Külli Kingo teadustöö keskendub krooniliste põletikuliste nahahaiguste, peamiselt psoriaasi ja atoopilise dermatiidi, molekulaarsete mehhanismide uurimisele. Tema uurimisrühm on Eestis üks esimesi, kes rakendas nende haiguste mõistmiseks interdistsiplinaarset multioomika lähenemist, ühendades genoomika, proteoomika ja metaboloomika kliinilise praktikaga.

Kingo töö eesmärk on leida uusi diagnostilisi ja ennustusliku väärtusega biomarkereid ning edendada personaalset meditsiini. Viimastel aastatel on ta oluline uurimissuund olnud ka teaduspõhise digimeditsiini, sh teledermatoloogia ja kaugjälgimise teenuste, arendamine ja igapäevapraktikasse toomine.

Kingot tunnustati 2016. aastal koos professor Sulev Kõksiga riigi teaduspreemiaga arstiteaduse alal ja samal aastal valiti ta Eesti aasta naisteadlaseks. 2021. aastal pälvis ta Tartu Ülikooli suure medali ja üliõpilased valisid ta meditsiiniteaduste valdkonna aasta parimaks õppejõuks.

Mis on olnud teie elu tipphetked? Kui paljud neist on seotud tööga ja kui paljud on juhtunud sellest sõltumatult?

Ausalt öeldes pole ma sellele kunagi pikemalt mõelnud. Elu tipphetked on olnud nii isiklikud kui ka tööalased – ja need on omavahel põimunud, mitte vastandunud. Olen tänulik hetkede eest, mil minu tööd on tunnustatud: Tartu Ülikooli Meditsiiniteaduste valdkonna parima õppejõu tiitel, Tartu Ülikooli medal, Riigi teadustöö aastapreemia ja Kliinikumi hõbemärk. Aga sama olulised on olnud hetked perega, sest tõeline õnn sünnib tasakaalus.

Mind teeb õnnelikuks teadmine, et 25 aastat hiljem toob mu töö endiselt mulle sära silma – olgu see patsientide aitamine, teadustöö või õpetamine. Ja isegi juhtimine, mis kohati võib tunduda kohustus, mida keegi peab ju tegema, on tegelikult täis väljakutseid, mis panevad sind arenema. Kui armastad seda, mida teed, ei ole töö lihtsalt töö – see on osa sinu identiteedist.

Kui raha ja bürokraatia poleks probleem, mis oleks esimene asi, mille oma valdkonnas Eestis ära lahendaksite? Ja maailmas – millest räägitakse liiga palju ja millest liiga vähe?

Minu hinnangul võiks meil olla Eestis kas virtuaalne või mittevirtuaalne kliinilise meditsiini kompetentsikeskus – võrgustik, kus tipparstid, teadlased ja tervishoiu innovatsiooniga tegelevad ettevõtted töötavad koos. See oleks platvorm, mis võimaldaks kiiret juurdepääsu parimale diagnostikale ja ravile ning looks pinnase uute ravimeetodite sünniks. See ei ole vaid unistus, vaid reaalne vajaduss, juhul kui tahame olla konkurentsivõimelised ja pakkuda inimestele parimat (ja see ju on meie soov).

Me räägime maailmas liigagi palju tehnoloogilistest läbimurretest ja "järgmise suure asja" otsimisest, kuid liiga vähe sellest, kuidas need lahendused jõuavad iga patsiendini. Kliiniline teadus peaks olema sillaks, mis viib innovatsiooni reaalse abivajajani.

Kui avastate, et kolleegi laialt tsiteeritud artikkel sisaldab teadlikult varjatud, kuid kriitilist viga, mis kahjustaks tõe avalikustamisel nii tema karjääri kui ka valdkonna mainet – kuidas käitute?

Teaduse vundament on tõde. Kui see mureneb, kaotame usalduse, millele kogu meditsiin tugineb. Ma tegutseksin ausalt, aga inimlikult: alustaksin vestlusest kolleegiga. Eesmärk ei ole kellegi karjääri hävitamine, vaid teaduse usaldusväärsuse säilitamine. Vaikimine ei ole valik, sest iga varjatud eksitus on samm, mis viib meid eemale sellest, mille nimel me töötame – paremast ravist ja patsientide turvalisusest.

Kui suur osa akadeemiku tööst peaks olema suunatud kolleegidele ja kui suur osa ühiskonnale, kes teid lõppeks üleval peab? Millal muutub teadlane lihtsalt arvamusliidriks?

Teadlane ei saa olla suletud tornis. Jah, teadmiste loomine ja jagamine kolleegidega on teaduse arenguks hädavajalik, kuid vähemalt sama oluline on nende teadmiste tõlkimine inimkeelde. Kui teadlane muutub pelgalt arvamusliidriks, kaob teaduspõhisus ja sellega ka usaldus.

Minu nägemuses peab akadeemik olema lüliks teaduse ja ühiskonna vahel – mitte ainult rääkima, vaid pakkuma lahendusi. See tähendab osalemist poliitikakujunduses, tervishoiu strateegiates ja avalikus debatis. Meie töö ei ole ainult artiklid ja esinemised konverentsidel – see on vastutus muuta inimeste elu paremaks.