAR jaamas, tagamisele Eestis ning rahvusvahelisele tippteadusele. Ta juhib Tartu Ülikooli meeskonda CERNi CLOUD eksperimendis, kus uuritakse osakeste- ja pilvetekkega seotud protsesse kontrollitud laboritingimustes. Junnineni teadustöö on oluline kliimamuutuste mõistmiseks ja hindamiseks, muu hulgas on ta 157 teadusartikli kaasautor (sh 14 ajakirjades "Nature" ja "Science") ning talle kuulub seitse patenti.

Varasemate tunnustustena on ta pälvinud Tartu Ülikooli teenetemärgi (2022) ja rektori tänukirja pandeemia-aegse selgitustöö eest (2022).

Mis on teie jaoks olnud elu tipphetked? Ja kui aus olla, siis kui paljud neist on seotud teie tööga ja kui paljud on juhtunud vaatamata sellele?

Sellist õnnetunnet, mis valdas mind, kui võtsin sülle oma vastsündinud lapsed, ei ole mujal tundnud. Detailsemalt polegi vast vaja kõiki elu tipphetki, mis pole seotud tööga, siin käsitleda.

Tööalaselt olen pigem eksperimentaator ja minu kõige nauditavamad hetked pärinevad laborist ja välitöödelt. See tunne, kui tead, et keeruline katse on õnnestunud ja veel just tänu minu vaimsele ja füüsilise pingutusele, on väga premeeriv ja motiveeriv. Kui andmeid analüüsides veel lõpuks selgub, et katsega on leitud midagi uut, mis annab maailma paremini mõista ja on hüveks meile kõigile, on tunne veel parem.

Näited sellistest avastustest võiksid olla uue ühendite rühma olulisuse avastamine atmosfäärist, pilvetekke protsessi avastamine Himaalaja kõrgmäestikus, inimtekkelise reostuse roll Arktika atmosfäärikeemias või atmosfääri oksüdatsioonirektsioonide detailne analüüs ja mõõtmine CERN-i CLOUD eksperimendis.

Need teadussaavutused ilmselt ei ole avalikkuseni selliselt jõudnud, et neist mind keegi tunneks. Küll aga nende avastuste tegemiseks vajalik taust, nagu aerosoolfüüsika, aerosoolide leviku ja mõõtetehnikate tundmine. Need võimaldasid näha COVID-i levikuga seotud vääraarusaama ühiskonnas. Ma tundsin tugevat missioonitunnet viiruse leviku põhjustest rääkimiseks ja panustamiseks hingamismaskide kvaliteediuuringutesse.

Seega võib öelda, et minu teadlase karjääri nauditavamad hetked ja avalikkusele tuntus on seotud, kuid mitte otse, vaid pigem minu oskusteabe rakendamise võimaluste kaudu.

Kui raha ja bürokraatia poleks probleem, mis oleks see üks asi, mille te oma valdkonnas Eestis kohe ära lahendaksite? Ja mis on maailmas see teema, millest teie kolleegid räägivad liiga palju, ja millest liiga vähe?

Kui mõelda, et õhusaaste tapab rohkem inimesi, kui seda tegi COVID ning kliima muutub just eelkõige atmosfääri keemilise koostise muutumise tagajärjel, on üllatav, et me ühiskonnana nii vähe huvitume selles, mida me õhku paiskame, mis sellest seal saab ja mida me sisse hingame.

Piiramatute vahendite olemasolul teeksin Eestisse atmosfääriteaduseid sügavuti uuriva ja õpetava keskuse/instituudi. Tegevusvaldkond hõlmaks nii suuri kui ka väikeseid protsesse atmosfääris, alustades atmosfäärikeemiast, kus ülitäpselt jälgitakse ühe aine mõju loodusele, kliimale, tervisele ja lõpetades atmosfäärifüüsika, sünoptiliste ja globaalsete protsessidega, mis kujundavad ilma ja kliimat meie piirkonnas. Keskuse, kust tulevad Eesti ilmaennustajad, kliimaprognoosijad, atmosfääriseirajad, aerosooliteadlased ja nende õpetajad.

Aerosooliteadus tuli Tartusse juba 100 aastat tagasi, Meteoroloogia Selts tähistab 160. sünnipäeva, seega huvi, inimesi ja oskusteavet meil on.

Lisaks peaks Eesti kohe liituma rahvusvahelise teadustaristuga ACTRIS (The Aerosol, Clouds and Trace Gases Research Infrastructure). Sarnaselt CERN-iga oleks liitujaks riik, mitte ülikool või mõni isik. See tagaks Euroopa-ülesed harmoniseeritud uuringud, andmete usaldusväärsuse ja rahvusvahelise koostöö, mis on aluseks mitte ainult teaduse kiiremale arengule, vaid on ka alustalaks teaduspõhisete poliitiliste otsuste tegemisel.

Põhiliselt on Eesti (atmosfääri)teaduses kolm väljakutset: 1) rahastusmudel, mis võimaldab luua noortele teadlastele atraktiivse karjääriredeli, 2) olla kohal võrdsena rahvusvahelises teaduses ja 3) tagada kohalik teadlaste järelkasv.

Millest räägitakse liiga palju või vähe? Nüüd, kus kliimaeesmärke juba kärbitakse ja ürgse süsiniku kasutus aina kasvab, on ikkagi liiga vähe juttu sellest, kui vastutustundetu on selle vana süsiniku välja pumpamine ja õrna tasakaalu muutmine. Selgelt ei saada sellest aru, pimestav rahasära on nii tugev, et muud ei nähta, muud ei kuulda.

Avastate, et teie hea kolleegi laialt tsiteeritud artikkel sisaldab teadlikult varjatud, ent kriitilist viga. Tõe avalikustamine kahjustaks rängalt nii kolleegi karjääri kui ka avalikku usaldust teie valdkonna vastu. Vaikimine laseks aga teaduslikul valel püsima jääda. Kuidas käitute ja millest lähtute?

Teaduses tõde on tõene, kuniks see ümber lükatakse. Edasiminek toimub iteratiivselt ja eksimine on teaduse loomulik osa. Kindlasti ei kaotaks teadusvaldkond usaldust, kui juba avaldatud teadustöös leitakse viga ja see ära parandatakse ja läbi selle inimkond targemaks saab. Mis puudutab "teadlikult varjatud" tegevust, siis see ei ole kindlasti osa heast teadustavast ja on taunitav.

Samas kaasteadlased ei ole kohtunikud, kes otsustavad, kas ja kuidas kuritegu saab karistatud, küll aga on teadusliku vea parandamine teadlase kohustus. Viga saab muidugi parandada ainult juhul, kui tegemist on sinu ekspertvaldkonnaga ja oled võimeline publitseerima vastava sisuga teaduslikult pädeva vigade-parandusartikli. Kollane ajakirjandus, arvamusartiklites süüdistamine ja tati pritsimine ei ole tööriistad teadusliku vale parandamiseks.

Kui suur osa 21. sajandil elava akadeemiku tööst peaks olema suunatud kolleegidele ja kui suur osa ühiskonnale, kes teid lõppeks üleval peab? Millal saab teadlasest lihtsalt arvamusliider?

Akadeemik on siiski akadeemik tänu oma teadussaavutustele ja ekspertiisile omas valdkonnas, mitte oma sõnaosavuse või esinemisoskuse pärast. Kui akadeemik keskendub ainult massidele suunatud sõnumite lihvimisele ja jätab oma kohustused teadlasena unarusse, kaob varsti kapital, mille arvelt sõna võtta.

Erandina siin on muidugi emeriteerunud professorid, kelle on täis õigus ainult minevikule toetudes peegeldada olevikku mõttetid, millest me nooremad ainult õppida võime.

Mida akadeemiku tiitel teile isiklikult annaks? Kui palju kaasneks sellega sisetunnetuslikult kohustusi, mida te juba ei täida?

Akadeemiku tiitel kõlab ju uhke ja kindlasti tõstab see mu enesehinnangut. Hetkel kahjuks väga täpselt ei tea, milline on akadeemikute elu akadeemikutena ja kui palju sealt kõrvalt jääb aega muudeks asjadeks. Usun, et lisandub suhtluskanal ühiskonnas oluliste ja minu oskusteabega seotud teemade käsitlemiseks.