Margus Pedaste teadustöö keskendub innovaatilistele tehnoloogialahendustele hariduses, uurimuslikule õppele, digitehnoloogiate kasutamisele ja digipädevusele. Ta on loonud rahvusvaheliselt laialt kasutatavaid raamistikke uurimusliku õppe ning vastutustundliku teaduse ja innovatsiooni suunamiseks. Viimastel aastatel on ta keskendunud innovatsiooniuuringutele haridusjuhtimise valdkonnas.

Pedaste kuulub sotsiaalteaduste valdkonnas maailma 1% mõjukaimate teadlaste hulka ja haridustehnoloogia vallas on ta viimase viie aasta mõjukuselt maailmas 21. kohal. Tema uurimusliku õppe tsüklit käsitlev artikkel on üks valdkonna enim viidatud töid. Samuti on ta OECD haridusekspert ja UNESCO tehisaru teadussaadik.

Teda on tunnustatud Valgetähe IV klassi teenetemärgiga, Tartu Ülikooli medaliga ning ajakirja Science uurimusliku õppe auhinnaga.

Mis on teie jaoks olnud elu tipphetked? Ja kui aus olla, siis kui paljud neist on seotud teie tööga ja kui paljud on juhtunud vaatamata sellele?

Minu professionaalse elu siht on hariduselu teaduspõhine edendamine, et maailm oleks parem paik. Seetõttu on mulle väga oluline esiteks see, kui meie uurimisrühma teadustöö leiab rakendust nii Eestis kui rahvusvaheliselt. Näiteks kümne aasta eest valminud uurimusliku õppe mudel, mida tutvustavat teadusartiklit iga kuue minuti jooksul keegi maailmas alla laeb. See on mõjutanud enam kui poolt miljonit teadlast ja veelgi suuremat hulka õpetajaks õppijaid üle maailma.

Mulle olulisi sihte ei saavuta aga kuigi hästi üksi. Seetõttu on minu elu teine tipphetk iga juhendatud doktorandi töö kaitsmine või kolleegi suurepärane teadustöö – nemad aitavad hariduselu veelgi edasi viia. Minu eraelu tipphetked on need, kui mu lähedastel läheb hästi, kui nad on õnnelikud ja saavad oma unistused ellu viidud.

Kui raha ja bürokraatia poleks probleem, mis oleks see üks asi, mille te oma valdkonnas Eestis kohe ära lahendaksite? Ja mis on maailmas see teema, millest teie kolleegid räägivad liiga palju, ja millest liiga vähe?

Ma tahaks, et iga Eesti laps saaks oma võimetele vastava väga hea hariduse. Selleks tuleb süsteemselt juhtida lõpuni haridusvõrgu korrastamine. Selle eelduseks on omakorda haridusasutuste tõhususe hindamine – peab hakkama hindama õpitulemuste lisandväärtust panustatud ressusside suhtes.

Maailma mastaabis on selleks teemaks hariduslik ebavõrdsus. Liiga vähe räägitakse lõpuks konfliktide ja sõjani viiva ebavõrdsuse kujunemise põhjustest ja mehhanismidest – näiteks rikkamate, parema hariduse ja sidemetega inimeste tegevusest, mis ebavõrdsust suurendavad. Liiga palju räägitakse sellest, mida kõike veel peaks haridusvaldkonnas tegema. Selle asemel peaks mõtlema, mida ei ole enam vaja teha, et saaks fookuse seada mõnele strateegiliselt olulisele probleemile.

Avastate, et teie hea kolleegi laialt tsiteeritud alusartikkel sisaldab teadlikult varjatud, ent kriitilist viga. Tõe avalikustamine kahjustaks rängalt nii kolleegi karjääri kui ka avalikku usaldust teie valdkonna vastu. Vaikimine laseks aga teaduslikul valel püsima jääda. Kuidas käitute ja millest lähtute?

Eksimine on inimlik ja eksimusi ei tohi karistada. Neist on võimalik õppida ja eksimishirmu tekitamine halvab innovatsiooni. Teadlik varjamine läheb aga vastuollu teaduseetikaga ning siin ei saa vaiki olla.

Esmalt räägiksin kolleegiga ja püüaksin mõista tema vaatenurka, et seejärel asuda teda nügima vastutustundliku ja eetilise teaduse suunas. Valel on niikuinii lühikesed jalad. Pean õigeks seda, et avaldada artikli juures õiendus, milles esitatakse vabandus ja avatakse selgelt viga. Seejärel ei ole ka üldise paha idee, et kirjutada kõigile neile, kes on artiklile viidanud oma avaldatud töödes.

Jah, kolleegi karjäär on vähemalt ajutiselt kahjustatud, kuid sellest on võimalik hästi käitudes välja tulla. Valdkond ilmselt pigem võidaks – oleks ilmne, et peame teaduseetikat ja teaduslikku korrektsust oluliseks ja taunime ebaeetilist käitumist.

Kui suur osa 21. sajandil elava akadeemiku tööst peaks olema suunatud kolleegidele ja kui suur osa ühiskonnale, kes teid lõppeks üleval peab? Millal saab teadlasest lihtsalt arvamusliider?

Ma leian, et kogu töö peaks olema suunatud ühiskonnale. Kolleegid on aga osa ühiskonnast. Viktor Frankl on öelnud, et oma elu eesmärgist mõeldes peaksime küsima, mida on meil maailmale anda. Kannan üdini seda mõtteviisi. Kolleegid on head teekaaslased, kes aitavad neid ühiskonnale suunatud sihte saavutada. Teadlane jääb alati teadlaseks.

Nimelt teadlane ei tähenda mitte tööd või rolli, vaid pigem mõtlemist. Teadlast iseloomustab teaduslik maailmapilt ja mõtteviis, mille osa on süsteemne lähenemine, küsimuste küsimine ja neile vastuste otsimine, tänaste teadmiste ja seisukohtade konstruktiivne kahtluse alla seadmine ning kriitiline lahendusi otsiv vaade. Neid võib rakendada ükskõik millises ametis. Teadlane võib olla ka arvamusliider, kuid n-ö lihtsalt arvamusliidrit ei saa päris teadlasest ilmselt kunagi. See on võimalik üksnes siis, kui ta lakkab teadlaslikult mõtlemast.

Mida akadeemiku tiitel teile isiklikult annaks? Kui palju kaasneks sellega sisetunnetuslikult kohustusi, mida te juba ei täida?

Ma ei teagi, kas see on tiitel. Pigem väärikas ja vastutusrikas roll. Täna ei ole Eestis veel ühtegi haridusuuringute valdkonna akadeemikut. Haridusvaldkonna esialgu ainsaks akadeemikuks olemine tooks kaasa veelgi suurema vastutuse levitada haridusteadlaste mõtteid.

Ma ei tunne ka seda, et see oleks kohustus, aga akadeemiku roll on aktiivselt kaasa lüüa Eesti Teaduste Akadeemia tegevustes. Selle kaudu saab kujundada Eesti ühiskonda ja suurendada Eesti (haridus)teaduse mõju ka mujal maailmas.

Kohustuse asemel on akadeemikuks olemine pigem väärtuslik võimalus. Näiteks võimalus kaasata hariduselu probleemide määratlemisse ja lahendamisse enam muude teadusvaldkondade inimesi. Eesti Teaduste Akadeemia aitaks kindlasti paremini kujundada kolleegidega ühiselt hariduspoliitikat ja -praktikat. Jah, seda kõike teen ka praegu, aga koostöiselt akadeemikute kogukonnas on soovitud sihte realistlikum saavutada.